Jugapuu (Taxus) perekonda kuulub (6)7 liiki kahekojalisi puid ja põõsaid. Liigid on üksteisele üsna lähedased. Okkad lamedad, tumerohelised, okaste allküljel kaks valkjat õhulõherida, kinnituvad võrsele enamasti radiaalselt. Isasõied asuvad okaste kaenlas, neid on rohkesti, emasõites vaid üks seemnealge, milline valmib sama-aasta sügisel, kaetud roosa seemnerüüga. Eestis kasvab looduslikult üks liik.

Harilik jugapuu (T. baccáta) on kuni 15 m kõrguseni kasvav madal puu. Kodumaa on Euroopa, ulatudes Lõuna-Rootsini põhjas ja kuni Põhja-Aafrikani lõunas. Võrsed noorelt rohelised, ümarad, vanemad tumepruunid. Pungad väikesed, ovaalsed 1…2 mm pikad, helerohelised. Okkad 1,5…3 cm pikad, teravneva tipuga, pealt tumerohelised alt heledamad, läikivad. piki okast kulgeb okka pealküljel kõrgendik. Okkad püsivad puul 7…8 aastat. Viljad seeme 1…1,5 cm pikk, otsast avatud, kaetud roosa seemnerüüga, valmib samal aastal. Saaremaal annab looduslikku uuendust. Harilikku jugapuud on palju kasutatud haljastuses, eeskätt varjutaluvuse ja aeglase kasvu tõttu, samuti selle tõttu, et ta talub hästi linnade saastunud õhku. Puud on väga aeglase kasvuga, äärmiselt varjutaluvad ja väga pikaealised. Suhteliselt külmahellad ja nõudlikud mullaviljakuse suhtes. On võimelised paljunema kännuvõsust. Eestis kasvab liik vaid Lääne-Eesti mandriosas ja saartel. Ettevaatust! Kõik jugapuu osad v.a. seemnerüü on mürgised! Ulukid söövad talvel oksi vaatamata sellele, ega sure ära. Sorte on aretatud väga palju, mainida võiks:  ‘Fastigiata’ – madal sammasjas, tumeroheliste okastega sort; ‘Semperaurea’ – kuni 2 m kõrgune püstine kollaste okastega põõsas; ‘Summergold’ – suvel kollaste ja talvel roheliste okastega madal poolroomav põõsas; ’Adpressa Variegata’; ’Amershoof’; ’Aurea-Gruppe’; ’Dovastoniana’; ’Dovastoniana Aurea’; ’Elegantissima’; ’Fastigiata Aureomarginata’; ’Fructo Luteo’ (’Lutea’) ; ’Nutans’; ’Repandens’; ’Repens Aurea’; ’Standishii’.

Ida-jugapuu (T. cuspidáta) Nagu ütleb nimetus on ida-jugapuu pärit Kaug-Idast, Jaapanist ja palju külmakindlam meie harilikust jugapuust. Madalamad 10…20 m kõrgused puud või kõrged põõsad. Kasv samuti aeglane ja liik väga varjutaluv. Võrsed noorelt rohelised, võrdlemisi tugevad. Pungad silmapaistmatud, helerohelised, koonusjad. Okkad tugevad, paksud, sirpjalt kõverdunud teravatipulised, pealt tumerohelised, alt veidi kollakamad. Vili väiksem kui harilikul jugapuul ja pooles pikkuses kaetud seemnerüüga. Seemned valmivad ka meil. Sordid: ‘Aurescens’ – kuni 1,5 m kõrgune tihe põõsas, noored okkad kollased, hiljem rohekaskollased; ‘Minima’ – aeglase kasvuga, ebakorrapärase kujuga kerajas kääbus.

Seemnest sirgub jugapuu…

  1. veebruar 2014 Aialeht

Tapio Vares

  1. aastal olin ma 19aastane ja läksin Jänedale aia- ja maastikukujundust õppima. Kohe septembrikuus viidi meid mitmel korral Tallinna Kloostrimetsa botaanikaaeda. Sel ajal oli mu taimetundmine ikka veel väga algeline. Ei tundnud ma toon veel enamusi kodumaiseid põõsaliikegi. Aga Süda tänaval teadsin hõlmikpuu kohe ära ja sain teiste kursusekaaslaste ees hiilata.

Tagantjärgi on pisut piinlikki meenutada oma jugapuudega tutvumist. Käisime Kloostrimetsas mööda dendromaastikke ringi, kuniks ma nõudma hakkasin: “ Aga kuhu jäävad siis jugapuud?” Teadsin, et Hiiumaal ja Saaremaal kasvab see haruldane okaspuu looduslikult. Looduses ma teda veel mõistagi näinud polnud. Ringkäiku juhendav õpetaja Olev Abner seletas, kuidas neid Kloostrimetsa kollektsioonist üles leida.

