Kanarbik

 

Kanarbik (Calluna) perekonnast eerika on eraldatud õie ehituse tõttu – kanarbiku õietupp on värvunud ja pikem kui neljatine õiekroon, samuti jäävad tupp ja kroon pärast õitsemist püsima ega varise ära. Perekond on monotüüpne, ainus liik on kanarbik (C. vulgaris). Vulgaris – harilik. Rahvapärased nimetused taimel on kamaras, kamarik, kanaharg, kanarad, nõmm, nõmmerohi, rabakamar jne. Nagu näha, paljud nimetused viitavad taime kasvukohale. Kasvab igihalja, 10-60 (80) cm kõrguse tõusvate varreharudega kääbuspõõsana kuivadel nõmmealadel, nõmmemetsades, kuivemates rabades kõikjal üle Eesti. Üldlevikult kasvab pea kogu Euroopas, hajusalt Väike-Aasia kirdeosas ning naturaliseerunult ka Põhja-Ameerika idaosas, puududes Lõuna-Itaaliast ja Kreekast ning Vahemere saartelt ja tungides mäestikes kuni 2400 m kõrguseni. Kultuuristatud väga ammu.

Võrsed maadjad, juurduvad tihti, tipud püstised, pruunikad. Lehed väikesed, rootsutud, lineaalsed, kolmetahulised, kuni 3 mm pikad ja kuni 0,7 mm laiad, ristvastakud, asetsevad võrsel tavaliselt lähestikku nelja reana, katusekivide taoliselt. Õied paiknevad võrsete tipuosas üksikult lehekaenaldes, neid on rohkesti, kellukjad, kuni 3 mm pikad, roosakad. Õied sisaldavad palju nektarit, puhkevad alates juulikuust. Viljadeks on munajad karvased kuprad, ümarate väheste seemnetega. Lilleseadetes saab võrseid kasutada edukalt kimpude valmistamisel, kuna taim püsib kaua värske. On mükoriisamoodustaja, ei talu aluselisi muldi.

Rahvameditsiinis kogutakse kanarbiku õisi koos võrsete tippudega ja nendest valmistatud teed kasutatakse sapi- ja neeruvaevuste puhul, rasvumise vastu, närvide korrastamiseks, maovaevuste puhul jne. Taimedele mõjub hästi mõõdukas tagasilõikus pärast õitsemist. Paljundatakse seemnetega ja pistikutega. Haljastuses kasutatakse ohtralt pinnakattetaimena, väheviljakate liivaalade taimena, koduaedades, nõlvade kindlustamisel

Sorte on palju, kuid plaanipärasest aretusest ei saa siiski tõsiselt rääkida, kuna enamik sorte on leitud loodusest või paljundatud seemikute hulgast. Kokku on sorte mitmeid sadu. f. alba – valgeõieline looduslik vorm, emakasuue valge või rohekas, lehestik jääb talvel värske rohelise värviga; ’Alba Aurea’ – kääbuskasvuga, kuni 10 cm kõrge, lehed algul kollased, hiljem rohekaskollased, kevadel puhkedes rohelised; õied puhasvalged, VIII-IX; ’Alba Carlton’ (’Carlton’) – 40…60 cm kõrgune puhasvalgete õitega, õisi väga rikkalikult, moodustuvad ka külgvõrsetel, VIII-IX; ’Alba Plena’ – laipüstja kasvuga ja puhasvalgete täidisõitega sort, on veelgi tugevamakasvulisem ja tihedam sordist ’H. E. Beale’, IX-X; ’Alba Praecox’ (’Alba Pumila’) – madal 10…20 cm kõrgune püstiste võrsete ja valgete õitega sort, VII-VIII; ’Alba Rigida’ – kuni vaid 15 cm kõrgune horisontaalsete võrsetega valgeõieline sort, VII-IX; ’Alexandra’ – tähelepanuväärne sort, mida ilmestavad pikka aega teravatipulised sügavroosad õiepungad ja mille õied ei avane lõplikult ka õitsedes, õitseb hilja, enne talve tulekut; ’Allegretto’ – nõrgakasvuline kompaktne sort, sirelilillade õitega, VIII-IX; ’Allegro’ – kuni 50 cm kõrgune VIII-IX õitsev punaseõieline sort; ’Alportii’– väga tugevakasvuline 80…100 cm kõrge, võrsed hallikarvased, õied punased kuni punakasvioletsed, VIII-IX; ’Annemarie’ – sordi ’H. E. Beale’ parandus, kuni 50 cm

