Karusõrg

Karusõrg – kas püsilill, kes kuulutab meie siinse kliima soojenemist?

Kirjutis väljaandele AED

Tekst ja fotod: Lembuit Kaarna

Lillekasvatuse aednik

Taimeperekond karusõrg (Acanthus) paikneb kõigi oma 30 erineva liigiga sugukonnas karusõralised (Acanthaceae). Perekonna nimi pärineb kreeka keelsest sõnast ’akanthos’, mis tähendab selgroogu, sammast, viidates püstistele tugevatele õisikuvartele. Karusõra lehe kujutist on kasutatud Antiik Kreekas ja Vanas Roomas disainimisel ja kaunistusena arhitektuuris. Vanas Kreekas näiteks Korintose sammaste kujunduselemendina oli kohustuslik roll täita karusõra lehtede kujutisel aga ka õitel ja vartel.

Eestikeelne nimetus on seni antud vaid seitsmele karusõra liigile. Eluvormi poolest on karusõrgade seas enamuses rohtsed mitmeaastased liigid, kuid leidub ka poolpõõsaid. Enamus liikidest pärinevad looduslikult maakera parasvöötmest ja Vana Maailma troopilistelt aladelt, Vahemeremaadest ja Musta mere lõunapoolsetelt aladelt.

Iluaianduses kultiveeritavaid liike peetakse väärtuslikeks eelkõige taimede jõulise kasvu, nende lopsakuse ja peaaegu igihalja lehestiku poolest ning esteetiliselt vägagi nauditavad on püstise kasvukujuga õisikuvarred. Basaalsed lehed moodustavad kohevaid kodarikke või puhmikuid. Karusõrgade lehed on tavaliselt suured, läikivad, rohelised, servadest hambulised või ogadega. Õied on pisut torujad, lillakates või heledates toonides kuni valge värvuseni ja osaliselt ümbritsetud silmatorkavate kandelehtedega. Karusõrad võivad levida ja paljuneda isekülviga, kuid ka juurevõsudega, mis teeb nende vegetatiivse paljundamise hõlpsaks. Õitsemisjärgselt valmivad seemned, kuid see pole taime eluringis just kõige atraktiivsem periood.

Mitmete karusõra liikide taimed võivad sobivate kasvutingimuste korral levida kontrollimatult. Selle vältimiseks tuleks kasutada juuretõkkeid ja õigeaegselt tuleks eemaldada ka õitsemise lõpetanud õisikuvarred, et mitte lasta toimuda isekülvil. Oma leviku põhjapiiril kasvades muutuvad karusõrad invasiivseks harva. Liikudes areaalis põhja poole suureneb taimede päikese vajadus ja üleüldse nõudlikkus kasvutingimuste suhtes. Samad liigid, mis näiteks Lõuna-Saksamaal võivad kasvada poolvarjus taludes hästi põuast suve, siis Eesti oludes vajavad nad täis päikeselist kasvukohta alaliselt parasniiskel huumuserohkel pinnasel.

Kahjustajaid leidub karusõrgadele looduses suhteliselt vähe. Rohkem teevad kurja taimede kallal maiustamas käivad teod ja nälkjad. Kui olukorda ei kontrollita, siis võivad mainitud pahalased taimede kallal toime panna suure pahanduse. Seenhaiguste poolelt tuleks ära märkida jahukastet, mis kipub taimede lehti kahjustama vihmastel soojadel suvedel, mil tuult ja päikesepaistet napib. Jahukastesse nakatumine on suurem kinnistes väikestes siseõudes, kus õhu piisav liikumine on takistatud.

Karusõrgade õied toodavad magusat nektarit, mis meelitab ligi mitmesuguseid liblikaid ja muid meetoidulisi putukaid. Seega sobivad karusõrad suurepäraselt rohealade elurikkuse tõstmiseks.

Karusõrg ja Eesti

Paksude ja tarkade taime entsüklopeediate järgi ei tohiks karusõra ükski liik Eestis ennast ülearu hästi tunda. Kirjanduse andmetel pehme karusõrg (A.mollis) ja ogaline karusõrg (A. spinosus) kasvaksid ja talvituksid hästi teiselpool Daugava jõge ehk Riiast lõuna pool. Pikalehine karusõrg (A.hungaricus) ja kollane karusõrg (A.hirsutus) kasvaksid entsüklopeediate järgi meeleldi Berliini joonest lõuna pool. Ülejäänud karusõra liigid sealhulgas näiteks hübriidne kuri karusõrg (A.spinosus var. Spinosissimus) soovivad kasvada veelgi soojemas kliimas. Minu taimeraamatute väljaandmise aasta jääb sajandi vahetuse aega ja eks taimede kohta käivad botaanilised andmed on kogutud veelgi varasemast ajast. Oma senistele teadmistele tuginedes ei ole ma seni ühtegi karusõra liiki proovinud ise kasvatada, sest teadsin et see on meie oludes külmaõrn.

