Enelas (Spiraea) on liigirohke perekond, kuhu kuuluvad madalad kuni keskmise kõrgusega vahelduvate lihtlehtedega põõsad. Õied on väikesed, viietised, kahesugulised, koondunud kännasjateks, pöörisjateks või sarikjateks valgeteks kuni punasteks õisikuteks. Vili on kogukukkurvili, seemneid palju, väikesed. Perekonnas ca 90 liiki, kasvades Euroopas, Aasias ja Ameerikas. Eestis on katsetaud umbes 30 liigi kasvatamist. Põõsaid kasutatakse palju haljastuses, samuti on rikkalikult aretatud sorte.

Taraenelas (S. chamaedryfolia) Kuni 1,5 m kõrguseks kasvav tugev püstine põõsas. Võrsed kandilised, kollakaspruunid hiljem hallikad, kestendava koorega. Pärit Edela-Euroopast kuni Kirde-Aasiani, kasvades kivistel nõlvakutel ja hõredates metsades. Lehed munajad, ebaühtlaselt saagja servaga, 2-10 cm pikad, alt noorelt veidi karvased, helerohelised. Õitseb mais-juunis, õied eelmise aasta võrsete tippudes lamedates, rohkeõielistes sarikates. Haljastuses kasutatakse erineva kõrgusega vabakujuliste ja pügatud hekkidena, kasvab palju metsikult vanades mõisaparkides. Vähenõudlik mullastiku suhtes, talub kuiva ja avapäikesega kasvukohta.

Nipponi enelas (S. nipponica) 1-1,5 m kõrgune püstine, allakäändunud võrsetippudega kiirekasvuline põõsas kasvab Jaapanis mäenõlvadel päikselistes kohtades. On üks ilusamaid enelaliike. Võrsed tumepruunid, veidi kandilised. Lehed elliptilised kuni äraspidimunajad, 2-5 cm pikad,1-2 cm laiad, tipuosas täkilise servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad, paljad. Õied poolkerajates kuni 7 cm läbimõõduga kännastes, valged, õied katavad rikkalikult eelmise aasta võrseid kogu võrse pikkuses, puhkevad suve esimesel poolel. Haljastuses sobib kasutamiseks üksikpõõsana või väikeste gruppidena . Vähenõudlik, külmakindel, varjutaluv liik. Palju sorte: ‘Halward’s Silver’ – tihe, lehtrikujuline maist-juulini rikkalikult õitsev põõsas; ‘Flächenfüller’ – kuni 80 cm kõrguseks kasvav pinnakattetaim, rikkaliku õitsemisega; ‘June Bride’ – veelgi madalam kääbus, kuni 0,5 m kõrge, rikkaliku õitsemisega; ‘Snowmund’ – põhiliigist suuremad lehed ja õied, väga rikkalik õitsemine; ‘White Carpet’ – kuni 0,4 m kõrge pinnakattepõõsas.

Jaapani enelas (S. japonica) Jaapani enelas kasvab tavaliselt kuni 1 m kõrguse püstise põõsana Jaapanis ja Hiinas. Võrsed punakaspruunid, veidi vaolised, lühikarvased. Lehed kiilja alusega elliptilised kuni piklikmunajad, 5-10 cm pikad, 2-4 cm laiad, ebaühtlaselt kahelisaagja servaga, alt roodudelt veidi karvased, puhkedes punakad. Õied hele-kuni tumeroosad, asuvad sama-aasta võrsetel lamedates kuni 12 cm läbimõõdus kännasjais õisikutes. Õitseb juuni kuni september. Õitsemise rohkendamiseks, tasuks kevadel enne taimede kasvu algust, põõsaid üsna tugevasti tagasi lõigata. Lehed värvuvad sügisel punastes toonides. Kasutatakse vabakujuliste hekkidena, üksik- ja grupiistutusena. Veidi külmahell, vähenõudlik. Rikkalik sordivalik: ‘Albiflora’ – õied valged, juuli-september; ‘Anthony Waterer’ – võrsed ja lehed erepunased, õied roosad; ‘Alpina’– tumeroosade õitega väike kompaktne taim; ‘Bullata’ – 30-40 cm kõrgune tumepunaste õitega sort alpinaariumitesse; ‘Golden Princess’; ‘Goldmund’; ‘Hubert Gold’;’Little Printsess’; ‘Magic Carpet’; ‘Shirobana’ jt.

