Iileks

 

Iileks (Ilex) perekonnas on nii ühe- kui kahekojalised suve- või enamuses igihaljaste vahelduvate lihtlehtedega madalamad puud ja põõsad. Lehed paksud, nahkjad, leheserv teravalt ogahambuline või terve- kuni saagjaservaline. Õied enamuses ühesugulised, neljatised. Vili paljuseemneline dekoratiivselt värvunud tihti mürgine marjataoline luuvili. Mitmete liikide oksi kasutatakse lilleseadetes, nad seisavad kaua. Puit on kõva, tihe ja raske, tihedusega umbes 0,7 g/cm³, piimvalge värvuse ja peene tekstuuriga, mida kasutatakse meenete, tarbeesemete, väärismööbli, -spooni jpm. valmistamiseks, on hästi töödeldav ja poleeritav. Mitmete iileksiliikide marjadest valmistatud droog alandab palavikku, ravib mitmeid nahainfektsioone ning näiteks Hiinas kasutatakse ka südame pärgartereid laiendava vahendina ning mõnedel liikidel leiavad viljad kasutamist ka kulinaarias. Võrsete koorest saadakse liimi ja viljadest äädikat. Paljundamine on üsna raske – seemned vajavad pikaaegset puhkeperioodi, sorte paljundatakse pookimise teel. Iileksid taluvad halvasti ümberistutamist ja on aeglasekasvulised, armastavad huumusrikast happelist pinnast, poolvarjulist kasvukohta ja parajalt niiskust. Niiskel pinnasel või peaaegu soodes suudab kasvada I. verticillata. Liigid on tundlikud tuulise kasvukoha suhtes, taluvad kärpimist, mitmed liigid ka talvepakast kuni -20° C. Kirjulehised sordid sobivad kasvatamiseks üksikpõõsana, sobivad kokku teiste igihaljaste taimedega ja palju kasutatakse iilekseid hekitaimedena. Rohked viljad kaunistavad taimi ka talvel, muutes iileksid lemmiktaimedeks lisaks avamaale ka siseruumides. Alluvad hästi pügamisele, säilitades hästi taimedele pügamisega antud kasvukuju. Igihaljastel iileksitel talvekahjustuste vältimiseks ei tohiks neid pügada sügisel vaid seda peaks tegema lausa kaks korda ja vähehaaval – I kord kevadel enne kasvu algust ja II kord pärast jaanipäeva. Perekonnas üle 400 liigi, millised kasvavad mõlema poolkera lähistroopikas ja troopikas, eriti rohkesti liike Lõuna-Ameerikas ja Aasias. Aegade jooksul on aretatud lisaks väga arvukalt sorte. Tindi-iileks, kurdlehine iileks, männas-iileks ja nende sordid ning täkilise iileksi, samuti Meserva iileksi mitmed sordid peaks meil suutma rahuldavalt kasvada.

Teravalehine iileks (I. aquifolium) on kuni 20 m kõrgune igihaljas puu või kõrgem tihedavõrseline aeglasekasvuline põõsas, mille oksad on maapinnaga kokku puutudes tihti juurdunud. Ainuke liik perekonnas, milline esineb Euroopa mandriosas, levides alates Skandinaavia poolsaare lõunaosast üle Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika kuni Lääne-Aasiani, kasvades metsades, võsastikes, jäätmaadel ja hekkides. Eestis saab kasvatada peamiselt Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel. Vajab külmade talvetuulte eest kaitstud paika. Kultuuristamise algusaeg teadmata. Võrsed rohekad kuni punakad, paljad. Lehed munajad, elliptilised kuni äraspidimunajad, 2…8 cm pikad ja 2…5 cm laiad, jäigad, nahksed, pealt läikivrohelised, lühirootsulised, leheserv ogadega või eriti vanematel puudel peaaegu terveservaline. Lehtede eluiga 1…3 aastat. Isasõied tavaliselt 3 kaupa õisikus, emasõied üksikult, väikesed, valged, puhkevad suve algul. Viljad säravpunased, lühirootsulised, neid on väga rikkalikult, kerajad, umbes 10 mm läbimõõdus ja jäävad taimedele kuni kevadeni püsima, mürgised, valmivad suve lõpul ja sügisel. Teravalehine iileks on kindlasti kõige tuntum ja enamlevinum liik Euroopas, millist on kasutatud ilutaimena juba väga ammustest aegadest. Ajaloost on teada, et juba 1535. a. müüdi Strasbourgis jugapuude ja pukspuude kõrval jõulukaunistusteks ka iilekseid. Iileksiokstest punuti koos puuvõõriku ja luuderohuga advendipärgi ja vanikuid. Ka selle iileksi puit on väärtuslik, olles üks heledamaid omataoliste hulgas – puidust valmistatakse klaveriklahve ja tehakse nikerdusi, kasutatakse parketiks ja seinapaneelideks, valmistatakse höövelspooni jne. Kuiva puidu tihedus on umbes 800 g/cm³. Euroopas kasutatakse liiki laialdaselt kaitseistanduste ja hekkide rajamiseks, kirjulehiseid sorte eksponeeritakse üksiktaimedena. Meil jääb külmahellaks ja kahjustub kevadiste päikesepõletuste läbi.  

