Iiris (Iris) taimeperekond on nime saanud õite kirevusest. Sõna Iris tähendab kreeka keeles vikerkaart. Vana-Kreeka legendi järgi oli Iris peajumala Zeusi abikaasa Hera isiklik käskjalg, kelle ülesandeks oli viia surnute hinged maa pealt taevasse. Iris kasutas selleks vikerkaare silda. Et iirised on olnud populaarsed juba ammustel aegadel, seda näitab asjaolu, et nende õisi on kujutatud Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate vappidel ning paljude Euroopa ja Aasia linnade embleemidel. Taimeperekond kuulub võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonda ning hõlmab üle 200 liigi, mis on levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötme lõunapoolsemas osas, eriti Vahemeremaades ja Kesk-Aasias. Laialt levinud aediirise ja siberi iirise kõrval kasvatatakse Eestis aiailutaimena ka suvel õitsevaid sibuliiriseid: madalaid hollandi iiriseid ja kõrgemaid inglise iiriseid (need on iiriste sordirühmad) ning kevadel õitsevaid võrkjate iiriste sorte ja Danfordi iirist.
Kahe liigi looduslik leviala ulatub sealhulgas ka Eestisse. Need on jõe- ja järvekallastel, kraavides ja lompides ning vesistel puisniitudel kasvav kollane võhumõõk (I. pseudocurus ) ning harvem esinev tumesiniste õitega siberi võhumõõk (I. sibirica). Mõlemat liiki on omapärase lehekuju ja dekoratiivsete õite tõttu kasutatud ka haljastuses. Siberi võhumõõk on Eestis looduskaitse all.
Iiriste süstemaatika on küllaltki keeruline. Esmane iiriste jaotus jagab nad sibul- ja risoomiiristeks, edasine jaotus toimub juba risoomikuju, õite eripära jne. alusel. Järgnevalt iseloomustaks enimkasvatatavaid iiriserühmi. Aediirisel on püsilillede seas kindel koht ning dekoratiivtaimena suur väärtus. Tema õied on reeglina maheda ja meeldiva lõhnaga. Iiris sobib hästi kasutamiseks haljastuses, lilleseadetes ja kimpudes, pärgades, olles graatsiline ning võrratult pilkupüüdev ka vaasis lõikelillena. See on liik, mille sorte võiks Eestiski aias või haljasalade kujundamisel senisest enam ja julgemini kasutada. Looduslikud liigid suudavad aga üha vähem võistelda inimese poolt loodud nn aediiriste sortidega. Kuna iiriste aretamisega on aktiivselt tegelenud mitmed Saksa botaanikud (K. Foerster, W. Seyffert jt.), siis nimetatakse aediirist ehk aed-võhumõõkaka Iris germanica ‘ks. Aretuse lähtmaterjalina on kasutatud mitme loodusliku liigi geneetilist materjali. Seetõttu ei tulene iiriste sordid enamasti ühest liigist, vaid on oma geneetiliselt olemuselt mitme liigi parimate omaduste edasikandjad. Sordiaretuse peamisteks objektideks iiriste puhul on õite suurus, kuju, värv või värvide kombinatsioon, õievarte moodustamise võime, nende kõrgus, õievarre ja lehtede kõrguse suhe, erinev õitsemise aeg, õitsemise intensiivsus, haigus- ja talvekindlus jms. Käesolevaks ajaks on maailmas aretatud üle 50 000 aediirise sordi. Aediirisele on iseloomulikud maasisesed, ka osaliselt mullapinnal paiknevad lihakad taimevarred e. risoomid läbimõõduga 1,5…4 cm, millel