Humalapuu (Ptelea) on jalakate kreekakeelne nimetus ja ekslikult peeti kreeklaste poolt humalapuid jalakateks, tänu nende viljade sarnasusele jalaka viljadega. Perekonda kuuluvad kahekojalised, vahelduvate kolmetiste liitlehtedega heitlehised puud ja laiuvad põõsad. Õied on väikesed neljatised kuni viietised, kännastes. Viljad lamedad, ümbritsetud kileja lennutiivaga, meenutavad jalakaliste vilju. Perekonnas ca 10-12 liiki , pärinevad Põhja-Ameerikast ja Mehhikost. Meile pakub huvi vaid üks liik.
Harilik humalapuu (P. trifoliata) liik kasvab madala puukesena või kõrgema põõsana Põhja-Ameerika idaosas, metsaservadel ja alusmetsas, Euroopas kultuuris juba üle 200 aasta. Noored võrsed on nõrgalt karvased, kolmetised liitlehed 6-12 cm pikad, kaetud läbipaistvate täpikestega, lehekesed munajad või piklikelliptilised, leheroots umbes lehekese pikkune. Õied ühesugulised, väikesed, kollakasrohelised, lõhnavad, õitseb juunis- juulis. Vili laia kileja tiivaga seemnis. Viljad meenutavad võtmekimpe, nendest toodetakse lõhnaõli. Vähenõudlik mullastiku suhtes, kuid sooja armastav, samuti peaks pinnas tema kasvukohal suvel parajalt niiske olema. Haljastuses väga perspektiivi ei oma. Paljundada saab seemnetega, võrsikutega ja pookimisega. Tuntakse ka sorti ’Aurea’, mis on pehmekollaste lehtedega, mis vananedes omandavad laimirohelise värvingu.
