Kaktuselised (Cactaceae) on kaheiduleheliste taimede sugukond, olenevalt käsitlusest 50-230 perekonda ja 200-300 liiki, mis looduslikult on levinud peamiselt Ameerikas, Kanadast Patagooniani, tulnukaina ka teistel mandritel. Kõige rohkem liike esineb Mehhikos ja Argentiinas. Kasvavad kuni 4500 m kõrgustel aladel (Peruu, Boliivia ja Tsiili Andides). Tüüpilisemad kasvukohad on troopilised ja lähistroopilised poolkõrbed. Vähesed liigid kasvavad vihmametsades epifüütidena. Enamik kaktusi on sukulentsed kserofüüdid.
Taime välispind (aurav pind) on kohastudes kahanenud miinimumini (paljudel liikidel kerakujuliseks). Lihaka, paksu kutiikulaga varre põhikude säilitab hästi vett. Lehed on muundunud asteldeks, harjasteks ja asetsevad kimpudena erilistel varrekühmukestel-areoolidel. Juured laiuvad enamasti maapinna lähedal, mõnel liigil on muguljalt jämenenud peajuur.
Lühiealised, enamasti üksikult paiknevad õied on suuruselt väga erinevad (mõnest millimeetrist kuni paarikümne sentimeetrini). Neil on palju kattelehti ja tolmukaid. Paljudel on viljad ja varre lihakas sisu söödav. Kaktusele on ohtlik niiskus koos jahedusega. Üldjuhul kaktusi talvel ei kasteta. Tähtis on teada, et lämmastikväetist kaktused ei talu. Suurem osa kaktusi on võimelised õitsema ka meil Eestis ja seda igal aastal, aga selleks peavad nad läbi tegema puhkeperioodi külmas ja kuivas. Valgus ei ole siis tingimata vajalik. Suvel peavad piisavalt päikest saama, muidu ei moodustu järgmisel aastal õiepungi või on neid vähe. Sobiv talvine temp. enamikule liikidele on 10º-15ºC. Veidi teistsugused kasvunõuded on jõulu-, leht- ja helmeskaktusel. Seemned külvata kobedasse niiskesse mulda temperatuuril 18-20ºC. Väldi külvi läbikuivamist ja otsest päikesevalgust. Seemikud tuleks istutada üksikult 7–8 cm läbimõõduga pottidesse, mis asetatakse päikeselisele kohale. Kaktuste seemikud kasvavad väga aeglaselt ja seetõttu võivad mitmed liigid algul välja näha ühesugused.