Männas-iileks (I.verticillata) on keskmise kõrgusega suvehaljas, kuni 3 m kasvav, kahekojaline ovaalse võraga aeglasekasvuline, tugevasti mürgine põõsas on pärit Põhja-Ameerikast, kasvades Suure Järvistu ümbrusest põhjas kuni Floridani lõunas niiskemates avatud kasvukohtades. Võrsed oliiv kuni violettpruunid, heledamate koorelõvedega. Lehed elliptilised kuni lantsetjad, 4……7 x 2…..5 cm, tipust teritunud, kiilja alusega, leheserv liht- kuni kahelisaagjas, pealt paljad, alt karvased, leheroots kuni 1,0 cm pikk, sügisvärvus kollane kuni oranz. Õied lühikestel õieraagudel lehtede kaenaldes, valged, lõhnavad, puhkevad suve keskel. Viljad väga atraktiivsed, säravpunased, kuni 0,8 cm läbimõõduga luuviljad, jäävad kuni talveni põõsastele. Põõsastele meeldib täisvalgus kuni nõrk vari. Vajavad niiskemaid kasvukohti (kodumaal kasvab lausa soodes), eelistades tugevalt happelise reaktsiooniga muldi (neutraalsete muldade puhul on põõsad tugevasti klorootilised). On külmakindel ja sobiv meil kasvatamiseks. Viljad meeldivad lindudele ja süüakse nende poolt üsna kiiresti ära. Viljadega oksi kasutatakse meelsasti lilleseadetes, viljadega põõsad moodustavad lumisel taustal väga efektse kontrasti. Kuna liik on kahekojaline, tuleb viljumiseks istutada ka isastaimi gruppidesse. Tuntumad teisendid on; var. padifolia – lehed piklikud kuni äraspidimunajad, 5……12 cm pikad, üsna paksud ja nahkjad, alt üleni karvased; var. tenuifolia – lehed samuti kuni 12 cm pikad, õhukesed, helerohelised, veidi karvased, heledate täpikestega lehelabal; Sordid: ’Aurantiaca’ – viljad oranzpunased; ’Chrysocarpa’ – viljad kollased; ’Cyclophylla’ – lehed väikesed, laimunajad kuni ümarad, 2…..2,5 cm , pealt kortsulised, koondunud võrsete tippudesse; ’Oosterwijk’– moodustab väga rikkalikult säravpunaseid vilju.

Tapio Vares

Aialeht

2. jaanuar 2013 09:30

Jõulu esimesel pühal sai kuu aega kestnud talv ühtäkki otsa. Hommikune miinus 12 kraadi ja lumesadu asendus jäävihmaga, seejärel päris vihmaga. Järgnevatel päevadel oleks saabunud justkui kevad.

Ühest küljest pisut muretsesin taimi kaitsva koheva lumekihi kadumise üle, teisalt – ju enne järgmisi pakaseid jälle uus n-ö isolatsioonikiht peale sajab. Pealegi oli kõige vabanemine ja taas nähtavale sulamine puhas rõõm.

