Elulõng (Clematis) kuulub heitlehiste või igihaljaste liaanide, poolpõõsaste ja rohttaimede perekonda tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast. Looduses leidub umbes 250 liiki, mis kasvavad peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Lehed on liigestumata, kolmetised või paarissulgjad, õied pööristes või üksikult, paljudel suured ja ereda värvusega. Elulõnga vili seemnis. Ronivatel elulõngadel on suur tähtsus iluaianduses. Peamiselt kuuest liigist on aretatud sadu suureõielisi sorte. Eestisse on toodud 17 liiki. Suureõielised elulõngad on enamasti külmaõrnad, mistõttu vajavad talvekatet. Elulõnga kasvukoht peaks olema päikesepaisteline ja tuulte eest varjatud paik. Põhjavesi ei tohiks tema kasvukohas olla kõrgel ega pinnas happeline. Külmumisohu vähendamiseks tuleb elulõng istutada 10 – 15 cm madalamale, kui ta oli taimede ettekasvatamise ajal. Taime lähedusse võib istutada madalakasvulisi püsililli, et varjata elulõnga juurestikku päikesekiirte eest. Parim aeg istutamiseks on kevad, kui pungad ei ole veel kasvu alustanud. Kui istutatakse sügisel, tuleb teha seda varakult, et taim jõuaks juurduda enne külmade tulekut. Hooldustööde hulka kuulub taimede korrapärane kastmine ning pealtväetamine enne õitsemist ja õitsemise algul. Õitsemisaja pikendamiseks näpistatakse võrsete ladvapungad juuli algul ära.
Tanguutia elulõng (C. tangutica) õitseb hiliskevadest sügiseni, kandes kuldkollaseid õielaternaid. See viie-kuue meetri pikkuste võrsetega liik vajab enam kasvuruumi laiemal pinnal, näiteks müüril või mõne hoone seinal. Ka sobib talle toeks mõni keskmise kasvu ja avatud võraga puu.
Püstelulõng (C. recta) õitseb kesksuvest hilissügiseni valgete tugevalt lõhnavate ca 2 cm läbimõõduga õitega, mis on koondunud õisikutesse. Lehed on liigil hallikasrohelised, kuid sordil ’Purpurea’ on noored lehed purpurpunased. Nagu nimigi ütleb, on liik püstise kasvuga, põõsa kõrgus ulatub 1,5 – 2 meetrini. Sobib tsentritaimeks püsikute peenrale, samuti mitmesugustele istutusaladele soolotaimeks.
Karuputkelehine elulõng (C. heracleifolia) on samuti püstise kasvuga kuni 1,5 meetri kõrgune poolpõõsas, mille kobaratena paiknevad sinised õied meenutavad hüatsindiõit, sortidel varieerub õievärv purpurseni. Õitseb augustist külmadeni. Sordid vajavad iga-aastast võrsete tugevat tagasilõikust.
Jõuline elulõng (C. x jouiniana) on kuni nelja meetri kõrgune mitteroniv poolpõõsas, mille võrsed vajavad toestamist või lasta kasvada pinnakattetaimena. Valkjad 5-6 cm läbimõõduga õied on koondunud suurtesse õiekobaratesse. Õitseb septembrist külmadeni. Sordid erinevad liigist oma madalama kasvu (enamasti meetri piires) ja erinevate õievärvuste poolest. Samuti alustavad nad õitsemist juba juuli lõpus või augustis. On aga külmaõrnemad, vajades talveks tugevat tagasilõikust ja talvekatet.
Vaata ka infot perekond Kivistike kodulehelt: www.hot.ee/roogoja võid ka pöörduda otse Taavi Kivistiku poole tel. 56 654 018.
