Hernes (Pisum) on 6 liigiga ronirohttaimede perekond liblikõieliste (Fabaceae) sugukonnast, mis kasvab Vahemeremaadel ja Lääne-Aasias. Kultuurtaimena kasvatatakse enamasti harilikku hernest (P. sativum), mis jaotatakse veel kolme alamliiki. Vormirikkaim ja enamikul maadel viljeldatavaim on alamliik Pisum sativum ssp.sativum. Eestis kasvatatakse selle alamliigi kaht põldherne teisendite rühma – söögiherneid ja söödaherneid ning kaht aedherne teisendite rühma -kortsteralisi ehk üdiherneid (toiduks tarvitatakse seemneid) ja suhkru- ehk lestherneid (toiduks tarvitatakse kaunu koos poolvalminud seemnetega). Põldhernest kasvatatakse puhaskülvis või segus tugitaimedega (näiteks kaeraga) teraks (söögiks ja söödaks), haljassöödaks ja haljasväetiseks. 1000 seemne mass on 150-400 g ja seemnete idanevus säilib 5-6 aastat. Optimaalne temperatuur seemnete idanemiseks on 10-20°C ja taimede järgnevaks kasvuks 16-20°C. Külvisügavus raskematel muldadel on 4-5 cm ja kergematel 5-6 cm, külvinorm 120-220 kg/ha.
Hernes on pikapäevataim. Ta on nõudlik valguse ja niiskuse suhtes, viimase puhul eriti seemnete külvist kuni õitsemiseni. Mulla suhtes pole nõudlik, kuid paremini sobivad neutraalsed saviliiv- ja liivsavimullad. Saak valmib olenevalt sordist (varajased või hilised) 45-70 päevani ja seemned 70-90 päevani. Hernest kahjustavad peamiselt hernekärsakad, hernemähkurid, herne laikpõletik, hahkhallitus ja jahukaste.