Menziesi enelas (S. menziesii) Menziesii enelas kasvab püstise kuni 1,5 m kõrguseks kasvava põõsana Põhja-Ameerika loodeosa metsades ja mäeveergudel. Võrsed rõmelised, pruunikad, pehmekarvased. Lehed aluselt terveservalised, mujalt teravalt saagja kuni kahelisaagja servaga, süstjad, 4-8 cm pikad, pealt ererohelised, alt valkjasrohelised. Õied pikad tipmised kuni 25 cm pikkused koonusekujulised karvased helepunased pöörised. Õitseb juuli kuni september. Külmakindel ja vähenõudlik liik. Haljastuses kasutusalad sarnased eelmistega.

Teravalehine enelas (S. x arguta) Vanemliigid rohkeõieline e. (S. x multiflora Zab.) ja Thunbergi e. (S. thunbergii Siebold ex Blume). Tavaliselt kuni 2 m kõrgune peenevõrseline, kaardunud võrsetega põõsas. Lehed 1,5-4 cm pikad, kiilja terveservalise alusega ja tipuosas saagja servaga, äraspidimunajad. Õisi väga rikkalikult, koondunud lumivalgetesse varteta õisikutesse kogu võrse pikkuses. Õitseb mais. Sobib rikkalikult kevadel õitseva põõsana haljasaladele üksikpõõsana, talub suurepäraselt kuivust, kärpimist, eelistab päikesepaistelist kasvukohta, õied lõhnavad tugevasti.

Hambuline enelas (S.x billardii) Vanemliigid Douglase e. (S. douglasii) ja pajulehine e. (S. salicifolia) Hambuline enelas on aretatud 1854. a. Prantsusmaal. Kasvab püstiseks, kuni 2 m kõrguseks harunenud põõsaks. Võrsed pruunikad, vaolised, noorelt karvased. Lehed lailantsetjad, talbja alusega, teravalt saagja servaga, 5-7 cm pikad, 1,5-3 cm laiad, pealt paljad, alt hallikad sametkarvased. Õied roosades, kitsastes tipmistes kuni 20 cm pikkustes pööristes. Õitseb august-september. On tunnuste poolest lähedane oma vanemliigile pajulehisele enelale. Vähenõudlik haljasalade taim ja tore õitseja. Sort: ‘Triumphans’ – sügavroosa värvusega suured pöörised, õitseb juba juunis-juulis.

Värdenelas (S. x vanhouttei) Vanemliigid (S. cantoniensis) ja kolmehõlmaline e. (S. triloba). 1862. a. Billardi poolt Fontenay’s Prantsusmaal aretatud ja Belgia aedniku ja aretaja Louis van Houtte’i auks nimetatud. Kasvab kuni 2 m kõrguse allakäänduvate võrsetippudega peente võrsetega püstise põõsana. Võrsed lillakad kuni helepruunid. Lehed 3-5 hõlmalised, rombjasmunajad, laikiilja alusega, 2-4 cm pikad ja 1,5-3 cm laiad, täkilise servaga, pealt tume- alt sinakasrohelised. Õied suured, valged, kännasjates õisikutes, kattes kogu eelmise aasta võrse. Sobib kasvatamiseks ka toitainetevaestel muldadel, talub aluselisi muldi. Talub varju, pügamist ja suvist kuivust. Haljastuses kasutatakse tihti üksikpõõsana, kuid saab ka toredaid vabakujulisi hekke. Lehestik sügisel tumepunane.

Lisaks siintoodule kasutatakse veel Douglase enelast (S. douglasii), kuni 1,5 m kõrgune, roosade, tipmiste pööristega juulis-augustis õitsev, Põhja-Ameerika lääneosas kasvav põõsas; kaselehist enelast. (S. betulifolia) kuni 1 m kõrgust tihedat, tumeroheliste lehtedega põõsast, milline pärineb Hiinast ja Venemaa Kaug-Idast. Õied poolkerajad sarikpöörised, valged. Õitseb mai-juuni. Lehtede sügisvärv leekivpunane ja väga dekoratiivne. Sort ‘Thor’– kuni 0,5 m kääbus, toreda lehtede punase sügisvärviga; Margarita enelast (S.x margaritae) (S. japonica x S. x superba (oivaline enelas) Kuni 1 m kõrgune laiuv põõsas, Õied lamedates kännastes, roosakaspunased, õitseb juuli-september, külmakindel; pajulehist enelast. (S. salicifolia) Lõuna-Euroopast kuni Jaapanini levinud ja meil tihti vanades mõisaparkides metsistunud kuni 1,5 m kõrgune enelaliik. Lehed süstjad kuni 10 cm pikad, teravalt saagja leheservaga. Õied pööristes, valged kuni roosad, õitseb juuli kuni september.