Suureõieliste elulõngade kasvatusjuhis
Suureõielise elulõnga istutuskoht peaks olema päikesepaisteline ja varjatud tuulte eest. Varjus ja poolvarjus olevad taimed õitsevad hiljem. Väikseõielised liigid ja sordid sobivad ka varju, puude võradesse ja tugevate aedade peale. Taimede vahekaugus peaks olema erinevatel sortidel 1-1.5 m, samadel sortidel 0.7-1 m. Sobivaim istutusaeg on mai, juuni või september. Kottides olevaid taimi võib istutada igal ajal. Istutusauk tuleb kaevata 50x50x50 cm. Istutusaugu põhja peaks panema head kompostmulda või kõdusõnnikut. Taimed tuleb istutada 8-10 cm sügavamale nii, et 1-2 pungapaari jääks mulla alla. Esimesel kasvuaastal ei ole soovitav tugevasti väetada. Muld peaks olema parasniiske. Suureõieline elulõng õitseb Eesti tingimustes juuli keskpaigast kuni oktoobri külmadeni. Väikseõieline elulõng aga olenevalt sordist ja liigist mai algusest kuni septembrini. Kuna meie tingimustes ei säili suureõieliste elulõngade võrsed üle talve, siis tuleb sügisel oktoobris elulõnga varred lõigata 10-15 cm pikkuseks, et jääks 1-2 pungapaari, katta kuivade puulehtedega ja peale asetada kile või tõrvapapp.
Väikseõielise loodusliku elulõnga kasvatusjuhis
(C. alpina, C. sibirica, C. tangutica, C. macrobetala ja nendest aretatud sordid ‘Memm’, ‘Estrella’ jms.) Väikseõielise loodusliku elulõnga istutuskoht võib olla päikesepaisteline või poolvaljus. Sobivad kasvatamiseks ka mööda puid. Taimede vahekaugus peaks olema eri liikidel 1-1.5 m samadel liikidel 0.7-1 m. Sobivaim istutusaeg on mai, juuni või september. Kottides olevaid taimi võib istutada igal ajal. Istutusauk tuleb kaevata 50x50x50 cm. Kui on soov istutada suuremate puude lähedusse, soovitan istutusaugu vooderdamist juuretõkkekangaga või 3-4 kihi ajalehtedega. Istutusaugu põhja tuleks panna head kompostmulda või kõdusõnnikut. Elulõng tuleb istutada 8-10 cm sügavamale nii et 1-2 pungapaari jääks mulla alla.Esimesel kasvuaastal ei ole soovitav tugevasti väetada. Kuna väikseõielised looduslikud elulõngad õitsevad eelmise aasta võrsetel mais-juunis, siis ei tohi vanu võrseid lõigata, vaid jätta nad talvituma toestusele. Eesti oludes need liigid katmist ei vaja.
Vahvad väändikud elulõngad
- august 2012 05:00
Urmas Laansoo, Tallinna Botaanikaaed
Eesti Päevaleht
Aeda elulõnga valides on kasulik uurida täiskasvanud taime kõrgust, õievärvust, talvekindlust ja lõikamistüüpi. Meil müüakse ka mägi-elulõnga (C. montana), villase elulõnga (C. patens) ja rohkeõielise elulõnga (C. florida) sorte, mis on kas talveõrnad, pika kasvuperioodiga, hilise õitsemisajaga või õitsevad eelmise aasta võrsetel. Kui elulõng on aias kasvanud mitu aastat ja õitsema pole hakanud, on enamasti põhjuseks meie oludesse mittesobiv sort. Elulõng vajab rikkalikuks õitsemiseks päiksepaistelist või poolvarjulist viljaka pinnasega paika. Istutamisel peaks taimede vahekauguseks jätma 1–1,5 m. Vahekaugus sõltub täiskasvanud taime kõrgusest ja laiusest. Ehitise seinast peaks elulõng jääma minimaalselt 50 cm kaugusele. Istutusauk tuleb kaevata piisava suurusega, et augu põhja ja servadesse saaks lisada uut viljakat kompostmulda või kõdusõnnikut. Istutusaugu sügavus ja läbimõõt peaks olema 50 x 50 cm suureõielisel elulõngal ja 45 x 45 cm väikeseõielistel elulõnga istikutel. Sügisel võib istutusaugu põhja segada peotäie sügisväetist. Elulõng istutatakse sarnaselt roosiga varasemast 8–10 cm sügavamale. Nii toimides on juured paremini pakase ja pinnase läbikülmumise eest kaitstud ning taim moodustab rohkem uusi lisajuuri. Elulõngaistikut ostes on väga tähtis sordinimi, sest sordist sõltub elulõnga