võib hoolikal vaatlemisel näha sõlmekohti. Viimastel arenevad kattesoomuste varjus pungad, mis välja kasvades moodustavad uue risoomi osa. Nii hargneb ja levib iirise taim ringikujuliselt kord-korralt suuremale pinnale. Iga-aastase risoomi hargnemise ja juurdekasvu määravad sordilised omadused, vegetatsiooniperioodi ilmastik, vee- ja toitainetega varustatus, vaba kasvuruumi ulatus jt faktorid. Samal ajal, kui ringi välispiiridel toimub risoomi hargnemine ja juurdekasv, hakkab risoomi vanem osa puhmiku keskel vananema ja hääbuma. Selle tulemusena jäävad vanemad puhmikud keskelt tühjaks, mis viitab vajadusele taimed ümber istutada. Aediirise risoomil on kaks olulist funktsiooni: ta on varuainete säilitamise kohaks ning võimaldab taimel vegetatiivselt paljuneda. Aediiriste lehed on mõõkjad, koondunud lehvikukujuliselt kimpudesse. Taimehaigustest nakatumata lehtedega iirised on aias dekoratiivsed ka perioodil, mil taimedel õied puuduvad. Aediirise risoom e. horisontaalne taimevars on mitmeaastane, korduvalt õitseda ja viljuda võiv vertikaalselt arenev õievars on monokarpne ning kannab õisi ja vilju vaid ühel aastal ühel korral ja seejärel hävib. Kaubandusvõrgust on võimalik osta aediiriste muguljuurikaid keskmiselt alates märtsi teisest poolest. Istutada saab neid aga alles siis, kui pinnas on piisavalt soojenenud. Eesti oludes aprillikuu teisel poolel ja maikuu esimesel poolel. Kuni istutamiseni tuleks muguljuurikaid hoida jahedas ja keskmise niiskusega pimedas ruumis, kus oleks välditud külmumine. Aediirist võib istutada ja ümber istutada vabalt ka suve teisel poolel, pärast õitsemist. Istutamisel tuleks valida päikeseline, tugevate tuulte eest kaitstud kasvukoht, kuna tugev tuul võib õievarred katki murda. Aediiris ei taha hästi edeneda kehval, huumusevaesel pinnasel. Istutamisel tuleks jälgida, et risoom ei oleks pealt mullaga kaetud, vastasel korral ei pruugi taim hästi edeneda. Ilma katteta on lumevaesel talvel vaatamata iirise suhteliselt heale talvekindlusele olemas külmakahjustuse oht. Talvekate tuleks eemaldada pärast lume sulamist, kui päevane õhutemperatuur on pidevalt üle nulli ja ei esine enam tugevaid öökülmi. Aediiris ei ole mitte üksnes ilus, vaid maakirpude ja lehetäide jaoks ka üsnagi maitsev taim. Kõige ohtlikum on putukkahjurite rünne taimele siis, kui seda on hiljuti ümber istutatud või kui noored lehed on kevadel kasvu alustanud. Tõrjevahendite soetamisel tuleks kindlasti enne ostmist pidada nõu spetsialiseeritud kaupluse konsultandiga. Mõningad sordid: ’Beverly Sills’ – korallroosad õied tugeval varrel, kõrgus 90 cm; ’Clarence’ – helesinine õis valgepoolse neeluga, kõrgus 85 cm; ’Firebreather’ – säravoranzhide õitega hea kontrasti taim, kõrgus 95 cm; ’Immortality’ – suured puhasvalged õied, võib kordusõitseda suve teisel poolel, kõrgus 70 cm; ’Ola Kala’ – puhaskollaste suurte õitega; ’Pagan Dance’ – tumelillad kuni velvetmustjad õied, võib suve teisel poolel kordusõitseda, kõrgus 75 cm.
