Alpi jänesekäpp potitaimena aiandi müügiplatsil
Jänesekäpp (Leontopodium), on 35 liigiline madalate mitmeaastaste rohttaimede perekond korvõieliste (Asteraceae/Compositae) sugukonnas, kes looduslikult kasvavad peamiselt Euraasia mäestikes ja Andides. Nende juurmised lehed paiknevad kodarikuna, varrelehed vahelduvalt ja on tihedalt kaetud karvakestega (on nii öelda hallviltjad). Väikesed kollakad korvõisikud, mis paiknevad hulgakesi varre tipus, on ümbritsetud tähtjalt paiknevate valgeviltjate kõrglehtedega.
Jänesekäpad vajavad päikeselist kasvukohta ning väheviljakat vett hästi läbilaskvat neutraalset kuni aluselist (lubjarikast) pinnast. Kasvab hästi klibusel mullal ja kivimüüride vuukides. On talvele hea vastupidavusega Eesti oludes..
Ei talu talvist liigniiskust, viljakas mullas muutuvad aga lehed roheliseks ja lamanduvad, halveneb talvepidavus.
Alpi jänesekäpp Matterhorn
Paljundada saab seemnetega ja puhmiku jagamisega kevadel või sügisel (augustis). Soovitav ongi iga 4-5 aasta järel puhmikut jagada ja ümber istutada. Enim on aedades kasvatatud alpi jänesekäppa.
Alpi jänesekäpp (Leontopodium alpinum, syn. Leontopodium nivale subsp. alpinum ) on aiataimena kasutusel juba 1587 aastast ja Eestisse toodud 1922. On Šveitsi rahvuslill ja tuntud oma saksakeelse nime edelweiss järgi. Mõned allikad nimetavad edelweissiks lumi- jänesekäppa (Leontopodium nivale, syn. Leontopodium alpinum subsp. nivale). Kui uurida erinevatest allikatest kahe liigi erinevusi, siis lumi-jänesekäpp on veidi madalam, kasvab kuni 15 cm ja õisikuid ümbritsevad kõrglehed on nii öelda lumivalged. Minimaalsete erinevuste tõttu käsitletakse enamasti neid koos alpi jänesekäpana.
Alpi jänesekäpp Mignon
Alpi jänesekäpa varred on püstised, harunemata. Moodustab 15-25 cm kõrguseid ja kuni 10 cm läbimõõdus puhmikuid. Juurmised rosetina paiknevad lehed on äraspidimunajad ja tömbitipulised, varrelehed aga lineaalsüstjad ja teravatipulised alt viltjakarvased kuni 4 cm pikad. Väikesed 4-6 mm läbimõõduga korvõisikud on poolkerajad ja paiknevad 5-9 kaupa tihedasti koos varre tipus ja neid ümbritsevad kraena valged dekoratiivsed 3-10 cm pikkused kõrglehed. Õitseb juunis – juulis. Euroopas on aretatud ka aianduses kasutatavaid sorte, neist tuntuim on ‘Mignon’ oma tugevalt valgeviltja pinnaga (lehed, varred, õisiku alus).
Võsund-jänesekäpp (Leontopodium souliei) kasvab looduses Hiina mäestikualadel ja on seetõttu tuntud kui hiina edelveiss. Võrreldes alpi-jänesekäpaga on see madalakasvulisem (kõrgus ulatub
Palibini jänesekäpp Berni botaanikaaias
kuni 10 cm) ja moodustab suuremaid puhmikuid läbimõõt 20-40 cm), mis tihedamal istutusel moodustavad ühlase vaiba. Ta on ka rohkeõielisem kui alpi-jänesekäpp. Aretatud sortidest on tuntuim ‘Alpine White’ ja aedades kasvabki sort, mitte looduslik liik. Sort ‘Alpina White’ on tuntud ka kui väike edelveiss, sest oma sametiste lumivalgete õitega kiirgab see puhtust ja loomulikkust.
Taim kasvab kompaktselt ja madalalt, mistõttu sobib see ideaalselt kiviktaimlasse, lillepeenarde ääristamiseks või rõdukastidesse.
Siberi jäneskäpp (Leontopodium leontopodioides) kasvab Siberis ja Mongoolia mäestikulistel aladel. Tema puhmiku kõrgus ulatub kuni 45 cm, mistõttu ainuke liik, kelle õisi saab kasutada lõikeõiena. Kasvatamine ja välimus samad, mis eelnevatel liikidel.