Alles jõululaupäeval olin aias sumbates seisatanud ja silmitsenud lumekuhilast piiluvat jäikund iileksioksakest. Mõne päevaga olid kõik iileksid lagedale sulanud. Täiesti rabav pilt on see, millised ülilõunamaise moega põõsad keset me taigalikku põhjamaad on võimelised ilutsema. Lumi toob nende erilisuse iseäranis esile: valgel taustal läiktumedad filigraanselt ogaservalised lehed, moodustamas haljaid põõsamütakaid. Teine samasugune toredus on pukspuu, ent too on siin Hiiumaal suhteliselt tavaline. Iileksid aga kahjuks seni mitte. Eks neid peetakse ikka veel külmaõrnadeks, pealegi pole iileksid nõnda vähenõudlikud kui pukspuud. Iileksid tahavad heaks kasvuks parasniisket pigem happelist mulda ja tuultest kaitstud paika. Lisaks on nad kole hellad märtsipäikese kõrvetuse suhtes. Siiski on meserva iileksite sordid Eestis täiesti perspektiivsed, nad lihtsalt vajavad hoolega valitud kasvukohta ja mõningast poputamist.

Minu enda talvelemmikud aga on nood n-ö õiged, euroopa ehk teravalehised iileksid (Ilex aquifolium). Ikka need, kes koos puuvõõrikuga kuuluvad Lääne-Euroopa jõulude sümboltaimede hulka. Just noodsamad mul metsaaias jõulude järel taas lumest välja sulasidki. Nad sobivad imehästi kokku kõrval leiduvate küpspruunide toonidega, mida pakuvad liivakivide kuhil, kivitamme ja valgepöökide okstele jäänud kuivanud lehed. See on vist üsna iseloomulik pilt Iirimaa loodusele?

Mõne arvates on need viimaseid karmivõitu talvesid trotsinud teravalehised iileksid Eesti mõistes “lubamatu anomaalia”. Keset talve nende julget haljust silmitsedes kipun isegi sellega nõus olema. Väliselt meenutavad nad vahemerelisi iilekstammi või värvitammi. Tegelikult taandub see ime pigem õnnestunud kasvukohale: püsivniiske happeline liivmuld, külmade tuulte eest kaitstud välu ning hilistalvise päikese eest varjutamine. Viimase paratamatuse tõttu ma veebruaris-märtsis aias iileksite rohelust kahjuks nautida ei saa – siis peavad nad varjukangaste taha peitu minema.

Kuid mis saab siis, kui need praegused veel allameetrised põõsakesed üle pea kavatsevad sirguda, kes neid siis enam varjutada suudab? Eks näis, esialgu on see mure veel kaugel. Peaasi, et need lääneeurooplased siin edaspidigi hästi edeneks. Loodan, et ma selle kiidukõnega nüüd midagi ära sõnuma ei hakanud…

 

Salapärane iileks.

Kirjutis väljaandele AED

Tekst ja fotod: Lembit Kaarna

Lillekasvatuse aednik

Iileksite taimeperekonda kuulub kokku umbes 400 erinevat liiki heitlehiseid ja igihaljaid ühe ja kahekojalisi puid ning põõsaid, kes pärinevad valdavalt põhjapoolkera parasvöötmest. Eestikeelne nimi on taimenimede andmebaasi põhjal antud ainult vaid veerandsajale iileksi liigile. Pole just palju arvestades taimeperekonna suurust ja perekonnas peituvat potentsiaali iluaianduse vaatevinklist. Iilekseid kasvatatakse eelkõige kauni tiheda lehestiku tõttu ja seepärast, et emastaimedel valmivad mingil hetkel kaunid pisikestest läikivatest säravatoonilistest viljadest koosnevad kobarad, mis pakuvad nauditavat kontrasti tumeda lehestiku taustal. Iileksite vili on marja laadne moodustis. Iileksite viljad võivad olenevalt liigist olla punased, oranžid, kollased või mustad. Õied on tavaliselt vähe märkimisväärsed, pisikesed, heledad, valged või rohekasvalged. Mõnel liigil kahvaturoosad. Iileksid pakuvad olenevalt oma kasvukõrgusest suurepäraseid hekkide rajamise võimalusi, nad on head ääristaimed, neid saab kasvatada nõudes ja/või pinnases ja nende abil on võimalik luua privaatseid nurgakesi ja pisemaid väljakuid mitmel pool haljastuses.