Siberi iiris (I. sibirica) võib kasvada kuni 1 m kõrgeks. Looduslikult levinud Baikalist kuni Prantsusmaani. Siberi iirise sordid on Eesti oludes talvekindlad ega vaja tingimata talvekatet. Sobivad kasutamiseks haljasaladel, püsilille peenral või ka vabakujuliste rühmadena parkides, samuti looduslähedastel istutusaladel. Heaks kasvamiseks vajab siberi iiris päikeselist kuni kergelt varjutatud kasvukohta. Muld peaks olema kergelt happelise reaktsiooniga, huumuserikas ning viljakas ja alaliselt parasniiske. Talub ka suhteliselt niiskema mullaga kasvukohta. Kuivadel suvedel võib vajada kastmist. Õitsemist alustab tavaliselt juuni lõpul. Paljundamiseks parim viis on juurepuhmiku jagamise teel kevadel või pärast õitsemist suve teisel poolel. Meil levinumad sordid on: ’Blue Butterfly’ – lillad õiekroonlehed heas kontrastis valgete lisakroonlehtedega, õitseb rikkalikult, kõrgus 70 cm; ’Blue King’ – tumesinised õied kirju neeluga, tugevavarreline varajane, kõrgus 100cm; ’Blue Moon’ – üsna lamedad tumelillad või sametsinised õied väikeste helesiniste lisakroonlehtedega õie keskel, kõrgus 90 cm; ’Butter and Sugar’ – kollased ja valged kroonlehed, keskvarajane õitseja, kõrgus 70 cm; ’Caesar’s Brother’ – sügavad velvetsinised õied, väga rikkaliku õitsemisega kiirekasvuline sort, mis sobib ka konteineraianduses kasutamiseks, kõrgus 80 cm; ’Memphis Memory’ – laiade lavendlilillade õitega kompaktse kasvuga sort, kõrgus 55 cm; ’Ruffled Velvet’ – heade kasvutingimuste korral rohkelt õitsev sinilillade õitega 55 cm kõrgune sort; ’Silver Edge’ – sinised õiekroonlehed peenikese hõbeja servaga, varajane õitseja, kõrgus 65 cm; ’Snow Queen’ – elevandiluu valged õied, keskvarajane õitseja, võib suve lõpul kordusõitseda, kompaktse kasvuga, kõrgus 55 cm; ’Sparkling Rose’ – lillakas-roosad õied, kõrgus 75 cm, keskvarajane õitseja; ’Temper Tantrum’ – lavendlilillad õied tumedama neeluga, kõrgus 75 cm; ’White Swirl’ – suurte valgete õitega tugevavarreline tubli õitseja, kõrgus 80 cm.
Jaapani iiris (I. ensata sün. I. kaempferi) on looduslikult levinud Jaapanis ja Lõuna-Hiinas, kus teda on ka kasvatatud ja aretatud aastasadu. Looduslikust Jaapani iirisest on aretatud üle 1000 sordi. Esmakordselt tõi Jaapani iirise Euroopasse aastal 1712 saksa botaanik E. Kempfer. Taim võib kasvada kuni 1 m kõrguseks ning õitseb hiliskevadel ja varasuvel. Jaapani iirised eelistavad poolvarjulist, sooja kasvukohta. Parim on neile viljakas, happeline ja küllaldase niiskusesisaldusega pinnas. Kasvuperioodi lõppedes taime maapealsed osad hävivad. Paljundatakse juurepuhmiku jagamise teel kevadel või varasügisel. Kasvuperiood seemnetest õitsemiseni kestab 5…7 aastat. Mõningaid sorte: ’August Emperor’ – tumelillad õied väikese kollase triibikuga kroonlehel, kõrgus 85 cm; ’Azuma Kagami’ – lavendliroosad kroonlehed rohkete tumelillade soontega, neelus tumekollane keeleke, kompaktse kasvuga, kõrgus 60 cm; ’Gusto’ – õiekroonlehed äärtes tumelillad, keskel valged üleminekuga kollasele, kõrgus 90 cm; ’Ogi No Mato’ – suured sinised kroonlehed tugevate valgete soontega, neel kreemvalge, võib kordusõitseda, kõrgus 90 cm.
Võrkjas iiris (I. reticulata), buhhaara iiris (I. bucharica) ja Danfordi iiris (I. danfordiae) tuntud ka kui kääbusiirised on väga varased kevadlilled, mis sobivad kasvatamiseks peenras äärelillena, kiviktaimlas, samuti rõdu- ja terrassikastides. Üha enam leiab kasutamist potitaimedest lilleseadetes. Ajatamine on võimalik jaanuarist. Eelistab hästiõhustatud, viljaka, vett läbilaskva ning lubjarikka pinnasega päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Istutusaeg on septembrist kuni külmade saabumiseni. Paljundatakse mitte varem, kui 4…5 aastat pärast istutamist sibula pesakonna jagamise teel. Talvekate pole tingimata vajalik, kuid soovitav kohtades, kuhu talvel ei kogune lumi.