kõrgune kompaktne, tumeroosa lehestikuga, täidisjad õied puhkedes heleroosad, värvuvad hiljem karmiinpunasteks; ’Anthony Dawis’ – kuni 45 cm kõrgune atraktiivne põõsas hõbehallide lehtedega ja valgete õitega, VII-VIII ; ’Argentea’ – madala ja laiuva kasvuga ning erkrohelise lehestiku ja violetsete õitega; põõsastel võrsete tipud värvuvad talveks valkjateks; ’August Beauty’ – kuni 30 cm kõrgune valgeõieline sort, VIII-IX; ’Aurea’ – laiuv, 30…40 cm kõrgune, lehed suvel kuldkollase värvusega, talvel pruunikaspunased, õied helevioletjad kuid mitte väga dekoratiivsed; VIII-X; ’Battle of Arnhem’ – umbes 60 cm kõrgune tumerohelise,talvel pronksja lehestiku ja hele purpurpunaste õitega hiljaõitsev sort, IX-X; ’Beechwood Crimson’ – püstise kasvga ja tumerohelise lehestikuga, õied tume-karmiinjad, sordi ’C. W. Nix’ parandatud versioon; ’Boskoop’ – umbes 30 cm kõrgune, lehestik suvel säravalt kuldkollane, talvel oranžpunakas, õied sirelilillad, VII-VIII; ’Carmen’ – 30…40 cm kõrgune laiuva, püstise kasvuga tumerohelise lehestiku ja roosakasvioletsete õitega, VIII-IX; ’Christiana’ – 1970, Rijnbeek; kuni 50 cm kõrgune tiheda, püstise kasvuga sort; lehestik kollakasroheline, talvel kollane, õied valged, IX-X; ’Dark Beauty’ – kompaktse kasvuga kuni 30 cm kõrgune helerohelise lehestiku ja pooltäidisjate, säravpunaste õitega sort, IX-X; ’Darkness’ – tiheda, püstise kuni 30 cm kõrguse kasvuga ja karmiinpurpurjate

tihedate õisikutega sort, VIII-IX; ’Dark Star’ – tihedakasvuline, tumerohelise lehestikuga ja pooltäidisjate purpurpunaste õitega sort, VIII-IX ; ’Darleyensis’ – sassis võrsetega tihedakasvuline, kuni 40…45 cm kõrgune, lehestik talvel tumepronksjas; õied roosakaspunased, VIII-IX; ’David Eason’ – kuni 30 cm kõrgune pungataoliste helelillade kuni violetsete õitega sort, IX-XI; ’Dirry’ – maadjas, kompaktne 10…15 cm kõrgeks kasvav tumeroheliste, heledamate võrsetippudega ja lillakasroosade õitega sort, VIII-IX; ’Elegantissima’ – leitud Hollandist; laipüstja kasvuga kuni 50 cm kõrgune hallikasroheliste lehtede ja valgete õitega sort, VIII-IX; ’Finale’ – laiuv, kuni 30 cm kõrgune tihe põõsas ametüstikarva õitega, VIII-X; ’Firefly’– kuni 45 cm kõrgune punakaspruuni lehestikuga, milline talveks värvub oranžpunaseks, õied sügavlilla tooniga, VIII-IX;’Gnome’ – kuni 20 cm kõrguseks kasvav rohekaskollaste võrsetippudega ja tihe valgeõieline sort, IX-X; ’Golden Carpet’ – kuldkollaseid padjandeid moodustav ja talvel oranzides ning punastes toonides lehestiku ja purpursete õitega väga aeglasekasvuline vaid 5 cm kõrgune sort, VIII-IX; ’Heidezwerg’– madal, roomav, 10…15 cm kõrgune helerohelise kuni sinakasrohelise lehestiku ja purpurlillade õitega sort, VIII-X ’Jimmy Dyce’ – maadjakasvuline, kuni 20 cm kõrgune tumerohelise lehestiku ja lillakasroosade täidisõitega sort, VIII-IX; ’Joan Sparkes’ – lopsakakasvuline purpurjate täidisõitega sort, IX-X; ’LongWhite’ –