Meil kasvatatavad iileksid on üldjuhul kahekojalised taimed. See tähendab, et on isas- ja emastaimed. Ilusate marjakobarate saamiseks tuleb neid kasvatada koos. Oluline on, et nii isas-kui emastaimed õitseksid ühel ajal, see tagab parima tulemuse.

Iileksid kasvavad hästi sügava põhjalisel mureda pinnasega rohkelt huumust ja orgaanikat sisaldaval pinnasel, mis peaks olema parajalt niiske kogu kasvuperioodi vältel. Nad ei talu pinnase läbikuivamist pikkadel südasuvistel põuaperioodidel. Valgustingimuste osas eelistavad iileksid valget, isegi kuni täispäikeselist kasvukohta. Eesti oludes on see nii. Mida rohkem lõuna poole, seda tolerantsemad on iileksi liigid varju suhtes.

Iileksid on üsna halvad kohanejad. Seepärast tuleks iileksi koju toomisel hoolikalt kasvukoht välja valida ja läbi mõelda. Iileks tahab jääda häirimatult samale kohale paljudeks aastateks järjest. Hilisem ümberistutamine teisele kasvukohale tekitab iileksile probleeme ja põhjustab kasvu aeglustumist kuni seisakuid.

Lõikamistöid tuleks teha kevadel, pärast pinnase sulamist, kui päevane õhutemperatuur on püsivalt üle null kraadi.

Paljundada saab seemnetega ja roheliste poolpuitunud pistikutega.

Kahjustajaid tuntakse vähe. Rohkem võivad muret tekitada lehetäid ja iileksi lehekaevandajad. Eestis pole sellest veel kuulnud, et kellelgi oleksid need pahalased meelehärmi tekitanud, kuid mine tea, millal see võib juhtuda.

Eestis kasvatatav iileksite liigivalik piirdub enamasti 3-4 liigiga. Suurem osa liikidest on talveõrnad. Peamiseks takistuseks iileksite laialdasemal kasutamisel Eestis on kliimast ja ilmastikust tulenevad põhjused. Seoses kliima üleüldise ja pideva muutumisega ja asjaoluga, et Eesti asub sellises geograafilises paikkonnas, kus talveilmade muutlikkus suureneb, talved muutuvad ühelt poolt pehmemaks, kuid teiselt poolt rõskemaks, temperatuuri kõikumised suurenevad ja keegi ei oska täpselt ette öelda, kas iileksitele on meie laiuskraadide osas häid uudiseid, või mitte. Igal juhul olen mina selle poolt, et iilekseid tasub senisest rohkem proovida kasvatada. Õnnestumise korral kompenseerib silmarõõm kõik riskid ja hirmud.

Valisin allpool käsitlemiseks välja kümmekond liiki, mida võiks proovida meie aedades kasvatada.

Menserve’i iileks (Ilex x menservae) on igihaljas hübriidne liik, mis on saadud teravalehise (I.aquifolium) ja kurdlehise (I.rugosa) iileksi ristamisel. Taimel on märkimisväärselt kena roheline läikiv lehestik. Emastaimedel esineb rohkelt säravpunaseid kuni oranžitoonilisi vilju, mis püsivad põõsal sügistalveni välja. Tuntuimad kultivarid on ’Blue Girl’ (emastaim) ja ’Blue Boy’ (isastaim). Rikkaliku viljuvuse saavutamiseks tasub just neid kahte sorti koos lähestikku kasvatada, sest õitsevad ühel ja samal ajal, mis tagab maksimaalse viljakandvuse. Teine sarnane paar kultivare on ’Blue Princess’ ja ’Blue Prince’. Juurde sobib ka emastaimena sort ’Blue Angel’. Menserve’i iileks koos ülalpool nimetatud kultivaridega on Eestis enim kasvatatud iileksi liik.  Tähelepanuväärne on asjaolu, et istutasin umbes viis aastat tagasi omale metsaserva viis menservae’i iileksit. Kõik on siiani elus, kuid üks mure on nendega: jänesed ja kitsed käivad maiustamas. Vaesed taimekesed pole üldse peaaegu kasvada saanud. Kusagilt kuulsin, et iileksid on mürgised. No jäneste ega kitsede laipu ümbruskonnast ei leidnud – ainult pabulad on olnud igal talvel.