lõikamisviis. Puitunud mitmeaastaste vartega alpi elulõng, siberi elulõng, suurekrooniline elulõng, tanguutia elulõng ja saagjalehine elulõng tagasilõikamist ei vaja ja õitsevad eelmise aasta võrsetel. Jackmani elulõng, tervelehine elulõng, sinine elulõng, Durandi elulõng, pruunikas elulõng, mandžuuria elulõng, teksase elulõng ja kuljus-elulõng lõigatakse igal sügisel tugevalt tagasi. Kevadel kasvatavad nad uued varred ja õitsevad rikkalikult suvel ja sügisel. Värvilised õied Enamasti on elulõngade õied valged, roosad, sinised või punased. Kuldkollaste ja kahvatukollaste õitega on pusani elulõng, korea elulõng, mandžuuria elulõng, saagjalehine elulõng ja neist liikidest aretatud sordid. Elulõngade kasvukõrgus on väga erinev ja jääb vahemikku 0,5–10 m. Kõige madalamad on mitteronivate vartega koeraputk-elulõng, karuputkelehine elulõng ja püst-elulõng. Kuni 2 m kõrgune on valgete lõhnavate õite ja mitteronivate toestamist vajavate vartega mandžuuria elulõng. Seenhaigustest esineb elulõngadel sagedamini jahukastet ja närbumistõbe. Jahukaste haiguspilt avaldub hallika jahuja kirmena lehtedel, vartel ja õitel. Jahukaste suhtes haigusõrnemad sordid on näiteks „Rooguchi”, „Odoriba” ja „Romantika”. Närbumistõbi avaldub enamasti alles kesksuvel, kui täies õieilus taim äkiliselt närbub ning avanenud õied, veel puhkemata õienupud ja lehed vajuvad longu ning taim kuivab. Närbumistõppe haigestunud vars tuleb taimelt terve kohani eemaldada ja põletada. Seenhaiguste vastase toimega keemilised preparaadid kuuluvad fungitsiidide hulka. Haigust ennetava toimega on ka puutuha raputamine õhukese kihina taimede vahele mullapinnale. Närbumistõvele vastupidavamad on tervelehise ja sinise elulõnga sordid, väikeseõielised elulõngad ja looduslikud elulõnga liigid. Elulõnga võib kasvatada omaette peenras, reas, seina ääres, aga ka puu najal. Elulõnga looduslikke liike paljundatakse seemnete, pistikute või juurevõsudega, sordilisi elulõngasid pistikute, pookimise või vanemate taimede jagamise teel.
Natuke botaanikat Elulõng (Clematis) on 323-liigiline taimeperekond tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnas. Perekonna looduslik areaal on peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes, aga elulõngasid kasvab ka Lõuna-Ameerikas, Madagaskaril, Okeaanias ja troopilise Aafrika mägedes. Euroopa on kümne liigi kodumaa. Eestis elulõngasid looduslikult ei kasva, Soomes on aga looduslik kaitsealune siberi elulõng. Elulõngad on eluvormilt enamasti puitunud vartega ronitaimed, kuid nende seas on ka põõsaid ja rohttaimi ning mitteroniva varrega puhmikulisi liike. Parasvöötmes kasvavad liigid on heitlehised, troopikas on ka igihaljaid elulõngasid. Elulõnga õies kroonlehed puuduvad, kroonlehega on sarnased ja nende ülesannet täidavad värvunud tupplehed. Niisuguseid kroonlehesarnaseid tupplehti nimetatakse petaloidseteks. Elulõnga vili on pähklike, mis sageli on varustatud pika või lühikese sulgkarvase emakakaela jäänusega. Elulõnga lähimad sugulased on ülane, adoonis, meelisõis, tulikas, kanakoole, koldjuur, tiibpojeng, varsakabi, lumekupp, lumeroos, kullerkupp, siumari, käoking, kukekannus jpt. Elulõng on mürgine taim ja tema lehti, õisi või varsi süüa ei maksa. Ka elulõnga vigastamisel murdekohast väljaimmitsenud mahla ei ole hea katmata kehaosaga kokku puutuda lasta. Teistes keeltes kutsutakse elulõnga pipraväädiks, rändaja rõõmuks ja neitsi buduaariks. Taime teaduslik nimetus tuleneb kreeka keelest ja tähendab tõlkes köitraagu või väänduvat võrset (clema – väänduv võrse). Vanas Kreekas kutsuti elulõngaks mitut eri vääntaime liiki.