tugeasti võsuv kuni 45 cm kõrgune lopsakakasvuline erkrohelise lehestiku ja pikkade valgete õisikutega sort, IX-X; ’Marleen’– meenutab sorti ’Alexandra’ kandes sügisest kuni talve hakuni purpurroosasid, valkja alusega õiepungi, IX-XII; ’Melanie’ – meenutab samuti sorti ’Alexandra’ kuid õied on puhasvalged; ’Minima’ – maadja tiheda kasvuga kuni 10 cm kõrgune peenevõrseline helerohelise lehestiku ja violettsete õitega sort VIII-IX; ’Orange Queen’ – purpurroosade õite ja puhkedes punase, talvel oranzikaskollase ning suvel kahvaturohelise lehestikuga sort, VIII-IX; ’October White’ – pikkade puhasvalgete õisikutega kuni 60 cm kõrguseks kasvav sort, X-XI; ’Peter Sparkes’ – väljanägemine nagu sordil ’H. E. Beale’, kuid õied tumeroosad, VIII-X; ’Plena’ – violettroosade täidisõitega keskmisekasvuline püstine põõsas, VIII-IX; ’Prostrate Orange’ – suvel kollakasrohelise, talvel punaka lehestiku ja roosade õitega väheõitsev sort, VIII-IX; ’Radnor’ – kompaktse kasvuga kuni 25 cm kõrgune helerohelise lehestiku ja täidisjate kahvatu-sireliroosade, seest valkjate õitega sort, VII-IX; ’Red Favorite’ – keskmisekasvuline, kompaktne kuni 30 cm kõrgune erkrohelise lehestiku ja tumedate lõheroosade täidisõitega sort, VIII-IX; ’Red Star’ – lopsakakasvuline ja intensiivselt punaste täidisjate õitega sort, VIII-X; ’Roma’ – nõrgakasvuline, kuni 15 cm kõrgune tihedavõrseline, tumeroosade õitega sort, ’Romina’ – meenutab sorti ’Alexandra’ kuid on täiesti püstja kasvuga, valgete, roosatipuliste õiepungadega; ’Rosalind’ – Underwood; püstja kasvuga säravkollase lehestiku ja lillade õitega sort, VIII-IX; ’Roswitha’ – tugevakasvuline ja laiuv, kuni 60 cm kõrgune põõsas rohelise lehestiku ja roosakaspunaste miteavanevate õitega, IX-XII;  ’Serlei’ – pikkade võrsetega ja robustse kasvuga kuni 60 cm kõrgune smaragdrohelise lehestiku ja valgete õitega sort, IX-XI; ’Serlei Aurea’ – põlvneb eelmisest sordist, on madalamakasvuline, kuni 45 cm kõrgune kuldkollase lehestiku ja valgete õitega sort, VIII-IX; ’Serlei Purpurea’ – põõsasja kasvuga kuni 60 cm kõrgune purpurjate õitega sort, IX-X; ’Sister Anne’ – leitud loodusest; maadjas, tihedavõrseline hõbehalli (tihedasti halli karvastusega kaetud) ja talvel punakashalli lehestikuga ning violettroosade õitega põõsas, IX; ’Spring Cream’ – kuni 45 cm kõrgune püstine erkrohelise lehestiku ja piimvalgete võrsetippudega põõsas, õisi rikkalikult, puhasvalged, VIII-IX; ’Sunrise’ – kuni 30 cm kõrgune suvel kollaste ja talvel oranžpunaka lehestiku ning purpurpunaste õitega sort, VII-IX; ’Sunset’ – lopsakakasvuline kuni 20 cm kõrguseks kasvav, roosaõieline kuid halvastiõitsev kollakasoranzi lehestikuga sort, VIII-IX; ’Tenuis’ – kasv kuni 15 cm, lehestik tumeroheline, õied tumelillad kuni violetjad, VI-VII; ’Tom Thumb’ – vaid kuni 15 cm kõrgune väga tihe kollakasrohelise lehestiku ja roosade õitega sort, VIII-IX; ’Tricolorifolia’ – James Smith, Darleydale; tugevakasvuline, kuni 60 cm kõrguseks kasvav roosaõieline, tumepronksja lehestiku ja heleroheliste võrsetippudega talvel ning pronksja, punaka ja halli lehevärvusega suvel, VIII-IX.

