Kask (Betula) peamiselt heitlehiste ühekojaliste tuultolmlejate kõrgete puude ja põõsastaimede perekond kaseliste sugukonnas, umbes 60 liiki. Pikkvõrsetele kinnituvad lehed vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena, abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, urbadena, isasurvad arenevad sügisel 2…3 kaupa võrsete tipus, enamasti üksikult paiknevad emasurvad moodustuvad lühivõrsetel kevadel vahetult enne õitsemist. Tolmlemine toimub tavaliselt koos lehtimisega, vili on kahe kileja tiivakesega pähklike. Seemned pudenevad koos urva kattesoomustega ja viljad levivad tuule abil kilomeetrite kaugusele. Seemned idanevad kiiresti ja samuti kaotavad idanevuse mõne aastaga. Kaseliigid annavad noorelt kännuvõsu, pärast 40 eluaasta hakkab võsumisvõime langema. Kõrguskasv hakkab kiirust koguma mõned aastad peale idanemist ja on hoogne vanuses 10…25 aastat ning peaaegu lakkab pärast 60. eluaastat. Kased on valgusnõudlikud ja külmakindlad, vähenõudlikud kasvukoha suhtes, konkurentsivõimelised teiste puuliikide ja rohttaimestikuga, asustades nn. „pioneerliikidena“ vabu kasvualasid. Haljastuses kasutatakse meeleldi kaseliike ja -sorte. Eestis kasvab looduslikult 4 liiki.
Arukask (B. pendula) rahvapärased nimetused veel arukõiv, leinakask, maakask, raunakask, õmmik jne. Meie oludes sirgub arukask kuni 35 m kõrguseks ja võib saavutada diameetri üle 1 m. Puude vanus ulatub 200…250 aastani. Tüvi sirge, vähese koondega, tüvekoor valkjas, kestendav, vanadel puudel moodustub tüve allosas mustjas ja paks sügavarõmeline korp. Võrsed noorelt punakaspruunid, kaetud heledate ja karedate vahatäpikestega. Pungad veidi kleepuvad, peened oksad nõtked, allarippuvad. Lehed rombjad kuni munajad, pikalt teritunud tipuga, kahelisaagja servaga, nahkjad, pealt läikivad, paljad. Lehed on puhkedes kaetud kleepuva vahakihiga, jahedatel kevadetel puhkedes veidi punakad, kleepuvus kaob jaanipäevaks, lehtede sügisvärvus erinevates kollastes toonides tavaliselt oktoobri algul. Isasõied arenevad augustis ja asuvad võrsete tippudes. Emasurvad arenevad enne lehtede puhkemist lühivõrsetel, püstised, valminult 2-3 cm pikad ja rippuvad. Õitseb mais, vahetult pärast lehtimist. Seeme on väike pähklike, kahe laia kileja tiivaga. Seeme variseb ja idaneb kiiresti kohe pärast valmimist juulis ja augustis. Arukase puit on valge, veidi kollaka varjundiga, kõva, sitke, hästi poleeritav. Puitu kasutatakse vineeriks ja spooniks, tehakse mööblit, suuski, tulirelvade laade, koduses majapidamises vajaminevaid esemeid, tööriistade varsi, kasutatakse treimistöödel jne. Üsna tihti võib arukaskede tüvedel leida erineva kuju ja suurusega paksendeid – pahkasid. Pahkade puit on väga ilusa tekstuuriga, mitte lõhkikuivav, tugev, hästi poleeritav. Arukask on kiirekasvuline puuliik, eriti noorelt 5…25 aastaselt. Kõrguskasv aeglustub tugevasti alates 60 aasta vanuselt.
Maarjakask e. karjala kask (B. pendula var. carelica) on arukasest eristatav kasvu ja puidu poolest. Maarjakase puit on moodustunud haiguslikult laienenud säsikiirtest ja puutüvel ja jämedamatel okstel on hulga selliseid puidu vohamisest tingitud paksendeid. Taoline puit on väga kallis ja hinnatud tooraine vineeri ja mööbli valmistamisel. Maarjakase puitu müüakse ning ostetakse kilohinnaga. Vegetatiivselt pärandatakse omadust edasi järglastele. Haljastuses kasutatakse arukaske lihtsamate metsaparkide rajamisel, alleedena , talude haljastuses, samuti mõisaparkide haljastuses oli arukasel tähtis koht. Palju kasutatakse üksikpuudena haljastuses lõhislehiseid ja punaselehiseid sorte, ning erinevaid leinavorme.
