Kanna (Canna) – kannaliste (Cannaceae) sugukonna ainus perekond, millesse kuulub umbes 50 erinevat liiki. Looduslikult kasvab peamiselt troopilises ja lähistroopilises Ameerikas. Kannad on roomava, enamasti muguljalt paksenenud risoomiga kuni 1,5 m kõrgused rohtsed püsikud. Ebasümmeetrilised õied asetsevad tipmiste kobarõisikutena. Kanna on erksate õite ja ilusa lehestikuga taim. Eesti oludes saab kannat kasvatada peamiselt suvistes lilleklumpides ja konteineraianduses. Taim kasvab umbes 60…80 cm, kasvuhoones isegi üle meetri kõrguseks ning õitseb augustis – septembris. Teda oleks potis hea ette kasvatada. Välja istutage juuni algul, kui öökülma oht on möödas, sest ei talu isegi mitte lühiajalist külma. Istutades jälgige, et risoomid viga ei saaks. Kanna kasvab kõige paremini soojal päikesepaistelisel ja tuulevarjulisel kasvukohal huumus- ja toitainerikkas niiskes mullas. Ta on väga külmaõrn, kasvuks peab olema püsivalt vähemalt 10°C sooja. Kanna avamaal ei talvitu. Risoomid säilitage ületalve keldris kuiva turba sees. Toas potitaimena kasvatamisel vajab iga – aastast ümberistutamist ning talvist puhkeperioodi kuivas ja jahedas ruumis. Pärast esimesi öökülmi lõigatakse aedkanna lehed ja varred 15-20 cm kõrguselt maha. Seejärel tuleks muguljuurikad kaevata mullast välja, juhul kui kannasid kasvatati aiamullas istutusalal ja seada varjulisse sooja kohta umbes nädalaks tuulduma ning kuivama. Seejärel on mõistlik juurikad puhastada, sorteerida ja markeerida ning paigutada kuiva turba või liiva sisse talvituma. Kui kannasid kasvatati pottides, siis võimalusel võib pärast pealsete mahalõikamist jättagi muguljuurikad pottides talvituma. Mitte kasta! Taslvine hoiutemperatuur sobib, kui jääb vahemikku 6-12 kraadi üle nulli. Hoiuruum peaks olema kuiv. Näiteks ei sobi ruum, mille betoonlaele koguneb kondensaat.
Kahjustajatest tuleks kõigepealt ära mainida kedriklest. See imepisike ämblikulaadne putukas kipub eelkõige kimbutama kasvuhoones ja siseruumides kasvatatavaid taimi. Samuti on ta kohe platsis, kui taimed pole piisavalt hästi hooldatud, kastetud, väetatud. Kedriklestast võib üritada vabaneda spetsiaalsete preparaatide abil, mida tasub küsida aianduspoodides. Ka viirushaigused võivad kannasid kahjustada taimi nõrgestades ja tekitades lehtedele, vahel ka õitele heledaid laike, täppe, jooni ja vööte. Viirushaigustest pole võimalik koduste vahenditega vabaneda. Taimede hea hooldamisega on aga võimalik saavutada haigustunnuste taandumine märkamatuks. Samas pole põhjust iga täpi ja laigu pärast paanitseda, sest neid võib tekkida ka paljudel muudel põhjustel.
Sorte: ‘Pretoria’ – kasvab soodsate tingimuste korral kuni ühe meetri kõrguseks, väga omapärase triibulise lehestikuga ja suurte säravoranzhide õitega taim; ‘Black Night’ – sharlakpunaste uhkete õitega ja väga tumeda, peaaegu mustja lehestikuga kuni 80 cm kõrguseks kasvav üsna haruldane taim; ‘Yellow Futurity’ saavutab kõrguseks kuni 75 cm, on ilusate puhaskollaste lopsakate õitega ja värske-rohelise lehestikuga; ‘Wyoming’ – kõrgekasvuline (max 1,8m) säravoranzhide õitega ja pronksjaspunaka varjundiga lehestikuga põnev sort; ‘Lucifer’ – kahevärvilsed, punase-kollasekirjud kenad õied paiknevad kuni 70 cm kõrguste õisikuvarte tipus, lehestik on kaunilt tumeroheline.
KANNAD – SUVE LÕPU SÕDURID
Diana Pärn, 17. september 2010 00:00
Kannad on eksootilised ja stiilsed soolotaimed. Oma uhke olekuga loovad nad piduliku meeleolu.
Et neid kauneid troopilisest ja lähistroopilisest Lõuna-Ameerikast pärit taimi meie kliimas uhkeldama panna, on vaja näha hoolt ja vaeva. Tulemus on seda aga igati väärt.