Hollandi iiris (I. Hollandica) on külmaõrn 25…35 cm kõrgused sibuliirised, mis õitsevad Eesti tingimustes juuni lõpus – juulis. Sibulad istutatakse kevadel (aprill-mai) niipea, kui võimalik, sest juurduvad iirised paremini madalamal temperatuuril. Õite suurus on 7…9 cm: väga dekoratiivsed äärelilled ning head lõikelilled. Eelistavad parasniisket ja hästi vett läbilaskvat, neutraalset kuni kergelt aluselist pinnast ning päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Paljundatakse tütarsibulatega. Talveks soovitav välja kaevata ning säilitada jahedas ning kuivas ruumis. Vaid pehmel talvel võivad talvituda kasvukohal katte all.
Aediirised vajavad ümberistutamist
- juuli 2009 Maakodu
Astrid Lepik
Aediiristele tagab hea õitsemise kui neid 3-4 aasta tagant veidi harvendada või ümber istutada.
Ümberistutuse sagedus sõltub ka sordist, mõned vajavad seda tihedamalt, mõned mitte, osa sorte on ümberistutamise suhtes tundlikumad ja järgneva aasta õitsemine võib veidi kannatada.
Kindlasti tuleb ümberistutus- või harvendustöö ette võtta siis kui iirised õitsevad tagasihoidlikult, õievarred on nõrgad ja lühikesed. Ka iirise puhmik ise annab märku sellest, et vajab harvendamist või ümberistutamist – risoomid on kasvanud tihedasse puntrasse, neile ei pääse ligi piisaval hulgal päikest ja õhk ei käi läbi.
Kuigi ümberistutamist soovitatakse erinevail andmeil teha paari nädala pärast peale õitsemist, olen edukalt ümberistutustööd teinud varakevadel ja mõnikord olude sunnil ka sügisel. Iirised on sellest hoolimata kenasti kasvanud ja rikkalikult õitsenud. Sügisesel ümberistutamisel peab arvestama, et taim jõuaks enne külmade tulekut korralikult juurduda. Ümberistutustöid võiks ette võtta kuiva ilmaga. Nii on lihtsam risoome kätte saada, mullast ja umbrohust puhastada. Ka on maa ettevalmistamine lihtsam ja mugavam.
Ümberistutatavad aediirisepuhmikud kergitada aiahargiga ettevaatlikult üles, eemaldada liigne muld, praht ja lehepudi. Mina olen kääridega tagasi lõiganud liiga pikad juured ja kolmnurkse lõikega kärpinud ka lehti (kirjanduse andmeil soovitatakse kuni 2/3). Lehtede tagasikärpimine vähendab niiskusekadu ja aitab taimel kiiremini juurduda.
Peale lehtede-juurte tagasilõikamist olen taimi hoidnud õhu käes ja lasknud veidi kuivada. Tundmatu päritoluga risoome olen aga profülaktika mõttes hoidnud umbes paarkümmend minutit kaaliumpermangaadi nõrgalt roosas lahuses ja lasknud seejärel õhu käes kuivada.
Samal ajal kui risoomid kuivavad, on hea ette valmistada uus (või ka vana) koht iiristele. Võimalusel tasuks aediirised kasvama panna kohta, kus neil oleks tuulte eest varju ja küllaldaselt päikest. Ka ei tohiks kohal, kus plaanitakse kasvatada aediiriseid, koguneda ei kevadine lumesulamise- ega vihmavesi, sest liigne niiskus võib põhjustada juuremädaniku teket. Maa ei pea olema väga sügavalt haritud ja väetatud, küll aga võiks mullapind olla segatud kõdusõnniku ja kompostimullaga.
Kui maa on valmis ja risoomid ette valmistatud, algab istutamine. Iirise eduka õitsemise tagab tema õige istutussügavus. Osa risoomist peab jääma maapinnale, juured aga tuleb katta mullaga ja see korralikult kinni suruda. Ja kindlasti kasta põhjalikult.
Alati pole võimalik iiriseid uude kasvukoha ümber istutada. Siis aitab hädast välja, kui liiga täis kasvanud puhmikust terava noaga vanad risoomid eemaldada. Selleks tuleb puhmik eelnevalt umbrohust puhastada, seejärel risoomid ettevaatlikult välja kaapida ja vaadata, millised eriti koledad või vanad. Alles jäänud noorendatud puhmikule panna peoga täiteks komposti-liiva-kõdusõnniku segu. Värske, toitaineterikka mullasegu lisamisel mitte aga kinni katta mullapinnal olevaid risoome.
