Ebamagun (Meconopsis) on umbes 45 liigiga ühe- ja mitmeaastaste taimede perekond magunaliste (Papaveraceae) sugukonnast. Looduses kasvavad nad enamasti niisketes mäestikupuistutes ning alpiaasadel Himaalaja mäestikus, Birmas ja Hiinas. Neile on omane juurmistest lehtedest koosnev leherosett, mille keskelt kasvab üks, harvem mitu õie (õisiku) vart. Õied sarnanevad maguna (mooni) õitele, neil on enamasti 4 kroonlehte, kuid kroonlehtede arv võib mõningatel liikidel ulatuda kuni 9-ni, avanemiseks vajavad enamasti päikest. Enamikul liikidel on erinevat sinist tooni õied, kuid nad hübridiseeruvad kergesti ja nii saadakse väga erinevaid värvitoone. Kasvuks vajavad huumusrikast niisket, kuid vett hästi läbilaskvat neutraalset või nõrgalt happelist pinnast ja poolvarjulist tuulte eest kaitstud kasvukohta. Seega niisket osalise varjuga jahedat kohta – seal õitsevad rikkalikumalt ja kauem. Paljundatakse enamasti seemnetega, suurte puhmaste puhul ka puhma jagamise teel peale õitsemist. Kuna noored ebamagunataimed on haigustele väga vastuvõtlikud, külvatakse seemned kas liiva sisse või steriilsesse turbasse. Seemned idanevad umbes kuu aega ja vajavad idanemiseks valgust. Tõnnikeselehine ebamagun (M.betonicifolia) võib kasvada väga heades tingimustes kuni 1,2 m kõrguseks ja puhma läbimõõt võib küündida 45 cm. Õite läbimõõt on 8-10 cm ja värvus varieerub valkjassinisest kuni sügavsiniseni, keskel kollaste tolmukatega. Suur ebamagun (M.grandis) on tumerohelistest elliptilistest lehtedest koosneva rosetiga taim, millel varasuvel kasvab roseti keskelt umbes 40 cm kõrgune õisikuvars. Õitsemise kestel vars kasvab, mis ideaalsetes kasvutingimustes võib sirguda kuni 1,2 meetri kõrguseks ja puhma laius ulatuda 60 cm. Elektrisiniste õite läbimõõt on 12-15 cm. Veel võib kohata igihaljast punakate õitega Nepaali ebamagunat (M.napaulensis) jt.