Perekond kanna (Canna) on kannaliste (Cannaceae) sugukonna ainus perekond, liike on umbes 20. India kanna (C. indica), mis juba 1596. aastal Euroopasse jõudis, on pärit mitte Indiast, vaid Kariibi mere saartelt.
Aianduses kasvatatakse rohkem sorte. Edukas sordiaretus sai alguse 1840ndail Prantsusmaal. Algselt pöörati suuremat rõhku lehekujudele ja värvidele-mustritele, hiljem läks rõhk õite kirevusele.
Praeguseks on sorte aretatud tuhatkond, neid tuntakse aedkanna (C. x generalis) nime all.
Kannad on suurekasvulised, banaanilehti meenutavate lehtedega kõrged (kuni 2,5 m) taimed. Efektsed on nii lehed kui õied. Lehed võivad olla mustjaspunastest-triibulistest kuni heleroheliste-kollakateni.
Õied on väga kaunid, meenutavad isegi lillemaailma kaunitaride orhideede õisi. Õievärve on sügavpunastest kuni heleroosade-kreemideni. Kanna õied ei lõhna, looduses tolmeldavad neid silmatorkavaid õisi koolibrid ja nahkhiired.
Kannasid on otstarbekas kasvatada anumas, sest siis saab neid uhkeid taimi vastavalt soovile ümber tõsta, et luua uusi aktsente ja rõhutada aia eri osi. Sel aastal ehivad kannad Tartu Ülikooli botaanikaaia fassaadi.
Kannade risoomijuppe saab osta kevaditi aianduspoodidest. Kuna tegu on õrna elusa asjaga ning alati pole kaubanduses hoiutingimused kõige soodsamad, tuleb kindlasti kontrollida, et risoomike ikka elus oleks ja et on olemas tugev elujõuline kasvupung.
Kannad on soovitatav kasvuhoones vm sobivas ruumis ette kasvatada, sest külmaõrnade taimedena saab nad välja istutada alles pärast öökülmade möödumist. Saamaks väljaviimise ajaks jõulisi taimi, tuleb nad vastavalt kasvukiirusele järjest ümber istutada. Kiire ja võimsa kasvuga taimed vajavad rammusat substraati ja korralikku väetamist.
Peenrasse istutades on väga soovitatav panna istutusauku hobusesõnnikut, mis lagunedes annab kannadele lisaks toitainetele ka vajalikku soojust.
Konteineris kasvatamisel peab jälgima, et taimed läbi ei kuivaks. Väetage korrapäraselt, teine võimalus on lisada istutussegusse pikaajalise toimega aeglaselt lahustuvat väetist.
Igapäevase hoolduse juurde kuulub närbunud õite ärakorjamine, see soodustab õitsemist ning taimed näevad korrektsed välja.
Kannade õitsemise kõrgaeg on suve teine pool, õisi jätkub kuni esimeste külmadeni. Siis tuleb taimed jälle talvekorterisse viia. Kaevake risoomid välja, laske kuivada, lehed-varred lõigake 15–20 cm peale tagasi. Taimi hoidke ületalve 5–10° juures näiteks keldris või köetavas kasvuhoones.
Anumas kasvanud taimega toimige samuti: lõigake tagasi ja laske tal jahedas ruumis kuivalt olla. Pika talve jooksul võiks aeg-ajalt kontrollida risoomide olukorda.
KANNADE KASVATAMINE ON ILUS HOBI
Astrid Lepik, 31. august 2010 09:36
Mõni hobiaednik kasvatab ja kogub pojenge, teine jällegi tulpe, on neidki, kes vaimustuvad iiristest. Juristiametit pidav Anne on aga lummatud kannade ilust ja majesteetlikkusest.
Tema sõnul on ta kannasid kasvatanud juba üle viie aasta ja nagu juuresolev pilt näitab, üsnagi edukalt. Kõik aias kasvavatest kannadest on lopsakad ja jõulise kasvuga. Ja vaatamata saabuva sügise jahedusele, on uhketel taimedel veel küllaldaselt peal säravaid õisi.
Loomulikult soosis ka selleaastane soe suvi troopilist päritolu taimede lopsakat kasvu ja rohket õitsemist.
Huvi kannade vastu sai alguse juhuslikult naabri aiast nähtust. Nimelt olnud seal kasvamas suur ja võimas taim, kes kandnud pilkupüüdvalt säravpunaseid õisi. Tegemist oli suhteliselt populaarse kannasordiga `President`. Kuna huvi oli tekkinud, ei läinudki palju aega, kui Anne oli oma esimese kanna omanik.
Nüüd on tal neid kokku juba kaheksa. „Ohh, ja võimaluse korral ostaks neid juurde või vahetaks kellegagi, kui vaid teaks kasvatajaid!“ lisab ta õhinaga.