Teravalehine iileks (I. aquifolium) on kuni 12 m kõrgune igihaljas puu või kõrgem tihedavõrseline aeglasekasvuline põõsas, mille oksad on maapinnaga kokku puutudes tihti juurdunud. Paremini saab kasvatada Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel. Vajab külmade talvetuulte eest kaitstud paika. Isasõied tavaliselt 3 kaupa õisikus, emasõied üksikult, väikesed, valged, puhkevad suve algul. Viljad säravpunased, lühirootsulised, neid on väga rikkalikult, kerajad, umbes 10 mm läbimõõdus ja jäävad taimedele kuni kevadeni püsima, mürgised, valmivad suve lõpul ja sügisel. Teravalehine iileks on kindlasti kõige tuntum ja enamlevinum liik Euroopas, millist on kasutatud ilutaimena juba väga ammustest aegadest. Ajaloost on teada, et juba 1535. a. müüdi Strasbourgis jugapuude ja pukspuude kõrval jõulukaunistusteks ka iilekseid. Iileksiokstest punuti koos puuvõõriku ja luuderohuga advendipärgi ja vanikuid. Iileksi puit on väärtuslik, olles üks heledamaid omataoliste hulgas – puidust valmistatakse klaveriklahve ja tehakse nikerdusi, kasutatakse parketiks ja seinapaneelideks, valmistatakse höövelspooni jne. Kuiva puidu tihedus on umbes 800 g/cm³. Euroopas kasutatakse liiki laialdaselt kaitseistanduste ja hekkide rajamiseks, kirjulehiseid sorte eksponeeritakse üksiktaimedena. Meil jääb külmahellaks ja kahjustub kevadiste päikesepõletuste läbi.  

Täkiline iileks (I.crenata) kompaktse kasvukujuga igihaljas ilupõõsas mustade läikivate viljadega emastaimedel. Põhiliigi looduslik kasvuala asub Jaapanis. Kõrguskasv küündib 4,5 meetrini ning võra läbimõõdu maksimum jääb 3 meetri juurde. Kultivarid on enamasti väiksemad. Iluaianduslikud peamised kasutusalad on pöetavate hekkide rajamiseks ja topiaar lõikusteks. Kena ka soolotaimena üksikasetuses. Kultivaridest väärib märkimist ’Convexa’, kellele on omased läikivad mustjasrohelised peaaegu ogadeta lehed ja tumevioletsed võrsed. ’Golden Gem’ on väga hõredalt õitsev, kuis see-eest pehmekollase lehestikuga sort. ’Green Lustre’ on kompaktse kasvukujuga isastaim, ei vilju, kuigi õitseb küll. Isasõied. Sort ’Helleri’ kasvab kuni 1,5 m kõrguseks, musti läikivaid vilju andev emastaim. ’Schwoebel’s Compact’ kasvab umbes ühe meetri kõrguseks ja lauiseks.  Roheliselehelistele sortidele sobib poolvarjuline kasvukoht, kollase- või valge-rohelise kirju lehestikuga sordid eelistavad täispäikeselist kasvukohta.

Sarv-iileks (I.cornuta) on aeglaselt kasvav igihaljas lehtpõõsas, millel on suur iluaianduslik väärtus. Sarv-iileksi kultivaride seas leidub selliseid sorte, millel esinevad samal taimel korraga nii emas- kui isasõied, mistõttu ei vaja teist taime enda kõrvale tolmeldajaks. Looduslikult pärineb Ida-Hiinast ja Koreast. Kasvab tavaliselt kuni kolme meetri kõrguseks, laiust on harilikult rohkem kui kõrgust. Läikivad rohelised lehed on 4-5 terava tipukesega, viljad punased, väga ilusad, enamikust iileksitest suuremad. Talub üsna hästi varjulist kasvukohta, mis teeb võimalikuks ka Eestis selle taimega katsetamise. Valida selline paik, mis on kaitstud talviste tuulte ja erksa kevadpäikese eest. Kultivaridest on tuntumad ’Burfordii’ (kompaktne kasvukuju, iseviljuv), ’Dazzler’ (eriti suurte viljadega, vajab tolmeldajat), ’Dwarf Burfordii’ (eriti tihe ja kompaktne kasvukuju), ’Nellie R. Steavens’ (rikkalikult iseviljuv sort).