 

Pehmed kohevad vävilised padjakesed nõmmeaias? – see ju kanarbik!

Kirjutis väljaandele AED

Tekst ja fotod: Lembit Kaarna

Lillekasvatuse aednik

Kes on kanarbik? (Calluna) Kanarbiku taimeperekonna ainus liik harilik kanarbik (C. vulgaris syn. Erica vulgaris) on looduslikult  laialdaselt levinud mitmel pool maailmas. Kanarbik kasvab igihalja, 10-60 (80) cm kõrguse tõusvate varreharudega kääbuspõõsana kuivadel nõmmealadel, nõmmemetsades, kuivemates rabades, liivikutel, liivakarjääride naabruses ja mujal sobiliku pinnasega kasvukohtadel. Eestis tavaline loodustaim, esineb pea kõikjal Euroopas. Mäestikes paiknevad kasvualad kuni 2400 m kõrguseni merepinnast. Kanarbiku kultuuristamisega on tegeletud väga ammusest ajast. Iluaianduse tarbeks on kanarbikust aretatud sadu, kui mitte tuhandeid sorte. Eestikeelsed rahvapärased nimetused taimel on kamaras, kamarik, kanaharg, kanarad, nõmm, nõmmerohi, rabakamar jne. Mõned nimetused viitavad taime kasvukohale.

Natuke botaanikat. Kanarbiku võrsed on maadjad, juurduvad tihti, tipud püstised, pruunikad. Lehed väikesed, rootsutud, lineaalsed, kolmetahulised, kuni 3 mm pikad ja kuni 0,7 mm laiad, ristvastakud, asetsevad võrsel tavaliselt lähestikku nelja reana, katusekivide taoliselt. Kellukjad kaheli õiekattega neljatised õied paiknevad võrsete tipuosas üksikult lehekaenaldes, neid on rohkesti, kuni 3 mm pikad, enamasti roosakates toonides. Õied sisaldavad palju nektarit. Õitsemisperiood algab juulis ja kestab oktoobrini. Viljadeks on munajad karvased kuprad, ümarate väheste seemnetega, mis valmivad alates septembrist. Taim elab sümbioosis seentega ja juurestikul areneb mükoriisa.

Kanarbiku tähtsus. Kanarbik on väga mesilassõbralik taim ja tema õites leiduv nektar on putukatele kergesti ligipääsetav. Lisaks mesilastele kasutavad looduses kanarbikuõisi toitumiseks ka kimalased ja mitmed teised meetoidulised putukad, samuti külastavad õisi ka liblikad. Putukatele ei sobi üksnes täidisõielised kultuursordid. Kanarbikust toituvad talvisel ajal mõned ulukid, näiteks põdrad ja metssead. Seemned on toiduks lindudele. Kanarbik on tähtis taim mesinike jaoks. Tarud viiakse suve teisel poolel kanarbiku kasvukohtade lähedusse, et koguda väärtuslikku mett. Kanarbiku mesi on tume, magus, kanarbikule omaselt pisut kirbe maitsega ja väidetavalt saadakse kuni 200 kg hektari kohta. Liivarohketel aladel aitab kanarbik pinnast kinnistada ja muudab kasutatavaks need paigad, kus teised taimed kuivuse tõttu kasvada ei taha. Kanarbik omab olulist iluaianduslikku tähtsust. Tänu pikale õitsemisajale, leplikkusele kasutingimuste osas ja suurele sordivalikule saab kanarbikku kasutada pea igal pool haljastamisel.