Sookask (B. pubescens) rahvapärased nimed sokikask, karune kask, suukask, suukõiv. 28 m kõrguseks ja 0,5 m tüvediameetrini sirguv ümara kuni ovaalse võraga kaseliik kasvab Euraasia põhjapoolses osas soostunud, tihti liigniisketel muldadel. On arukasest aeglasema kasvuga, tüvi tihti kõver ja oksad lühikesed, tüvekoor jääb kuni vana eani valgeks ja siledaks, vaid tüve allosas moodustub aastatega tumedam korp. Üsna sageli on võras tuuleluudasid. Võrsed noorelt tihedalt hallikarvased, pungad samuti. Lehed munajad, saagja servaga, lühidalt teritunud tipuga ja ümara alusega, noorelt karvased, hiljem karvasus vaid lehe allküljel roodude nurkades, sügisvärvus kollane. Seemned ei pudene kohe vaid jäävad kuni talveni puudele. Kasvukohana eelistab niiskemaid ja lausa märgi soomuldi, talub hästi varju. On külmakindlam arukasest ja levib seetõttu ka kaugemale põhja tundraaladele, samuti talub viimasest paremini tuulist kasvukohta. Juurestik tungib arukasest sügavamale maasse. Haljastuses eriti kasutamist ei leia.
Madal kask (B. humilis) rahvapärased nimetused halakask, orjakõiv, porsakask, marokõiv. Kolmanda kodumaise liigina kohtame siirdesoode ja rabade servades madalat, kuni 2,5 m kõrgust ja vanas eas umbes sama laia põõsasjat, rohkesti hargnevat madalat kaske. Liigi üldlevila hõlmab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsed alad. Võrsed tumepruunid, tihedasti kaetud valgete väikeste karedate vahatäppidega. Lehed munajad kuni ovaalsed, sügisvärvus kollane. Seemned väikesed, tiib 2…3 korda seemnest kitsam. Liik on väga külmakindel, kuid vajab kasvamiseks värsket kuni niisket mulda. Haljastuses võiks kasutada aiatiikide ja niiskete pargiaasade ilmestamiseks.
Vaevakask (B. nana) kodumaine kaseliik, vaevakask, kasvab tavaliselt kuni 0,5…1 m kõrguse ja umbes sama laia kidura põõsakesena soodes ja rabades Eesti põhja- ja lääneosas. Üldlevik Euraasia põhja-alad ja Kesk-Euroopa kõrgmäestikud. Võrsed on peened, tihekarvased. Lehed ümarad, või on lehtede laius pikkusest suurem, täkilise servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad, leheroots lühike, sügisvärvus oranzikas kuni punane. Urvad püstised. Haljastuses olulist tähtsust ei oma, kuigi võiks kasutada kiviktaimlates jm. koos teiste kääbuskasvuliste liikide ja sortidega.
Kollane kask (B. alleghaniensis) Alleghany mäestikust USA-s. Kodumaal, Põhja-Ameerika idaosas, suudab kasvada kuni 30 m kõrguseks ja umbes 1 m rinnasdiameetriga äraspidimunaja kuni munajavõraliseks puuks, kasvades niisketel jahedatel soomuldadel, olles eriti iseloomulik liik Apalatši mäestiku põhjaosa põhjapoolsetel nõlvadel ja Suure Järvistu ümbruse metsades, moodustades segapuistuid. Tüvekoor veidi kollaka varjundiga, vanematel puudel pruunikas, sile, eraldudes õhukeste ribadena, noortel võrsetel aromaatne ja kibe, sisaldades kapsiini ja lõhnates rahvakeeli „kampripiirituse“ järele. Võrsed karvased (pikad heledad karvad), pungad lühikarvased. Lehed munajad kuni piklikmunajad, teravalt kahelisaagja servaga, noorelt lehed mõlemalt küljelt karvased, hiljem karvad vaid allküljel roodude nurkades, sügisvärvus oranzh kuni kuldkollane. Emasõied püstised, raotud või lühidatel raagudel. Emasurvad piklikmunajad, kuni 3 cm pikad ja kuni 2 cm läbimõõdus. Haljastuses kasutatakse pargipuudena, alleepuudena, üksikistutusena ja grupiti. On leida meil vanades mõisaparkides. On varjutaluv, üsna aeglasekasvuline ja vastupidav ning dekoratiivse tüvekoore ja lehestikuga liik.