Suvehaljas iileks (I.decidua) kasvab heitlehise madala puuna või kõrge põõsana. Oksad peened, lehed hambulisservalised. Pärineb looduslikult USA ida- ja kagu osast. Tavapärane kõrguskasv küündib kuni 3 meetrini, kuid oskusliku lõikamisega on võimalik kujundada tunduvalt kõrgemaks püramiidja võrakujuga puuks. Suvehaljas iileks uhkeldab eelkõige oma säravate oranžikas-punasetooniliste viljadega, mis püsivad ehtena okstel peaaegu kogu talve vältel. Eesti oludes väärib proovimist. Kevadist päikesepõletust kartma ei pea, sest lehed langevad sügisel maha. Kasvukohaks tasub valida talviste ida- ja põhjasuunaliste tuulte eest kaitstud päikeseküllane paik.

Tindi-iileks (I.glabra) on igihaljas kuni 3 meetri kõrguseks kasvav ilupõõsas, kes looduslikult pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Õied on valged, viljad läikivad ja mustad. Tuntuimad kultivarid on ’Compacta’ ja ’Nordic’, kes sobivad suurepäraselt hekkide rajamiseks. Aretatud on ka valgete viljadega haruldane sort ’Ivory Queen’. Saab paljundada seemnetega, mis on aeglane ja keerukas protseduur. Lihtsam viis on seda teha poolpuitunud pistikutega. Tuleb arvestada asjaoluga, et taim on halb kohaneja ning igasugune ümber istutamine võib lõppeda fataalselt. Mulle teadaolevalt pole Eestis tindi-iileksit seni kasvatatud, kuid proovida tasub, sest USDA kliimavööndite süsteemi järgi on tindi-iileksile kasvuvööndiks antud 3-9. Eesti asub selle keskel.

Tuhm iileks (I.opaca) on igihaljas kiirekasvuline püstise kasvukujuga madal puu või kõrge põõsas. Kõrguskasvu kohta saadaolevad andmed on väga erinevad, 9-20-30 meetrit. Taim pärineb Põhja-Ameerika parasvöötme lõunapoolselt alalt. Taimel esineb looduslikul kasvualal mitmeid teisendeid ja vorme. Tuhmil iileksil on ameerika põlisrahvaste seas olnud mitmeid kasutusalasid. Puitu on kasutatud käsitöö toodete valmistamiseks, lehtedest on saadud kofeiinivaba teelaadset jooki jms. Eestis kasvatamisele mina ei panustaks, mis ei tähenda, et ei tasu proovimist. Heaks edenemiseks vajab kergelt happelist viljakat parasniisket pinnast, talle ei sobi mere lähedus.

Perni iileks (I.pernyi) on igihaljas kiirekasvuline ilupõõsas, kes pärineb looduslikult Kesk- ja Lääne-Hiinast. Taim on nime saanud prantsuse misjonär Paul Perny järgi. USDA kliimavööndite süsteemi järgi paikneb perni iileksi looduslik kasvuala 5-ndas, ehk mandri Eestiga samas vööndis. Mainitud asjaolu julgustab meil nimetatud liigi kasvatamist järgi proovima. Perni iileksid on niiskusnõudlikud ega talu kuivust ja pikemaajalisi põuaperioode. Kõrguskasv võib heade tingimuste korral küündida kuni 9 meetrini.  

