Kannatuslill (Passiflora) on heitlehiste või igihaljaste puitliaanide, madalate lehtpuude ja rohttaimede perekond samanimelisest sugukonnast, mida leidub looduses kokku umbes 500 erinevat liiki. Peamiselt on levinud troopilises ja lähistroopilises Ameerikas. Suurem osa neist on liaanid, mille lehed on sõrmjalt lõhestunud, 3-7 osalised, õied omapärase narmasja lisakrooniga. Mitmetel liikidel on viljad söödavad (grenadillid). Nime on taimeperekond saanud Ameerikasse sattunud Hispaania maadeuurijate ja jesuiidi preestrite kaudu, kes nägid nende taimede õites Kristuse kannatuse sümbolit. Õie osi seletati järgmiselt: kümme õielehte – ristilöömise juures viibinud kümme apostlit, viis tolmukapead – haavad, kolm emakat – naelad, lisakroon – okaskroon, kolm kõrglehte õie alusel – Püha Kolmainsus, köitraod – köied ja piitsad Kristuse piinajate käes. Ka taime teaduslikuks nimeks jäi Passiflora.
Toataimena kasvatatakse ainult sinist kannatuslille (P. caerulea), mis pärineb Lääne-Brasiiliast ja Peruu perioodiliselt kuivadelt aladelt ning on seal kuni 10m kõrgusele roniv liaan. Potilillena kasvatati teda Lõuna-Euroopas juba 17. sajandil. Sinine kannatuslill õitseb toatingimustes juulist septembrini, aga ainult siis, kui taime kasvukoht on õhu- ja valguseküllane ning muld toitainerikas. Kasvatada on teda parem lõunapoolsel aknal, kus on soovitav varjutada vaid keskpäeval veidi päikese eest. Soojadel suvepäevadel võib taim asetseda avatud aknal. Suvel kastetakse palju ja korrapäraselt ning väetatakse umbes iga 10 päeva järel. Talvel vajab mõnekuulist puhkeperioodi. Sel ajal hoitakse teda endiselt valges, kuid jahedas (6º – 10º C) kohas ja kastetakse vähe. Igal aastal märtsis-aprillis istutatakse lill ümber. Pott valitakse võimalikult väike. Muld segatakse näiteks mätta-, lava-, ja turbamullast ning liivast (3:1:1:1). Liiga kerges mullas õitseb taim halvasti. Ümberistutamise ajal lõigatakse eelmise aasta võrsed tagasi 4-8 pungani. Seejärel asetatakse taim sooja ning valgesse kohta ja hakatakse vastavalt uute võrsete arengule üha rikkalikumalt kastma. Juba 3-4 kuu pärast ilmuvad noortel võrsetel nähtavale õiepungad. Kui taim on juba vana ja suur, võib igal kevadel aluseni tagasi lõigata vaid ühe või paar haru, et alt kasvaks uusi võrseid. Noortel võrsetel areneb õisi märksa rikkalikumalt kui vanadel. Paljundamiseks kõige lihtsam viis on paljundada juurevõsudega, mis emataime küljest ümberistutamisel eraldatakse. Pistikutega paljundamine on tülikam, sest need juurduvad aeglaselt ning nõuavad juurdumise ajal kõrget temperatuuri ja niiskust. Kasutatakse mitmete liikide vilja erineval otstarbel, sealhulgas toiduks.
Purpur-kannatuslille (P. edulis) kasvatatakse istandustes töönduslikuks otstarbeks, selle mahl on maitsev ja viljaliha kasutatakse keediste ja konservide valmistamiseks. Kannatuslille ekstrakti sisaldavad seebid, kreemid ja kümblusõlid toovad vannituppa eksootilist hõngu. Suureviljalise kannatuslille (P. quadrangularis) melonisuurusi vilju kasutatakse köögiviljana või süüakse toorelt puuviljasalatites, viljalihast tehakse mahla. Brasiilias kasutatakse nende viljakesta astma, kõhulahtisuse ja unetuse raviks. Kannatuslille kasvatakse sageli liblikafarmides, sest nad on toiduks mitmetele imeilusate troopiliste liblikate röövikutele.
