Iileks (Ilex) perekonnas on nii ühe- kui kahekojalised suve- või enamuses igihaljaste vahelduvate lihtlehtedega madalamad puud ja põõsad. Lehed paksud, nahkjad, leheserv teravalt ogahambuline või terve- kuni saagjaservaline. Õied enamuses ühesugulised, neljatised. Vili paljuseemneline dekoratiivselt värvunud tihti mürgine marjataoline luuvili. Mitmete liikide oksi kasutatakse lilleseadetes, nad seisavad kaua. Puit on kõva, tihe ja raske, tihedusega umbes 0,7 g/cm³, piimvalge värvuse ja peene tekstuuriga, mida kasutatakse meenete, tarbeesemete, väärismööbli, -spooni jpm. valmistamiseks, on hästi töödeldav ja poleeritav. Mitmete iileksiliikide marjadest valmistatud droog alandab palavikku, ravib mitmeid nahainfektsioone ning näiteks Hiinas kasutatakse ka südame pärgartereid laiendava vahendina ning mõnedel liikidel leiavad viljad kasutamist ka kulinaarias. Võrsete koorest saadakse liimi ja viljadest äädikat. Paljundamine on üsna raske – seemned vajavad pikaaegset puhkeperioodi, sorte paljundatakse pookimise teel. Iileksid taluvad halvasti ümberistutamist ja on aeglasekasvulised, armastavad huumusrikast happelist pinnast, poolvarjulist kasvukohta ja parajalt niiskust. Niiskel pinnasel või peaaegu soodes suudab kasvada I. verticillata. Liigid on tundlikud tuulise kasvukoha suhtes, taluvad kärpimist, mitmed liigid ka talvepakast kuni -20° C. Kirjulehised sordid sobivad kasvatamiseks üksikpõõsana, sobivad kokku teiste igihaljaste taimedega ja palju kasutatakse iilekseid hekitaimedena. Rohked viljad kaunistavad taimi ka talvel, muutes iileksid lemmiktaimedeks lisaks avamaale ka siseruumides. Alluvad hästi pügamisele, säilitades hästi taimedele pügamisega antud kasvukuju. Igihaljastel iileksitel talvekahjustuste vältimiseks ei tohiks neid pügada sügisel vaid seda peaks tegema lausa kaks korda ja vähehaaval – I kord kevadel enne kasvu algust ja II kord pärast jaanipäeva. Perekonnas üle 400 liigi, millised kasvavad mõlema poolkera lähistroopikas ja troopikas, eriti rohkesti liike Lõuna-Ameerikas ja Aasias. Aegade jooksul on aretatud lisaks väga arvukalt sorte. Tindi-iileks, kurdlehine iileks, männas-iileks ja nende sordid ning täkilise iileksi, samuti Meserva iileksi mitmed sordid peaks meil suutma rahuldavalt kasvada.

Teravalehine iileks (I. aquifolium) on kuni 20 m kõrgune igihaljas puu või kõrgem tihedavõrseline aeglasekasvuline põõsas, mille oksad on maapinnaga kokku puutudes tihti juurdunud. Ainuke liik perekonnas, milline esineb Euroopa mandriosas, levides alates Skandinaavia poolsaare lõunaosast üle Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika kuni Lääne-Aasiani, kasvades metsades, võsastikes, jäätmaadel ja hekkides. Eestis saab kasvatada peamiselt Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel. Vajab külmade talvetuulte eest kaitstud paika. Kultuuristamise algusaeg teadmata. Võrsed rohekad kuni punakad, paljad. Lehed munajad, elliptilised kuni äraspidimunajad, 2…8 cm pikad ja 2…5 cm laiad, jäigad, nahksed, pealt läikivrohelised, lühirootsulised, leheserv ogadega või eriti vanematel puudel peaaegu terveservaline. Lehtede eluiga 1…3 aastat. Isasõied tavaliselt 3 kaupa õisikus, emasõied üksikult, väikesed, valged, puhkevad suve algul. Viljad säravpunased, lühirootsulised, neid on väga rikkalikult, kerajad, umbes 10 mm läbimõõdus ja jäävad taimedele kuni kevadeni püsima, mürgised, valmivad suve lõpul ja sügisel. Teravalehine iileks on kindlasti kõige tuntum ja enamlevinum liik Euroopas, millist on kasutatud ilutaimena juba väga ammustest aegadest. Ajaloost on teada, et juba 1535. a. müüdi Strasbourgis jugapuude ja pukspuude kõrval jõulukaunistusteks ka iilekseid. Iileksiokstest punuti koos puuvõõriku ja luuderohuga advendipärgi ja vanikuid. Ka selle iileksi puit on väärtuslik, olles üks heledamaid omataoliste hulgas – puidust valmistatakse klaveriklahve ja tehakse nikerdusi, kasutatakse parketiks ja seinapaneelideks, valmistatakse höövelspooni jne. Kuiva puidu tihedus on umbes 800 g/cm³. Euroopas kasutatakse liiki laialdaselt kaitseistanduste ja hekkide rajamiseks, kirjulehiseid sorte eksponeeritakse üksiktaimedena. Meil jääb külmahellaks ja kahjustub kevadiste päikesepõletuste läbi.  