Umbes 15 aastat tagasi istutasin pehme karusõra omale aeda, kuid see läks mingil põhjusel kohe esimesel talvel välja. Nii kinnistus mul arusaam, et tegemist on tõepoolest külmakartliku taimega. Hiljuti uurisin sotsiaalmeedia vahendusel aiapidajatelt, kas nad on karusõrga kasvatanud ja millised on tulemused olnud.  Üllatus suur, kui kommentaarid hakkasid üksteise järel saabuma. Ei laekunud ühtegi kommentaari, kus oleks karusõrga ülearu hellikuks peetud. Alljärgnevalt valik karusõra kasvatamist julgustavaid kommentaare.

• Üks ütlemata kange ja kaunis taim. Ei ole muud muret, kui et õitseb siis kui ise tahab ja vahel jätab mõne aasta hoopis vahele.
• Mul ka pikalehine juba aastaid. Kaevasin puhma välja. Järgmine aasta olid uued taimekesed sama koha peal.
• Minul spinosus kogus 3 aastat hoogu, päikseline ja pigem kuiv kasvukoht. Nüüd õitseb juba mitu aastat. Ei kata (elan üsna külmas kohas).

• Mul pehme karusõrg õitseb igal aastal. Katnud olen kuuseoksaga, siiski ühel talvel läks teine põõsas välja. Vajab palju ruumi, aga on efektne ja pikaajaline õitseja.
• Jah, sisemaal ehk peab katma, aga Tallinnas pole mul seni probleeme olnud. Igal aastal tõesti ei õitse ja kindlasti tahab viljakat ja niiskemat mulda, viljakuse suhtes nõudlik.
• Väga visa taim. Kaevasin paar aastat tagasi välja ja nüüd siis igast maasse jäänud juurejupist ajab võsusid. Kes omale seda taime soovib istutada peab arvestama sellega, et vajab ruumi. Miski asi on õitsemisega ka, ei õitse igal aastal. Selline kogemus mul, aga külmakahjusid küll ei märganud selle ca 10 aasta jooksul, mis ta meie aias Viljandimaal kasvas.
• Mul kasvas Viimsis mere ääres ogaline karusõrg aastaid ilusti.

Kokkuvõtteks võib nentida, et viimastel andmetel on karusõra kolm liiki meil Eestis üsnagi levinud ja karusõrg tervikuna üsnagi tuntud aiailutaim. Kas võib olla, et vahepeal viimase 25-30 aasta jooksul on Eesti kliimaoludes toimunud muutused, mille tulemusena on meil varem külmaõrn taim nihutanud oma kasvuala piiri põhja poole? Mainitud ajavahemikul on saabunud ka nüüd juba laialdast meediakajastust leidnud lusitaania teetigu ja mitmeid muid tulnukaid, keda varem pole siin nähtud.

Ülevaade enim kultiveeritavatest liikidest

 Pehme karusõrg (A.mollis) rahvapäraselt tuntud ka kui karupõlvik, põlvpüks (ingl.k. Bear’s breeches). Kasvukõrgus kuni kaks meetrit ning vajalik kahe taime vahekaugus istutamisel 1-1,5 meetrit. Uhkeldab oma suurte, kuni 90 cm pikaks kasvavate läikivate sügavroheliste lehtedega. Tugev püstine kuni 2 meetri kõrguseks kasvav õisikuvars pakub rikkalikult heledaid kuni valgeid õisi üleminekuga kahvatulillaks. Looduslikult kasvab Lõuna-Euroopas ja Loode-Aafrikas. Põhiliigi kõrvale on aretatud ka mõned sordid, millest üks tuntumaid on ’Candelabrus’, kelle peamine iseärasus seisneb selles, et soodsate kasvutingimuste korral võib õisikuvars haruneda. On aretatud ka kirjuleheline sort ’Whitewater’, kes jääb kasvukõrguselt põhiliigist veidi madalamaks, kuid see-eest saab uhkeldada oma kreemikate heledate kaunite õitega, mille kohal paiknevad õrnvioletsed kandelehed. Õitsemise perioodil väga atraktiivse välimusega. Kasvukoht peaks olema täispäikeseline. Soojemates piirkondades kasvades talub ka kerget varju. Talihalja lehestikuga sort ’Morning’s Candle’ saab uhkeldada erakordselt kaunite õisikuvartega, millel paiknevad omavahel heas kontrastis säravvalged õied ja lillatoonilised õiekattelehed. Kasvukõrgus põhiliigist madalam, nii umbes 70-90 cm. Eriti rikkaliku õitsemisega sort ’Rue Ledan’ on pälvinud Briti Kuningliku Aiandusseltsi maineka aiateenete auhinna. Kasvukõrgus kuni 120 cm.

