Humalpöök (Ostrya) perekonda kuuluvad kuni 25 m kõrgused, suvehaljad, vahelduvate lihtlehtedega, tuultolmlejad, ühekojalised puud. Tüvekoor erinevalt valgepöökidest on vanematel puudel pruunikas, sügavate pikivagudega. Lehed on kahelisaagja servaga sulgroodsed lihtlehed, abilehed varisevad varakult. Isasõied urbadena, moodustuvad eelmise aasta sügisel. Emasõied arenevad enne õitsemist, võrsete tippudes, õitsevad koos lehtimisega. Vili on pähkel, mida ümbritseb koti või põietaoline kuupula. Vilju on palju, asuvad üksteise lähedal ja moodustavad humala vilja meenutava pea. Viljakandvus algab 20….30 eluaastatel. Paljundatakse seemnetega (külvata sügisel) või valgepöögile pookides. Puit helepruunikas kuni valge, raske, kõva, vastupidav, erikaaluga umbes 0,8 g/cm³, kasutatakse suurt tugevust nõudvate väikeesemete valmistamiseks. Haljastuses kasutatakse soojemates piirkondades pargipuudena, kasvavad ka väheviljakatel lubjarikastel muldadel. Noorelt aeglasekasvulised, pärast 4…5 eluaastat kasv kiireneb ja kestab olenevalt liigist 40….60 aastat. Perekonnas 7 (9) liiki, pärinevad Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Eluiga olenevalt liigist 100….150 aastat. Valgepöökidest on hea eristada karvaste lehtede ja (nagu kaskedel) juba sügisel moodustuvate isasõite abi.
Euroopa humalpöök (O. carpinifolia) lehed meenutavad valgepöögi lehti. Kasvab kuni 20 m kõrguse ja kuni 30 cm tüvediameetriga tumepruuni tugevalt pikiribilise tüvekoorega puuna Lääne- ja Lõuna-Euroopa, Vahemeremaade ja Väike-Aasia kaljustel, kivistel ja lubjarikastel nõlvadel tavaliselt seguliigina või II rinde puuna koos tamme, saare, jalaka valgepöögi ja teiste lehtpuuliikidega kuni 1200 m kõrguseni üle merepinna. Võrsed punakaspruunid, noorelt tugevasti karvased. Lehed kitsasmunajad, 4….10 x 3….6 cm, teravalt kahelisaagja servaga, 12…..15 roodudepaariga, pealkülg tumeroheline, kergelt karvane, alakülg heledam, roodudelt karvane, leheroots kuni 1 cm pikk, karvane, lehtede sügisvärvus kollane. Õied isasurvad kuni 12 cm pikad, emasurvad vähemmärgatavad, võrsete tippudes, puhkevad mais. Vilikond on kuni 6 cm pikk, üksikvili kuni 0,5 cm pikk tipuosas karvatutiga pähklike, ümbritsetud kileja õlekarva tupega, milline soodustab seemnete levimist. Haljastuses saab kasutada kehvadel ja kuivadel pinnastel kasvatamiseks. Talub linnatingimusi ja varju. Võiks julgemalt kasutada haljastuses, eeskätt läänesaartel, kuid mandri Eestis siiski külmahell ja talved temperatuuriga alla -25º C on taimedele hukutavad.
Virgiinia humalpöök (O. virginiana) eelmisest liigist madalam, aeglasekasvuline, tavaliselt kuni 15 m kõrgune, jässaka kuni 50 cm läbimõõduga lookleva tüvega ja rohkesti hargneva võraga hallikooreline pikkade kitsaste ribadena kestendava tüvekoorega puu on pärit Põhja-Ameerika idaosast, areaal ulatub ka üsna kaugele Kanada territooriumile. Kasvab koos sealsete lehtpuudega kuivadel nõlvadel, põlgamata ka tugevat varju ja kasvukoha kuivust, ulatudes mäestikes kasvualadega kuni 1350 m üle merepinna. Võrsed hallikaspruunid, peened, karvased. Lehed piklikmunajad, 6….12 x 4…..5 cm, pikalt teritunud tipuga, roodusid 10…..18 paari, teravalt kahelisaagja servaga, alt pajad või roodudelt pehmekarvased, leheroots 0,5….1,5 cm pikk, sügisvärvus pruun kuni kollane. Õied: ♂õied kuni 5 cm pikad urvad, ♀ õied 2…4 cm pikad, mais. Viljaks on pähklike kuni 8 mm pikk, värtnakujuline, tipp karvadeta, VIII-IX, jäävad talveks puudele. Võrreldes eelmise liigiga palju külmakindlam ja tugevamakasvulisem. Sobib haljasaladele ja parkidesse üksikpuuna, taludes hästi pügamist ja ka ümberistutust. Kasvamas on puid mitmel pool: Raadil, TÜ Botaanikaaias, Tallinna Botaanikaaias, Järvseljal jne. Haljastuses oleks tarvis julgemat kasutamist, kuna sobib hästi parkidesse kasutamiseks II rinde puuna. Tuntakse ka teisendit var. glandulosa – noored võrsed, leherootsud ja õisikuraod kaetud näärmetega, muidu sarnane põhiliigile; levib liigi areaali põhjapoolses osas.
