Punane kannuslill
Kannuslill (Centranthus) on 8-12 liigiline üheaastaste puhmastaimede ja väheste poolpõõsaste perekond palderjaniliste (Valerianaceae) perekonnas, kes looduslikult pärinevad Lõuna-Euroopast ja Vahemeremaadest kuni põhja-Aafrikani ja Edela-Aasiani. Kasvukohtadeks on päikeselised lubjarikkad kuivad kasvukohad. Kultuuris on enim kasvatatud
Punast kannuslille (Centranthus ruber, syn. Valeriana alba Mazziari, syn.Valeriana coccinea hort., syn.Valeriana rubra L.). Suure kohanemisvõimega põõsasjas alusel puitunud püstiste vartega puhmastaim võib kasvada kuni meetri kõrguseks ja saavutada sama läbimõõdu. Varred on lehistunud. Lehed , kuni 8 cm pikkused, on ovaalsed kuni munajad, vahajad, veidi lihakad kergelt hambulise servaga sügavrohelised kuni hallikasrohelised. Lehed kinnituvad varrele vastakalt, alumised rootsuga ja ülemised on rootsutud ning osaliselt varreümbrised.
Punane kannuslill ‘Coccineus’
Rohkearvulised, väikesed (läbimõõt 1 – 1,5 cm) ebakorrapäraselt hõlmiste ja kannusega kroonlehtedega lõhnavad õied on koondunud tipmistesse, suurtesse, harunevatesse, õisikutesse. Õiekrooni põhivärvus on roosakas-punane, aga esineb ka roosade ja valgete õitega vorme. Õitseb pikaajaliselt – juunist sügiseni.
Kasvuks eelistab püikeselist sooja kasvukohta ning lubjarikast kuni neutraalset kuiva kuni parasniisket vett hästi lävilaskvat pinnast. Kasvab rahuldavalt ka tavalisel aiamullal. Vähenõudlik loodusaia taim, ideaalne valik kiviktaimlasse, kiviterassidele jne. Talub hästi kuivust ja sooldunud pinnast, sobib ka ranniku aladel kasvatamiseks. Meeldib putukatele.Siiani Eesti aedades küllaltki harva esinev liik.
Soovitav on peale esimest õitsemislainet lõigata ära õitsenud õisikuvarred tagasi
Punane kannuslill ‘Albus’
kuni esimese korraliku leheni, mõne aja pärast algab õitsemine taas.
Sügisel lõigatakse õitsenud varred peaaegu maani maha. Taim multšitakse kõdu või kompostiga, ning kaetakse kuuseokste ja kilega lumetu külma ja sulaperioodidel tekkiva talveniiskuse vastu.
Taim on lühiajaline, iga kolme aasta tagant tuleks teda seemnetest uuendada. Sageli annab ka rikkalikku isekülvi. Seega tuleks kevadel rohimise käigus olla ettevaatlik, ning leides seemikuid, jätta nad peenrale kasvama.
Paljundatakse seemnete ja põõsa jagamise teel. Külvatakse septembris või ka aprilli lõpus, mai alguses nii avamaale kui ka istikukasti, alalisele kasvukohale istutatakse juulis -augustis, taimedevaheliseks kauguseks jäetakse 50-60 cm. Isekülvi tuleks sordiehtsuse säilitamiseks vältida eemaldades koheselt äraõitsenud õisikud.
Tuntud sordid: ‘Coccineus ‘ (mõnikord kirjas ka kui varieteet), kelle õied on erk -vaarikpunased (roosakaspunased), taime kõrgus 75-80 cm ja läbimõõt kuni 45 cm; sordil ‘Albus’ või ‘Alba’ või ‘Albiflorus’ on õied lumivalged.