Pehme karusõrg levib sügavale kaevunud juurte abil, mistõttu võib teda olla keeruline välja juurida, kui ta kord on kusagil ennast korralikult kasvama sättinud.

Ogaline karusõrg (A.spinosus) sarnaneb välimuselt pehmele karusõrale, kuid on kõrguskasvu poolest temast madalam, kasvades kuni 90-120 cm kõrgeks. Ka lehed on märksa sügavamalt lõhestunud. Ogaline karusõrg moodustab laiuvaid lopsakaid puhmikuid ja vajab kasvuruumi veidi vähem, kui  pehme karusõrg so 70-100 cm peaks istutamisel jääma kahe taime vahele. Pinnase suhtes ei ole ogaline karusõrg eriti nõudlik, lepib kergelt happelise, neutraalse ja kergelt lubjase (aluselise) pinnase reaktsiooniga. Talub hästi ka vahel ette tulevaid põua perioode. Seda juhul, kui taim on jõudnud kasvukohal piisavalt hästi juurduda. Sobib kasvatamiseks mitmel pool haljastuses. Eriti kompu on looduspärase planeeringuga avarates pargisoppides ja ruumiküllaste maakoduaedade biosfääri rikastajana. Peaaegu asendamatu taimkomponent nende jaoks, kes soovivad rajada vahemereaeda. Headeks naabriteks võib soovitada kevadel õitsevaid sibulilli ja keskmise kasvukõrgusega leht- ja okaspõõsaid. Suured puud ei ole parimad naabrid. Ogaline karusõrg võib soodsate kasvutingimuste korral muutuda invasiivseks. Enne istutamist tuleks läbi mõelda, kuidas taime levikut ollakse vajadusel valmis piirama. Näiteks kasvugrupi ümbruse niitmisega, kõnniteede, juuretõkete ja muu sellisega. Seemnetega levimist saab tõhusalt takistada õisikuvarte õigeaegse eemaldamisega kohe õitsemisjärgselt, et mitte anda seemnetele valmimise võimalust. Õied on heledad kuni valged, vahel lillakate märgistega. Õisi külastavad meeleldi kirjud liblikad. Õisikuvars sobib kasutamiseks lõikelillena ja kuivseadetes. Sort ’Lady Moore’ on kirjude lehtedega ja tema õites on rohkem lillat tooni.

Pikalehine karusõrg (A.hungaricus) Vaatamata oma nimele, ei tasu eeldada, et ta justkui pärineks looduslikult Ungarist. Looduslikult kasvab taim hoopis mõnedes Balkani maades, mis mingil ajaloo etapil olid Austria-Ungari keisririigi koosseisus. Sage on Rumeenias ja Kreekas. Pikalehine karusõrg on mitmeaastane kiirekasvuline ja lopsakas rohttaim. Tema ilus oliiviroheline lehestik püsib kaunis kogu vegetatsiooni perioodil, mistõttu pakub silmailu ka sellel ajal, kui parajasti ei õitse.

Õisikuid võib kasutada üsna pika vaasiea tõttu lõikelillena ja lilleseadete komponendina. Neid saab ka kuivatada ja kasutada talvistes kuivseadetes. Selleks tuleb õisikuvars eemaldada õitsemisperioodi algul kui esimesed õied on juba puhkenud. Seejärel tuleb varred riputada tagurpidi so tipp allapoole jahedasse tuulduvasse pimedasse kohta kuivama. Kui kõik õigesti läheb, siis püsivad värvid umbes aasta enne kui pruunistuvad. Haljastuses kasutatav sarnaselt pehmele ja ogalisele karusõrale.

Paljundada saab seemnetega, mida tuleks varuda hilissügisel. Seemned külvatakse taimede ette kasvatamiseks varakevadel. Idanemine vältab 3-4 nädalat. Lihtne on paljundada ka juurevõsudega ja puhmiku jagamisega.