Männas-iileks (I.verticillata) on keskmise kõrgusega suvehaljas, kuni 3 m kasvav, kahekojaline ovaalse võraga aeglasekasvuline, tugevasti mürgine põõsas on pärit Põhja-Ameerikast, kasvades Suure Järvistu ümbrusest põhjas kuni Floridani lõunas niiskemates avatud kasvukohtades. Võrsed oliiv kuni violettpruunid, heledamate koorelõvedega. Lehed elliptilised kuni lantsetjad, 4……7 x 2…..5 cm, tipust teritunud, kiilja alusega, leheserv liht- kuni kahelisaagjas, pealt paljad, alt karvased, leheroots kuni 1,0 cm pikk, sügisvärvus kollane kuni oranz. Õied lühikestel õieraagudel lehtede kaenaldes, valged, lõhnavad, puhkevad suve keskel. Viljad väga atraktiivsed, säravpunased, kuni 0,8 cm läbimõõduga luuviljad, jäävad kuni talveni põõsastele. Põõsastele meeldib täisvalgus kuni nõrk vari. Vajavad niiskemaid kasvukohti (kodumaal kasvab lausa soodes), eelistades tugevalt happelise reaktsiooniga muldi (neutraalsete muldade puhul on põõsad tugevasti klorootilised). On külmakindel ja sobiv meil kasvatamiseks. Viljad meeldivad lindudele ja süüakse nende poolt üsna kiiresti ära. Viljadega oksi kasutatakse meelsasti lilleseadetes, viljadega põõsad moodustavad lumisel taustal väga efektse kontrasti. Kuna liik on kahekojaline, tuleb viljumiseks istutada ka isastaimi gruppidesse. Tuntumad teisendid on; var. padifolia – lehed piklikud kuni äraspidimunajad, 5……12 cm pikad, üsna paksud ja nahkjad, alt üleni karvased; var. tenuifolia – lehed samuti kuni 12 cm pikad, õhukesed, helerohelised, veidi karvased, heledate täpikestega lehelabal; Sordid: ’Aurantiaca’ – viljad oranzpunased; ’Chrysocarpa’ – viljad kollased; ’Cyclophylla’ – lehed väikesed, laimunajad kuni ümarad, 2…..2,5 cm , pealt kortsulised, koondunud võrsete tippudesse; ’Oosterwijk’– moodustab väga rikkalikult säravpunaseid vilju.

Tapio Vares

Aialeht

  1. jaanuar 2013 09:30

Jõulu esimesel pühal sai kuu aega kestnud talv ühtäkki otsa. Hommikune miinus 12 kraadi ja lumesadu asendus jäävihmaga, seejärel päris vihmaga. Järgnevatel päevadel oleks saabunud justkui kevad.

Ühest küljest pisut muretsesin taimi kaitsva koheva lumekihi kadumise üle, teisalt – ju enne järgmisi pakaseid jälle uus n-ö isolatsioonikiht peale sajab. Pealegi oli kõige vabanemine ja taas nähtavale sulamine puhas rõõm.

Alles jõululaupäeval olin aias sumbates seisatanud ja silmitsenud lumekuhilast piiluvat jäikund iileksioksakest. Mõne päevaga olid kõik iileksid lagedale sulanud. Täiesti rabav pilt on see, millised ülilõunamaise moega põõsad keset me taigalikku põhjamaad on võimelised ilutsema. Lumi toob nende erilisuse iseäranis esile: valgel taustal läiktumedad filigraanselt ogaservalised lehed, moodustamas haljaid põõsamütakaid. Teine samasugune toredus on pukspuu, ent too on siin Hiiumaal suhteliselt tavaline. Iileksid aga kahjuks seni mitte. Eks neid peetakse ikka veel külmaõrnadeks, pealegi pole iileksid nõnda vähenõudlikud kui pukspuud. Iileksid tahavad heaks kasvuks parasniisket pigem happelist mulda ja tuultest kaitstud paika. Lisaks on nad kole hellad märtsipäikese kõrvetuse suhtes. Siiski on meserva iileksite sordid Eestis täiesti perspektiivsed, nad lihtsalt vajavad hoolega valitud kasvukohta ja mõningast poputamist.

Minu enda talvelemmikud aga on nood n-ö õiged, euroopa ehk teravalehised iileksid (Ilex aquifolium). Ikka need, kes koos puuvõõrikuga kuuluvad Lääne-Euroopa jõulude sümboltaimede hulka. Just noodsamad mul metsaaias jõulude järel taas lumest välja sulasidki. Nad sobivad imehästi kokku kõrval leiduvate küpspruunide toonidega, mida pakuvad liivakivide kuhil, kivitamme ja valgepöökide okstele jäänud kuivanud lehed. See on vist üsna iseloomulik pilt Iirimaa loodusele?

Mõne arvates on need viimaseid karmivõitu talvesid trotsinud teravalehised iileksid Eesti mõistes “lubamatu anomaalia”. Keset talve nende julget haljust silmitsedes kipun isegi sellega nõus olema. Väliselt meenutavad nad vahemerelisi iilekstammi või värvitammi. Tegelikult taandub see ime pigem õnnestunud kasvukohale: püsivniiske happeline liivmuld, külmade tuulte eest kaitstud välu ning hilistalvise päikese eest varjutamine. Viimase paratamatuse tõttu ma veebruaris-märtsis aias iileksite rohelust kahjuks nautida ei saa – siis peavad nad varjukangaste taha peitu minema.

Kuid mis saab siis, kui need praegused veel allameetrised põõsakesed üle pea kavatsevad sirguda, kes neid siis enam varjutada suudab? Eks näis, esialgu on see mure veel kaugel. Peaasi, et need lääneeurooplased siin edaspidigi hästi edeneks. Loodan, et ma selle kiidukõnega nüüd midagi ära sõnuma ei hakanud…