Suhkrukask (B. lenta) kuni 20 m kõrgune punaksapruuni tüvekoorega puu kasvab kodumaal Põhja-Ameerika idaosas segametsade koosseisus. Tüve koor kirsipruun, vanemas eas tüve alaosas rõmelise korbaga. Koor lõhnab aromaatselt samuti kapsiini järele kuid tugevamini kui kollasel kasel. Võrsed noorelt veidi karvased või paljad, punakaspruunid. Lehed piklikmunajad, teritunud tipuga, leheserv teravalt saagjas- kuni kahelisaagjas, sügisvärvus kuldkollane. Isasõied pikad, neid on väga rikkalikult, emasõied peaaegu istuvad, püstised. Emasurvad piklikmunajad, kuni 3 cm pikad ja kuni 1,5 cm läbimõõdus, urva kattesoomused paljad, tiivad seemnega ühelaiused. Mahl sisaldab enam suhkruid kui meie kaskede mahl. Puit tumepruuni värviga, vastupidav, kasutatakse punase puu analoogina. Haljastuses kasutatakse seni vähe, vääriks enamat tähelepanu, kasutatakse pargi- ja alleepuuna. Liiki kohtame ka meie vanades mõisaparkides nagu Toila-Oru, Ida-Virumaal. On keskmiselt varjutaluv.
Paberikask (B. papyrifera) on kuni 30 m kõrguseks kasvav, vanemas eas pisut rippuva võraga suur metsapuu Põhja-Ameerikast. Tüve koor omapärane ja õhuke, roosakas või valge, eraldub tüvelt suurte tükkidena, millele viitab ka liigi nimetus. Võrsed karedad, punakaspruunid, noorelt karvased, hiljem paljad. Lehed munajad, teritunud tipuga, jämesaagja, osaliselt kahelisaagja servaga, sügisvärvus leekivkollane. Isasurvad kuni 20 cm pikad, emasurvad rohekaskollased, kuni 5 cm pikad, kinnituvad peentele vaigustele lühikestele õieraagudele. Puit punakaspruuni värvusega, tugev, raske, hästi poleeritav. Haljastuses üks ilusamaid kaseliike helevalge tüve ja sügisel kuldkollaste lehtedega. Sobib kasutamiseks üksikpuuna, grupiti, alleepuuna jne. Meil kohtab üsna sageli mõisaparkides. On noorelt kiirekasvuline ja üsna varjutaluv, mullastiku suhtes vähenõudlik. Oma nõudlustelt ja omadustelt kaskede seas meenutab kõige enam arukaske.
Punane kask (B. albosinensis) üsna madal, kuni 10…18 m kõrgune laipüramidaalse võra ja veidi rippuvate okstega puu Hiinast, Hubei provintsi lääneosast. Meil kasvab kõrgema põõsana või madala alla 10 m kõrguse puuna. Omapärane puu oranzikate võrsete ja roosakat kuni vasekarva värvi tüvekoorega, eriti kontrastne talvel valge lume taustal. Võrsed noorelt hajusate näärmetäppidega, hiljem paljad. Lehed munajad, pikalt teritunud tipuga, leheserv ebaühtlaselt kahelisaagjas. Õied rohekaskollased, rippuvad. Tegemist on väga dekoratiivse tüvekoorega kaseliigiga, milline on ka külmakindel ja mitte eriti nõudlik kasvutingimuste suhtes. Kuna on varapuhkev, kannatab hiliskülmade tõttu. Valgusnõudlik ja aeglasekasvuline, kuid kahjuks väga vähe kasutamist haljastuses veel leidnud. Tänu aeglasele kasvule sobib haljastuses ka väiksematesse aedadesse.
Kivikask (B. ermanii) kuni 15 m kõrgune laiuvavõraline kestendava kollakasvalge pikiribadena kooruva rullikeerdunud tüvekoorega puu Jaapani, Korea, Hiina, Ida-Siberi ja Kaug-Ida mäestikest, Komandori- ja Kuriili saartelt. Suudab kasvada kivistel, kuivadel nõlvadel moodustades puhtpuistuid kuid kasvab seguliigina ka okas- ja lehtpuistutes. Kuivust taluv ja dekoratiivne liik tänu tüvekoore omapärasele keerdumisele. On pikaealine ja vähenõudlik kaseliik, milline võiks huvi pakkuda senisest palju enam haljastuses, samuti kuivade, kiviste alade metsastamisel.
Lamedalehine kask (B. platyphylla) kuni 25 m kõrgune ja poolemeetrise tüvediameetriga valgekooreline, hõredama võraga kiirekasvuline puu, mis looduslikult on leitud Kaug-Idas, Mandzuurias, Koreas, Ida-Siberis, Hiinas, Jaapanis ja Kuriilidel. Lehed laimunajad kuni kolmnurkjad, lühidalt teritunud tipuga, puhkevad kevadel teistest kaskedest varem. Liik on lähedane oma väljanägemiselt arukasele ja meil seni haljastuses tagasihoidlikult kasutatud.