Acanthus sennii (Eestikeelset nime pole ametlikult veel antud, kuid see võiks olla Etioopia karusõrg) on mitmeaastane rohtne püsik, kelle istikuid kohtab Lääne-Euroopa puukoolides müügil, kuid Eestis pole seni näinud. Etioopia karusõrg on ebatavalise välimusega karusõrg, kes looduslikult pärineb Etioopia mägismaalt. Kasvukõrguseks umbes üks meeter, soodsate kasvutingimuste korral ka rohkem. Tal on ogalised hõberohelised silmapaistva valge soonega lehed, millest moodustub atraktiivse välimusega hilissügisel ära kuivav ja igal kevadel uuesti kasvav puhmik. Õitsemine jääb suve teise poolde. Õied on oranžikas-punased pakkudes nauditavat kontrasti kauni lehestiku taustal. Etioopia karusõrg on fantastiline taim troopilises istutuskavas, kus nii selle lehed kui ka õied loovad eksklusiivse etenduse. Eesti oludes väga hea komponent suures avaras potis kasvatamiseks talveaias või kasvuhoones. Eelistab valguseküllast kuni täispäikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat liiva ja huumuserohket kasvusubstraati. Juurepalli mädanemise vältimiseks tuleks taimele talvisel ajal võimaldada kuiv periood. Etioopia karusõrg talub üsna hästi kuivust. Suvekuudel kasutatav siseõuede ja terrasside elustamiseks kaunistamiseks. Korrusmajade elanikele võimalik rõdul potitaimena pidada.

Kollane karusõrg (A.hirsutus) Esmakordselt kirjeldas ja andis taimele nime Pierre Edmond Boissier 1844. aastal. Taim on tuntud ka kui karvane karusõrg ja karvased karupüksid. Looduslikult kasvab Süürias ja Türgis. Kollane karusõrg on mitmeaastane püsilill, kelle kasvukõrgus jääb vahemikku 0,5-0,7 meetrit, harvadel juhtudel veidi enam. Basaalsed tumerohelised üleni  udekarvakestega kaetud lehed moodustavad kauni rosetikujulise puhmiku (kodariku), mille keskelt sirgub välja tugev püstine õisikuvars. Õied on kreemjas kollaka värvusega, väga kaunid ja kestavad pikalt. Heaks kasvamiseks eelistab päikeseküllast kasvukohta ja vett ludinal läbilaskvat lubjakat pinnast. Väga hea põuataluvusega ilutaim. Talvekindluse poolest on nõrgem kui ogaline-, pikalehine- ja pehme karusõrg. Seega Eesti oludes õues pidada ei saa, kuid samas on ta väärtuslik potitaim, keda võib suveperioodiks aeda viia. Talvel tuleb taimele anda kuiv puhke periood jahedal verandal või mujal sobivas paigas.

Mägi-karusõrg (A.montanus) on mitmeaastane rohttaim ja ta on tuntud ka kui mägiohakas. Taime avastas Christian Gottfried Daniel Nees von Esenbeck, kuid Thomas Anderson muutis selle nime 1863. aastal ja klassifitseeris botaanilise kuuluvuse ümber. Looduslikult kasvab Lääne-Aafrika troopilises vööndis.  Seda taime kasvatatakse eelkõige tema eksklusiivselt ilusa tumerohelise jäme-pitsilise lehestiku ja muljet avaldavate õisikuvarte tõttu. Pikad sügavalt lõhestunud veidi hõbedaselt läikivad tumerohelised ogadega teravatipulised lehed võivad kasvada kuni 30 cm pikkuseks. Püstise õisikuvarre ülemises osas paiknevad erakordse välimusega kahehuulelised draakoni tiiba meenutavad roosakad õied, mis puhkevad suve keskpaiku ja püsivad taimel vahel üle kuu aja. Õisikuvarre kõrgus võib küündida kuni 180 cm. Heaks kasvamiseks eelistab päikeseküllast paika. Taim saab hakkama ka kergelt varjulises kohas, kuid sel juhul võib õitsemine jääda tagasihoidlikumaks. Looduslikul kasvualal on mägi-karusõrg igihaljas, kuid levialast väljas esineb lehestiku kahjustusi. Mägi-karusõrg ei ole Eesti oludes aias kasvades talvekindel. Teda tuleks kasvatada kasvuhoonetes, talveaedades või toataimedena. Väga hea potitaim. Ümberistutamist on mõistlik toimetada veebruaris või märtsis. Parim viis paljundamiseks on varakevadel võetud pistikutega või seemnetega. Viimasel juhul on taime areng kasvu algusperioodil aeglane.

Acanthus ilicifolius (Eestikeelne ametlik nimi hetkel puudub) on igihaljas poolpuitunud vartega 2-3 meetri kõrguseks kasvav poolpõõsas. Varte alumises osas arenevad välja tugijuured, mis muudab taime välimuse maagiliseks, nagu oleks tegemist võlumetsa asukaga. Õied on helesinised, veidi lavendeljad, säravatoonilised. Looduslikult pärineb Kagu-Aasiast, Indoneesiast ja Austraaliast. Sealsete elanike rahvameditsiinis on taim leidnud kasutamist astma ja reuma ravimine. India ajurveeda teadmistega kooskõlas kasutatakse kõiki taime osi ka tänapäeval Indias laialdaselt mitmesuguste tervise hädade leevendamiseks. Eestis on see troopiline asukas kasvatatav ainult kasvuhoones või talveaias.