Kuna kannataimed on tema aeda jõudnud üsnagi juhuslikult, siis ei ole kahjuks teada teiste sortide nimesid. Osad kannadest, kes Anne aias kasvavad, saavutavad kasvukõrguseks üle 1,75 m, teised aga jäävad madalaks, kasvukõrgus vaid kuni 45cm. Roheliste lehtedega kannade kõrval on nii purpurjate kui triibuliste lehtedega kannasid. Õite värvuski varieerub, on nii lõheroosade, kollaste kui säravpunaste õitega taimi. Vaatamata sellele saavad kõik hoolealused täieliku pühendumuse ja hoolitsuse osaliseks.
Ilmselt nõuavad kannad ka väga palju hoolt? „Üldsegi mitte, need on laisa aiapidaja lilled!“ märgib ta. Siis aga tuleb välja, et pole need laisa aedniku lilled mitte. Taimed vajavad üsnagi täpset ja asjatundlikku hoolitsust.
Kasvukoht kannadele peaks olema soe ja päikseline ja võimalikult tuultele (eriti jahedatele põhjatuultele) varjatud kohas. Kui panna kannad kasvama kuskile põõsa alla, võib kindel olla, et sealt head nahka tule, kidub nii taimekasv kui kannatab õitsemine.
Õitsemisest rääkides märgib Anne, et õied on kannal küll uhked ja ilusad, kuid pole neil lõhna ning ei seisa nad ka vaasis mitte. Paremini kasvavad ja õitsevad kannad, kui nad peenrasse istutada. Kuigi neid saab edukalt ka suures potis kasvatada, jääb lehemass sel juhul väheldaseks ja õitsemine on kasinam.
Kuna kannad on troopilise päritoluga, siis meie külmas kliimas nad talve üle ei ela. Ka ületalve keldris hoidmine nõuab häid tingimusi ja hoolt.
Anne sõnul tuleb kannataimed kohe pärast esimesi öökülmasid üles kaevata. Pealsed lõigatakse tagasi ja jäetakse vaid 20-25cm pikkune tüügas. Risoomide ümbert tuleks suurem muld ära raputada ja lasta veidi taheneda. Samas ei tohiks lasta mullapallil liiga ära kuivada. Siis pakib ta taimed suurde kilekoti või suhkrukotilaadse riidega voodertatud pappkasti, mis pärast risoomide asetamist täidetakse kergelt niiske turbamullaga. Niiviisi, pappkarpi suletuna seisavad kannarisoomid keldris, umbes +6…+10º C juures jaanuarini. „Ahjaa,“ märgib Anne, „iga taime külge tuleb veel silt, mis märgib kannataime kasvukõrgust ja õitevärvi. Kes neid kevadel enam mäletab!“
Jaanuaris tuleb aga juba kontrollida, kuidas on lood turba niiskusega. Kui see on liiga kuiv, tuleb veidi piserdada. Seda tasuks teha edaspidigi.
Aprillis toob Anne oma hoolealused tuppa ja istutab suurde nõusse (selleks kasutab ta seguvalmistamise kasti) rammusasse lillemulda.
Kastmist alustab aga alles siis, kui on näha esimesed võrsed. Kastmist liiga vara tehes võib risoom liigniiskusest mädanema minna.
Enne avamaale istutamist harjutab ta taimi sooja päikese ja värske õhuga. Tassides taimi päeval õue ja ööseks tagasi tuppa.
Avamaale saab kannataimed tema sõnul istutada aga alles juuni alguses, kui öökülmaoht on möödas ja öine temperatuur püsib +10º C ümber. Õue istutamisel kaevatakse piisavalt suur auk, kuhu mahub umbes 20cm paksune kiht kanakaka komposti ja paras kiht rammusat lillemulda. Risoomide istutussügavuseks on umbes 20cm.
Kuna kannad on suured ja lopsaka lehemassiga taimed, siis vajavad nad üsna paljugi väetist ja hoolsat kastmist. Anne sõnul annab ta kannadele veidi suurema normiga väetisi kui teistele aias kasvavatele taimedele. Suve esimesel poolel jälgib ta, et taimed saaksid rohkem lämmastikväetisi (soodustab taimekasvu), teisel poolel aga fosfori- ja kaaliumirikast (soodustab õitsemist) väetist. Anne sõnul pole tal kannataimi kasvatades olnud probleeme kahjuritega ning õitsemist alustanud taimedel soovitab ta kena väljanägemise hoidmiseks pidevalt korjata ära äraõitsenud õied ja tekkivad seemekuprad, mis liigselt taime kurnavad.
„Ja ega muud keerulist olegi, kui nautida kaunite kannataimede ilu!“ märgib ta lõpuks.