Sobiv kasvukoht aias ja istutamine. Hea kasvukoht on valgusküllane kuni täispäikeseline paik lahjemapoolsel vett hästi läbilaskval pinnasel. Liivarohke ja piisava huumuse sisaldusega happeline muld on kanarbikule sobivaim, kuhu oma juured püsivalt ajada. Parim aeg omapaljundatud taimede istutamiseks on suve teine pool ja sügis. Aianduskeskusest ostetud potitaimi võib istutada kogu vegetatsiooni perioodi vältel püüdes vältida istutustegevust ekstreemselt kuumadel ja/või vihmastel aegadel. Kanarbikud ei taha edeneda savikatel pidevalt niisketel või liigniisketel muldadel, kus nad kipuvad vettima ning jäävad kiratsema või hukkuvad sootuks. Kanarbikke võib istutada üksikult, kuid väga efektne on nende abil katta suuremaid pindu. Olenevalt valitud sordi kasvukiirusest võiks jääda grupiviisilisel istutusel taimede vahekauguseks 20-30 cm. Seega 11-23 taime ruutmeetrile. Tavaks on avalike haljasalade puhulˇ, kui on soov saada kiirem tulemus, valida suurem istutustihedus ja koduaedades, kus aiapidajal on rohkem aega taimekoosluste mitmekesisuse ja nendevahelise konkurentsi korraldamisega tegeleda – hõredam istutustihedus.

Foto: Calluna vulgaris Mullion.1  Allkiri: Hiljuti rajatud istutusala. ’Mullion’ on klassikaline kanarbik lavendliroosade õitega. Moodustab suve esimesel poolel igihaljaid rohelisi padjandeid, mis suve teisel poolel kuni hilise sügiseni kattuvad rikkalikult kirevate õitega. Talveperioodil omandab lehestik pronksja varjundi. Mingil seletamatul põhjusel meeldib see sort koertele.

Kasvatamine nõutaimena. Sarnast vahekaugust nagu aias, tuleks järgida ka juhul, kui kanarbikke soovitakse kasvatada avarates terassipottides, rõdukastides ja balkonitel. Kui on olemas väheste talviste miinuskraadidega sobiv panipaik, siis ei pea igal aastal uusi taimi soetama ega olemasolevaid ümber istutama. NB! Potikultuurina kanarbiku viljelemisel võib takistuseks saada asjaolu, et potimullas ei pruugi leiduda sobivaid seeni, millega taim saaks sümbioosis kasvada, siis tähendab see seda, et istikud võivad hukkuda. Selle vältimiseks võib tuua ämbriga kanarbike looduslikust kasvukohast liivast metsamulda, milles leidub poolkõdunenud okkapuru, oksatükke ja muud säärast kraami, mis on kanarbiku jaoks olulised seened kohale meelitanud. Seda kraami võib segada aianduskeskusest ostetud happelise (ph 4,5-5,5) turbamullaga, mis on mõeldud rododele, mustikatele või ka okaspuudele. Niiöelda looduslikku dopingut võib nõutaimedele pakkuda 1-2 korda kasvuperioodi jooksul, et nad püsiksid ilusad ja elujõulised.

Foto: Calluna vulgaris Melissa.2  Allkiri: Sordiseeriast Beauty Ladies pärinev kanarbik ’Melissa’. Kaheksa taime on istutatud potti koos suurepärase kõrrelisest naabriga.

Rahvameditsiinis kogutakse kanarbiku õisi koos võrsete tippudega ja nendest valmistatud teed kasutatakse sapi- ja neeruvaevuste puhul, rasvumise vastu, närvide korrastamiseks, maovaevuste ja mõnede teiste hädade puhul. NB! Iluaianduse tarbeks aretatud kultuursordid on taime raviomaduste poolest enamasti läbi uurimata, nende toime pole täpselt teada ja seepärast ei tasu aianduskeskusest soetatud kultuurtaimedest uisa-päisa asuda teed keetma ega tinktuure valmistama. Selleks on mõistlik kasutada loodusliku põhiliigi taimi või usaldada apteegist ostetavat kraami, mille on kogunud, esmastöödelnud ja apteeki viinud oma ala asjatundja.

