Ebatsuuga (Pseudotsúga) perekonda kuulub 5 (7) liiki, millistest 2 (P. menziesii ja P. macrocarpa) kasvavad Põhja-Ameerikas, 2 (P. sinensis ja P. wilsonii) Hiinas ja üks (P. japonica) Jaapanis. Kõrgetüvelised puud, sarnanevad väliselt kuuskede ja nulgudega, erinevuseks on suuremad koonusjad, vaiguta pungad, lamedad okkad, ja käbidel seemnesoomuste tagant kaugele väljaulatuvad kattesoomused. Tolmuterad õhupõiteta, emaskäbid asuvad eelmise aasta võrsetel püstiselt, valmides rippuvad. Puude tüve koor on vanemas eas paks ja korkjas, soomusjas. Ebatsuugade puit on nii nulu kui kuusepuidust paremate omadustega ja puud on kiirekasvulised. Seetõttu omavad ebatsuugad suurt majanduslikku tähtsust. Meil on katsetatud juba umbes sadakond aastat hariliku ebatsuuga kasvatamist nii pargipuuna, kui ka metsakultuurides.
Harilik ebatsuuga (P.menziésii) Euroopasse on see puuliik toodud juba aastal D. Douglas’i poolt. Kasvab kodumaal kuni 90 m kõrguse puuna (tavaliselt 30…50 m kõrge) Hariliku ebatsuuga kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa, ulatudes Kanadast (Briti Columbiast) kuni New – Mexikon’i lõunas, tõustes Vaikse ookeani rannikult kuni 3000 m. kõrguseni Kaljumägedes. Võrsed noorelt oranžkollakad, hiljem hallikaspruunid, paljad. Pungad pruunid, teravatipulised, koonusjad, vaiguta, suured. Okkad 2…3,5 cm pikad, tömbid, radiaalsed või varjus kamjad, pealt rohelised alt kahvatute hallikate õhulõheribadega. Käbid noorelt helerohelised, 5…10 cm pikad, kattesoomused kaugele väljaulatuvad ja vahest tagasikäändunud, valminult helepruunid. Praeguseks on ebatsuuga puistuid meil teada umbes 20 kohas Eestimaal. Harilik ebatsuuga on varjutaluvuselt meie h. kuuse ja h. männi vahepeal, ei talu eriti varju noores eas. On meie looduses hästi kohanenud, andes suhteliselt rikkalikult looduslikku uuendust. Noores eas kahjustavad puid metskitsed.
Harilikul ebatsuugal eristatakse vastavalt okka värvile, kasvukiirusele ja käbide kujule ka kolm teisendit: var. menziesiialamliigina roheline e. rannikuebatsuuga; suurimate mõõtmetega teisend, kuid samas ka kõige külmahellem. var. glaucaalamliigina sinihall ebatsuuga; see alamliik kasvab hariliku ebatsuuga areaalis, Kaljumäestiku kesk- ja lõunaosas, tungides üles kõrgele mägedesse. Nii okkad kui käbid on põhiliigist väiksemad, okkad kaetud tugeva vahakihiga, käbidel kattesoomused tavaliselt tagasikäändunud. On aeglasekasvulisem ja külmakindlam põhiliigist. var. caesia alamliigina hall ebatsuuga; kahe eelpoolkirjeldatud teisendi vahepealsete tunnustega. See alamliik on meil ja naaberriikides kõige enam levinud, olles parajalt kiirekasvuline ja suutes taluda veel meie karme talvepakaseid. Sortidest kasutatakse haljastuses alljärgnevaid: ‘Fletcheri’ – kuni 2 m kõrguseks kasvav korrapäratu sinakas puhmas; ‘Glauca Pendula’ – madalam leinapuu, korrapäratu kuju ja sinakate okastega; ‘Nana’ – umbes 2 m kõrgune ja sama läbimõõduga koonusjas kuhik, okkad radiaalse asetusega.
