Gerbera (Gerbera)  on rohttaimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast, millesse kuulub 40-50 liiki. Enamus neist on looduslikult levinud Ida- ja Lõuna-Aafrikas ning Lõuna-Aasias. Iluaianduses kasvatatakse peamiselt Jamesoni gerberat ja selle paljudes värvitoonides suureõisikulisi hübriide. Pikkade keelõitega korvõisikud (Ø 12-18 cm) asetsevad varrel üksikult, lehed on juurmised. Eestis kasvatatakse gerberat lõikeõite saamiseks ja potililledena poolsoojades kasvuhoonetes, kuna on külmaõrn. Gerberat paljundatakse seemnetega või puhmikut jagades. Seemnetega paljundamisel külvata veebruaris – märtsis taimede ettekasvatamiseks. Kodustes tingimustes vajab gerbera võimalikult valget ning jahedat kasvukohta. Talvisel puhkeperioodil oleks ideaalne temperatuur tema jaoks 10 – 14ºC. Suvel tuleks taim võimaluse korral rõdule või hoopis õue õunapuu alla tõsta. Gerbera ei armasta tugevalt arenenud juurestiku tõttu ümberistutamist, kuid potigerberate puhul tuleks seda kord kahe aasta jooksul siiski teha. Kasvuperioodil vajab gerbera regulaarset kastmist ning väetamist kuid on väga tundlik samas liigniiskuse suhtes, mille korral võib imekiiresti tekkida juurekaela mädanik ning kogu taim võib hukkuda. Puhkeperioodil peaks muld olema napilt niiske, pigem kuivem, kuid mitte mingil juhul tuhkkuiv, sest muidu kuivab taim lihtsalt ära. Liigne niiskus on samuti lubamatu, mädaniku oht. Putukkahjuritest võivad gerberat kahjustada kedriklest, kasvuhoonekarilane, maasikalest, kaevandikärbes, lehetäi, lisaks igasugused laiksused ja põletikud. Kokkuvõtteks; kui teie koju on sattunud potigerbera, ennustab see teile pikemas perspektiivis palju jahmerdamist, lühemas plaanis aga imekauneid õisi. Kui teil pole aga ajast ja vaevast kahju, võib teid aastate möödudes rõõmustada imekauneid õisi täis, peaaegu meetrise läbimõõduga gerberapuhmas.