Täis ootusärevust kõmpisin künkast üles ja… Ah need põõsakesed ongi siis jugapuud? Häh, terve Kärdla on ju neid täis! Peale mandrilt saarele kolimist olin viie aasta jooksul neid põõsaid aedades igapäevaselt silmanud. Küll aga kordagi lähemale minemata. Nii arvasin oma võhiklikkuses, et tegu on mingi imeliku sukulentse (turdlehise) lehtpõõsaga… Jajah, ega me keegi pole sündinud kohe tarkusest tulvil.

Selsamal kohtumisel Kloostrimetsas, tol 1995. aasta varasügisel korjasin ma kaasa mõned jugapuude seemned. Nii me oma hariliku kui Ida-Aasiast pärit teravaokkalise ehk idajugapuu omi.

Edasi talitasin raamatutarkuse järgi. Pistsin seemned savipottidesse mulda, peale hiirte peletamiseks peenestatud kadakaoksi. Potid kaevasin aias ploomipuu alla mulda. Seejärel jäi vaid oodata, pikalt oodata.

Seemned tärkasid alles 1997. aasta kevadel. Idajugapuude potist neli alget, hariliku potist vaid kaks. Millalgi istutasin seemikud potist ümber arooniapõõsa alla. Ja seal nad siis elutsesid. Kui midagi väga aega võtab, siis seletatakse midagi hobuse kannatusest. Tegelikult sureks jugapuuseemne külvanud hobune ennem vanadusse, kui jugapuu tal üle pea sirgub. Jugapuu seemnest kasvatamine on tõesti tohutult aeganõudev! Esimesed kümme aastat püsisid nad maadjate kääbustena. Kuid siis hakkasid nad kõrgust viskama.

Paraku tuli nüüdki tagasilööke. Näiteks metskitsed. Olen igaks talveks oma jugapuid küll nende eest männi- või kuuseokstega kaitsnud, kuid paaril korral on eriti aplad õgardid okste vahelt ikkagi jugapuu latvade kallale pääsenud. Külgoksi õgivad nad aga eriti hooga. Neid ma eriti kaitsma ei vaevugi. Peaasi, et puukesed esialgu kõrgust kasvatavad. Paaril korral on noori ladvakasve hävitanud ka maikuised öökülmad.

Siinjuures tulebki mängu üks põhjus, miks üldse jugapuid seemnest kasvatada. Pistokstest paljundamisel on istikute kasv küll kiirem, kuid sel juhul kipuvad taimed usutavasti pigem põõsasjaks jääma. Seemnest alguse saanud jugapuud kasvatavad aga jonnaka järjekindlusega latvu. Sageli on nii, et puukese üks latv ühel aastal kidub või lihtsalt puhkab, samas kõrvalolev viskab hästi. Järgmine aasta võib olla aga vastupidi.

Nõnda siis, hoolimata vaevalisest algusest ja mõningatest tagasilöökidest on jugapuud mulle puusani sirgunud. Võrdselt on kasvanud neli idajugapuud ja üks harilik jugapuu. Teine harilik jugapuu on aga algusest peale olnud kummaline. Üliaeglase kasvuga, nüüdseks vaid kahe vaksa pikuke, ja teravate idajugapuulike okaste otsad kreemikasvalkjad. Temast saab nähtavasti perspektiivse uue jugapuu sordi.

Tore üllatus tabas mind läinud novembris, kui leidsin harilikult jugapuult ühe helepunase mahlaka rüü ehk arilliga ümbritsetud seemne. Siis selgus aga, et neljast kolmel idajugapuul on punarüülisi seemneid hoopis ohtralt peal. Nõnda tuleb n-ö katse tulemusel välja, et jugapuu hakkab viljuma 16aastaselt, koos seemne idanemisega võtab aega 18 aastat. Igavikulise, tuhande ja enama aasta vanuseks elava jugapuu kohta tundub see õige kähku käivat. Aga mina, kes ma need seemned 19aastaselt külvasin, olen jõudnud vahepeal juba 37aastaseks saada. Kui neid jugapuid edaspidigi õgardlike metskitsede eest kaitsta, siis vahest on nad mul poolesajandaks juubeliks sirgunud üle pea? Alles nüüd ju peaks neil noorukestel jugapuudel õige kasvuaeg pihta hakkama.