Enelatel on õisi kogu suveks

  1. mai 2009 Maakodu

Rein Sander

Enelate valik aiaärides on nii rikkalik, et neist võib kujundada suvi läbi õitsva aianurga.

Vanades aedades ja parkides oli meil kõige tavalisem taraenelas (Spiraea chamaedryfolia). Ta sobis ka madalaks hekiks, eks sellest siis eestikeelne nimigi. Taraenelast harvem kasvatati meil vanasti keskmist (S. media) ja täkilist enelat (S. crenata), aga ka pajulehine enelas (S. salicifolia) oli hinnatud ning levinud.

Nende liikide põõsaid võib praegugi näha metsistunult vanade taluasemete läheduses. Üsna ohjeldamatult kasvasid aias kõik enelad, kellelegi ei tulnud pähe, et neid peaks hooldama – kärpima või vanemaid oksi välja lõikama.

Praegu pakuvad puukoolid nii palju erinevaid enelaliike ja -sorte, et nendest võib kujundada kogu suve õitsva aianurga. Kõige varem alustab tuhkur enelas (S. x cinerea) ‘Grefsheim’, nädalapäevad hiljem hakkab õitsema teravalehine enelas (S. x arguta). Ka keskmine enelas õitseb juba mais.

Nendel ja mitmel teiselgi liigil tekivad õiepungad eelmise aasta võrsetel. Et põõsad igal aastal kenasti õitseksid, tuleb umbes kolmandik äraõitsenud okstest kohe pärast õitsemist välja lõigata – siis on noortel võrsetel ruumi kasvada. Sügiseks jõuavad nad sirguda ilusaks tugevaks. Pärast õitsemist harvendatakse ka nipponi enelat (S. nipponica), kelle sordid hakkavad õitsema juunis.

Juuni keskel kattub õitega madalakasvuline jaapani enelas (S. japonica). Kui valite oma aeda varasemaid ja hilisemaid sorte, jätkub õitemängu terveks kesksuveks.

On olemas punase-, valge- ning roosaõielisi, samuti punase- ja kollaselehelisi sorte. Kõik nad õitsevad sama aasta võrsetel. Seepärast lõigakegi jaapani enelat tagasi kas sügisel või varakevadel enne pungade puhkemist, et noortel võrsetel oleks kasvuruumi. Kärpige põõsast kümmekonna sentimeetri kõrguselt, nõrgemad varred lõigake päris maani maha. Ometi muutuvad vanemad põõsad lõpuks nii tihedaks, et noortel võrsetel jääb kitsaks. Üks võimalus on põõsas siis üles kaevata ja mitmeks jagada.

Kesksuvel hakkab õitsema kaselehine enelas (S. betulifolia), peale kaunite õite on sellel põõsal ka väga ilus intensiivne sügisvärvus. Suve lõpu poole õitsevad veel pajulehine enelas, talle lähedane hambuline enelas (S. × billardii) ja nende värrad. Selles rühmas leidub samuti nii roosa- kui valgeõielisi taimi. Viimastel on ka lehestik natuke heledamat tooni.

Nendelgi liikidel tekivad õiepungad sama aasta võrsetel. Kevadel kärpige neil eelmise aasta võrsed umbes poole võrra lühemaks, nii kasvab alumistest pungadest hulga noori harusid ning põõsas õitseb rikkalikult. Niisugused harunenud võrsed tuleb järgmisel kevadel muidugi maapinnalt maha lõigata.

Enelaid on lihtne paljundada juurevõsudega või vanemate põõsaste jagamisega. Ka haljaspistikud juurduvad üsna hästi. Mineraalveepudelist tehtud minikasvuhoones saab ka laisk aednik umbes pooltele pistikutele juured alla.

Kui juurdumine jääb hilja peale, on noortel taimedel enamasti üsna nõrk juurestik. Kõige targem on nad sügisel külma kaitseks korralikult turba, lehtede või kuuseokstega katta. Kevadel istutage nad aastaks-paariks paljunduspeenrasse kosuma.