Saagjas iileks (I.serrata) on heitlehine ilupõõsas ja pärineb looduslikult Jaapanist. Kõrguskasv võib soodsate tingimuste korral küündida kuni 4,5 meetrini. Lehed munajad, õied kahvaturoosad, millest arenevad sügiseks telliskivipunased väiksed viljad. Tuntuim kultivar on ’Sparkleberry’. Männas-iileksi (I.verticillata x I.serrata) ja saagja iileksi ristamisel saadud hübriidne sort. Emaskloonil esinevad säravpunased viljad, mis püsivad küljes ka pärast lehtede langemist vahel isegi kevadeni välja. Saagjaid iilekseid on kasutatud bonsaide tegemiseks. Ka iileksi bonsai kultuuride puhul kehtib viljumiseks reegel, et õitsemise ajal tuleb läheduses hoida isastaime. Saagjas iileks peaks kirjanduse andmetel sobima Eestis kasvatamiseks hästi. Ise pole jõudnud veel proovida ja ei tea ka kedagi, kellel on saagja iileksi kasvatamise kogemus meie oludes olemas.

Lossi-iileks (I x altaclerensis) See iileksi hübriidne liik on saadud teravalehise iileksi (I.aquifolium) ja madeira iileksi (I.perado) ristamisel. Liik ühendab endas üsna palju iluaianduslikku väärtust omavaid igihaljaid kultivare, kellele on omane kiire kasvamine ja märkimisväärne kõrguskasv. Olenevalt sordilistest iseärasustest võib mõni neist küündida kuni 15 meetrit kõrgusse. Kauniduse poolest väärib ära märkimist emastaime sort ’Belgica Aurea’ (sünonüüm ’Silver Sentinel’), kes saab uhkeldada püstise kasvukujuga võral paiknevate ogaliste läikivate keskelt hallikasroheliste lehtedega, mille servad on ebakorrapäraselt kollakaks värvunud. Emastaim ’Camelliifolia’ omab lillaka varjundiga võrseid, lehed on piklikud ja väheste ogadega. ’Golden King’ sobib oma rohelise-kollase kirju lehestiku poolest kena tiheda heki rajamiseks. Parimaks tolmeldajaks talle peetakse teravalehise iileksi isaskultivari ’Silver Queen’

Männas-iileks (I.verticillata) kasvab heitlehise põõsana ja pärineb looduslikult USA idaosast. Võib saavutada 2-3-4 meetrise kõrguskasvu ja olla samavõrra laiutava võraga. On üks külmale vastupidavamaid iileksi liike üldse. Võib julgelt Eesti koduaedades kasvatada ja eksperimenteerida. Avalikele haljasaladele suurtes kogustes kasutamiseks siiski ei soovita meie talvede eripära tõttu. Hambulised lehed on kevadel lillaka varjundiga, kuid sügisel omandavad ilusa kollase värvuse. Ilusaks ja eripäraseks teeb männas-iileksi asjaolu, et säravpunased viljad jäävad raagus okste külge peaaegu kogu talveks, vahel kevadeni välja. Liik eelistab heaks kasvamiseks alaliselt niisket pinnast ja talub ka lühemaid liigniiskuse perioode. Kultivaridest tuleks esmalt esile tõsta sorti ’Cacapon’, kes kannab rikkalikult ilusaid punaseid marju juhul kui tema läheduses kasvab näiteks isastaim ’Red Sprite’ (sünonüüm ’Nana’). Viimati mainitu on madal põõsas, kasvab harva meetrist kõrgemaks. Äramärkimist väärib veel ka kuni 3 meetrise kõrguskasvuga emastaime sort ’Winter Red’. Liigil on olemas ka kollakasornžide marjadega teisend (I.v.f. aurantiaca).

Okse-iileks (I.vomitoria) on USA kaguosast ja Mehhikost pärinev kiirekasvuline igihaljas puu, kes võib kasvada kuni 6 meetri kõrguseks. Eestis mõistagi ei tasu seda loota, sest puu on meie jaoks pisut liiga soojanõudlik. Puul on kaunid punased marjad ja ümardunud otstega sakkidega tumerohelised läikivad lehed. Kasutatakse peamiselt hekkidena, sest loob hea kaitseekraani tuulte, tolmu ja soovimatute uudistajate eest. Okse-iileksi lehed sisaldavad oksendamist soodustavat ainet mistõttu põlisameeriklased on neid lehti kasutanud puhastava joogi valmistamiseks. Iluaianduse seisukohalt on tähelepanuväärne okseiileksi kultivar ’Frustoluteo’. Nagu nime järgi võib arvata, siis taime uhkuseks on kollased marjad.