Kasvuaegse hooldamise peamised võtted on õitsemisjärgne mõõdukas tagasilõikus, mis turgutab vegetatiivset kasvu ja muudab taime väljanägemiselt värskemaks. Mõistagi tuleb hoolitseda, et umbrohud ei võtaks võimust. Mis väetamisse puutub, siis sobivas kasvukohas tasub väetada pigem vähem ja kasutada hapulembestele taimedele ettenähtud väetist. Soovitavalt osmokootset ehk pikatoimelist väetist, millega üleväetamise oht on minimeeritud. Pigem omab kanarbike suhtes suuremat elulist tähtsust varustada kasvukohta – eriti just nõutaimedena peetavaid kanarbikke – paar korda kasvuperioodi jooksul värske metsakõduse liivaga, mis on varutud taimede looduslikult kasvukohalt, et tagada sümbioosiks vajalike seente olemasolu substraadis. Aiapidaja võib küll kalkuleerida, et kui taimed hukkuvad, siis odavam on osta uued, kui et liialt muretseda kasvunõuete täitmise pärast. Selline suhtumine ei ole vastutustundlik, pigem on see lugupidamatus elustaimede suhtes.

Kanarbikke saab paljundada seemnetega ja pistikutega. Seemnelisel paljundamisel ei pruugi emataime sordilised iseärasused üksüheselt järglastele edasi kanduda. Vegetatiivseks paljundamiseks on võimalik kasutada suvel võetud poolpuitunud varrepistikuid. Võimalik on sordiehtsaid järglasi saada ka varte kihitamise teel. See käib nii, et lamandunud varreosad kaetakse varakevadel multši kihiga ja kui varred on suve teisel poolel juured alla võtnud, siis uued noored taimed eemaldatakse emataime küljest ning istutatakse kohe uuele kasvukohale. Kihitamisel parima tulemuse saamiseks võib jätta noorte taimede eemaldamise järgmiseks kevadeks. Noored taimed ise emataimest ei eraldu.

Kasutamine. Haljastuses kasutatakse ohtralt pinnakattetaimena, väheviljakate liivaalade elustamiseks, koduaedades, nõlvade kindlustamisel jne. Lilleseadetes saab võrseid kasutada edukalt kimpude valmistamisel, kuna taim püsib kaua värske.

Kanarbike sordiseeriad. Arvata võib, et kanarbike sordiaretajad ja hübridiseerijad ei tuku. Kaasaegse aianduse tarbeks aretatakse hoogsalt terveid sordiseeriaid, mis vastaksid nii logistika, müüjate kui ka aiapidajate ootustele. Eesti poelettidelgi võib leida näiteks Garden Girl ja Skyline sordiseeriate kanarbikke. Mõlemas rühmas on esindatud praktiliselt kõik peamised õite värvitoonid. Kasulik on aga teada, et Skyline on aretatud eelkõige ilusat lehestikku silmas pidades ja Garden Girl seeria kanarbikud püüavad rõhutada ilusaid õisikuid. Ühte sordiseeriasse kuuluvad sordid on tavaliselt ka sarnase kasvukõrguse ja -kujuga, õitsemisajaga ning kasvunõuetega. Sarnaste omadustega ühte sordiseeriasse kuuluvaid sorte on omavahel lihtne kombineerida. Nii on võimalik luua väga efektseid ja värvikirevaid kooslusi, mis püsivad atraktiivsed kogu kasvuperioodi vältel. 

Sordiseeria Beauty Ladies sordid on tuntust saavutanud sellega, et ulukid, peamiselt põdrad ja metssead, kes muidu kanarbikku toiduks kasutada ei põlga, ei tunne mainitud sortide vastu mingit huvi. Seega siis tark valik vähese järelevalvega avarate maakodude lähedusse suuremate pindade haljastamiseks ja sügiseseks värvikirkuse loomiseks. Beauty Ladies sarja püstise kasvukujuga kanarbikud sobivad suurepäraselt kokku miksimiseks laiuva kasvukujuga Beautybelle sarja taimedega paigutades esimesed keskele ja viimati mainitud äärtele kasvama.