Karikakar (Anthemis) umbes 100 liigiga taimeperekond korvõieliste sugukonnast, mis peamiselt levivad Euroopa ja Põhja-Aafrika erinevates kasvukohtades. Erinevad liigid vajavad erinevaid kasvutingimusi, kuid enamasti eelistavad vett hästi läbilaskvat pinnast ja täispäikeselist kasvukohta. Lehed on tavaliselt peenelt jagunenud, mõnikord hõbejasrohelised või hõbejad, õied enamasti kollased, valged, harva ka kahvatulillad ja õitsevad hiliskevadest hilissuveni. On hinnatud kauapüsivate lõikelilledena. Paljundatakse seemnetega või puhmaste jagamise teel kevadel ja augustis.
Vääris-vaipkakar (A. nobilis, syn. Chamaemelum nobile) on üks eripärasemaid perekonnas, mis varasemas kirjanduses on tuntud ka vääris-karikara ja roomava kummeli nime all. Kasvuks sobib kerge, toitainetevaene kuni keskmise toitainetesisaldusega (üldiselt liivane) pinnas ja avatud päikeseline kasvukoht. Kasvuperioodil vajavad pidevat tagasilõikust (pügamist), et kujundada tihedat “vaipa” ja regulaarset kastmist. Taim lõhnab tugevasti ja tema ürti kasutatakse raviotstarbel sarnaselt kummeliga.
Valge karikakar (A. arvensis) on tõusvate varte ja peenteks hõlmadeks lõhestunud lehtede ning valgete keelõite ja kollaste putkõitega jäätmaade taim. Õitseb mai lõpust kuni septembrini, taime kõrgus keskmiselt 10…40 cm.
Kollane karikakar (A. tinctoria) kasvab tavaliselt väikeste kogumikena karjäärides, metsaservadel ja teede ääres. Taime kõrgus 10…50 cm. Varred püstised kuni tõusvad, lehed karvased, alaküljelt hallikad ja pealt rohelised, kollased korvõisikud. Kultivaaride istutuskaugus peaks võrduma nende kõrgusega ja see jääb enamasti vahemikku 60…90 cm. Üheks atraktiivseimaks on sort ‘E.C.Buxton’ – sidrunkollaste keelõite ja tumekollaste putkõitega, puhma kõrgus jääb 45…70 cm vahele.
Karpaadi karikakar või mägi karikakar (A. carpatica, mõnedel andmetel A. cretica, syn. A. montana) on roomavate või veidi tõusvate varte ja hallikasroheliste lehtedega pinnakattetaim. Õitseb rikkaölikult juunis – juulis, puhma kõrgus kuni 30 cm. Vajab päikeselist kasvukohta ja kuivemat või vähemalt vett hästi läbilaskvat pinnast, talub põuda. Tuntuim sort ’Karpatenschnee’, mille kõrgus küünib vaid 15 cm, õitsemist alustab juba mai lõpus ja õitseb rikkalikult, kuid ei talu liigniiskust ja lubjarikast pinnast.
