Kalmus (Acorus calamus) Harilik kalmus (Acorus calamus) on mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,6…1,6 m. Kogu taim on tugeva meeldiva lõhnaga. Taimel on lihtsa õiekattega mõlemasugulised õied. Õiekattelehed on rohekaskollased, kilejad. Õied moodustavad väga tiheda rulja tipu suunas aheneva tõlviku. Tõlviku pikkus on 5…8 cm ja läbimõõt 7…11 mm. Õisiku alusel on väga pikk (40…85 cm) kandeleht, mis näib varre pikendusena. Õitseb juunis ja juulis, kuid mitte igal aastal. Viljaks on mõneseemneline kuiv mari. Eesti tingimustes viljad ei arene. Kõik lehed on juurmised, mõõkjad, tiheda kimbuna, rootsutud. Lehe laius on 1…1,5 cm. Keskrood on tugev, serv sageli laineline. Alusel on need sageli punakad, muidu kollakasrohelised. Maapealne vars on lapik, ühel küljel tugeva pikiribiga, vastasküljel vaoga. Risoom on pikk, horisontaalselt ülemises mullakihis roomav, suhteliselt jäme (1…2 cm), tumedalt värvunud (pruunikas või rohekas). Risoomile kinnituvad rohked pikad lisajuured. Meie tingimustes paljuneb ainult vegetatiivselt risoomi tükkide abil, soojemas kliimas ka seemnetega. Levinud peaaegu kogu Euroopas, kohati ka Kaukaasias, Siberi lõunarajoonides, Kaug-Idas, subtroopilises Aasias ja Põhja-Ameerikas. Põline kodumaa on siiski vaid Kesk-Aasia ja India. Eestis sage, kohati esineb massiliselt, eriti tavaline Lõuna-Eestis. Kasvab mageveekogude mudases kaldaosas ja madalates veekogudes, ka mererannikul lompides. Taim on toiduks mõningatele taimtoidulistele loomadele, eelkõige põtradele. Viljad on toiduks mitmetele lindudele, kes aitavad neid süües ka seemnetel levida. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Vana ravimtaim. Risoom sisaldab rikkalikult eeterlikku õli (tugeva baktereid hävitava toimega) ja tärklist. Risoomi kasutab ravimitööstus, mis valmistab temast arstimeid seedehäirete ning mitmete närvi- ja sisehaiguste raviks. Varem näriti risoomi gripi ja katku ajal. Kasutatakse ka veterinaarias, peamiselt loomade seedehäirete korral. Nii risoome kui ka lehti kasutatakse kirpude peletamiseks. Meeldiva lõhna tõttu kasutatakse risoomi parfümeeria-, kondiitri-, likööri- ja veinitööstuses. Risoomist toodetakse tärklist. Kaukaasias pargitakse kalmuse abil nahkasid. Taim on värskelt mürgine, kuivatamisel aga mürgisus kaob
Kalmus on huvitav suurekasvuline veekogude kaldataim, kes sageli moodustab suuri tihnikuid, peaaegu “kalmuseroostikke”. Tema lehed on mõõkjad, tavaliselt umbes meetri kõrgused, kuid vahel ulatuvad täiskasvanule ka rinnuni. Kalmus eelistab mudase põhjaga veekogusid. Madalamad veekogud võivad teda vahel päris täis kasvada, sügavamates jääb kalmus aga ikkagi kaldataimeks.
Tavaliselt näeme me vaid kalmuse lehti, sest tema õied on vähe silmatorkavad ja igal aastal kalmus ei õitsegi. Õied on tal väga väikesed, kuid need on koondunud suureks piklikuks tõlvikuks. Kalmuseõisiku alus on munakujuline, tipu suunas tema läbimõõt aga järjest väheneb. Huvitav on ka see, et esmapilgul näib, nagu kasvaks kalmuse tõlvik välja varre küljelt, kuid tegelikult on ta hoopis varre tipul. Selline mulje võib jääda seepärast, et tõlviku alusel on mitmekümne sentimeetri pikkune kandeleht, mille tipp on täpselt varrega ühes suunas. Nii paistab see kandeleht varre pikendusena.
Kalmuse kodumaaks on Kesk-Aasia ja India vesised alad. Praegu võime teda leida aga väga paljudest maailma piirkondadest. Selle põhjuseks on kalmuse head raviomadused. Nii toodi ta näiteks Euroopasse XVI sajandil. Kuid veel kaua aega peale kalmuse Euroopasse jõudmist hinnati ravimina palju kõrgemalt Indiast pärit juurikaid. Just nimelt juurikaid kalmusel ravimina kasutatakse. Botaanikuid nimetavad neid maa-alusteks varteks ehk risoomideks.
Kalmuse risoomile kinnituvad veel ka pikad juured. Need on inimesele mittevajalikud ja lõigatakse risoomide kogumisel ära. Samuti eemaldatakse kõik lehtede alumised osad, nii et järele jääb vaid puhas umbes sentimeetrijämedune risoom. Pealt on see tumepruun või rohekas, seest roosakas. Kogu kalmusele on iseloomulik ka tugev meeldiv lõhn. Selle lõhna tõttu kasutatakse kalmust laialt nii lõhnaõlide, maiustuste kui ka alkohoolsete jookide valmistamisel.
Ravimiks kogutakse kalmuserisoome sügisel või kevadel. Siis on neis toimeaineid kõige rohkem ja ka koguda pole neid kuigi tülikas. Juurtest ja lehtedest puhastatud risoomid pestakse ja pannakse paariks päevaks nõrguma. Pärast seda kuivatatakse neid varjulises tuuletõmbusega kohas 30…35 °C juures. Kuivatada tuleb seni, kuni risoomitükid hakkavad painutades murduma. Värskelt võivad risoomid mürgistusi tekitada, ehkki nad on maitsvad ja meeldivalt lõhnavad.
Ravimina on kalmus tuntud eelkõige kui seedimise soodustaja ja parandaja. Ta on ka suurepärane isu tekitaja. Kuna kalmusel on tugev baktereid hävitav toime, siis kasutati keskajal teda isegi katku vastu. Kalmuse tugev lõhn peletab minema kirbud. Seetõttu on nii kalmuse lehti kui ka risoome pandud riidekappidesse ja magamisasjade juurde.
Kalmuse võimsal risoomil on aga looduses ka tähtis ülesanne täita. Kuna kalmuse kodumaa on meist kaugel lõunas, siis ei valmi tal meie tingimustes seemneid mitte kunagi. Tavaliselt ei hakka kalmuse viljad isegi mitte moodustama. Nii on kalmuse ainsaks levimisvahendiks tema risoom. Igast väikesest vees ujuvast risoomitükist võib kasvada uus taim.
