Ebajasmiin (Philadelphus) perekond kannab oma nime Egiptuse kuninga Ptolemaios Philadelphos’e (285-247 e.m.a.) järgi, kes enesele oma õe naiseks võttis (kreeka k. philadelphos = õde või venda armastav). Perekonda kuulub umbes 60 – 80 liiki, millised kasvavad Lõuna-Euroopast Kaukasuseni, Himaalajas, Ida-Aasias, samuti Põhja- ja Kesk-Ameerikas. Madalad kuni 5 m kõrgused vastakute suve- ja igihaljaste saagjaservaliste või hambuliste lihtlehtedega põõsad. Õied suured, valged, püstistes kobarates, harva ühekaupa, lõhnavad tihti tugevasti. Tupp- ja kroonlehti 4, mitmed sordid täidisõielised. Aretatud palju hübriide ja sorte eriti alates aastast 1850. Prantsusmaal Nancy’s V. Lemoine poolt. Ameerikast on leitud mitmeid looduslikke hübriide. Kasutatakse väga sageli haljastuses. Põõsad taluvad hästi tagasilõikust, mida on soovitav teostada kohe pärast õitsemist. Nad suudavad kasvada ka varjulistes kasvukohtades ning pole eriti nõudlikud mullaviljakuse suhtes. Sobib igasugune tavaline vett hästi läbilaskev aiamuld. Paljundada saab seemnetega või siis suvel pistikutega. Sordid on tihti nõrgakasvulised.
Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) 2…3 m kõrguseks kasvav, tugevate, vanemas eas pisut rippuvate võrsetega tavaline ja paljukasutatud ilupõõsas pärineb Lõuna-Euroopast kuni Kaukasuseni. Kultuuristatult kasvatatakse alates juba XVI sajandist. Vähenõudliku , külmakindla ilutaimena on harilik ebajasmiin Eestis laialt levinud. Vanematel võrsetel koor on kestendav, võrsed soonelised, noorelt pehmekarvased. Lehed vastakud, munajaselliptilised, karedad, 4…8 cm pikad, 2…5 cm laiad, leheserv harvalt jämesaagjas, teritunud tipuga ja kiilja lehealusega, pealt tumerohelised ja paljad, alt heledamad ja roodude nurkades karvased. Õied valged, kuni 3 cm läbimõõdus, koondunud 5-7 õielistesse kobaratesse, lõhnavad tugevasti, puhkevad juunis. Viljad valminult pruunikad 0,5…1 cm suurused silmapaistmatud kuprad, sisaldavad rohkelt seemneid. Viljad püsivad põõsastel ka talvel. Harilikule ebajasmiinile sobivad igasugused kasvukohad, ka kuivad, kuid eelistab siiski veidi niiskemat kasvupaika. Istutatakse nii üksikpõõsastena kui gruppidena. Rohkeks õitsemiseks vajavad aeg-ajalt pärast õitsemist üsna tugevat tagasilõikust. Linnatingimusi talub hästi, ei talu aga hästi tuulist kasvukohta. Sorte on aretatud palju: ‘Aureus’ – lehed sidrunkollased, põhiliigist madalam; ‘Dame Blanche’ – madal, väga tugevalt lõhnavate liht- või pooltäidisõitega;‘Erectus’– kuni 1,5 m kõrgune väga püstine põõsas, rikkalikult õitsevate, tugevalõhnaliste täidisõitega; ‘Compactus’– tihe kuni 1 m kõrgune kerajas põõsas; ‘Variegatus’ – lehed valkja ääristusega.
Suureõieline ebajasmiin (Philadelphus inodorus) on lõhnata ebjasmiini (P. inodorus L.) teisend. Pärineb Põhja-Ameerika idaosa metsadest, mäestikujalameilt, jõeorgudest. Põõsad on kuni 3 m kõrgused, kiirekasvulised. Noorelt võrsete koor roheline, vanematel võrsetel kestendav ja pruun. Lehed 4…7 cm pikad, tumerohelised, selgelt saagja servaga, elliptilised kuni piklikmunajad. Õied valged, koondunud 3- 9 õielistesse kobaratesse, väga suured, üksikõie läbimõõt kuni 5 cm, lõhnata, puhkevad juunis. Kasutatakse haljastuses nagu eelmist liiki, on külmakindel ja eelistab samuti veidi niiskemaid, täisvalgusega kuni poolvarjulisi kasvukohti.
Värd-ebajasmiin (Philadelphus x lemoinei) Vanemliigid harilik e. (P. coronarius L.) ja väikselehine e. (P. microphyllus A. Gray). Hübriid on aretatud Lemoine’i poolt juba 1892. aastal. Madalam, vaevu kuni 1,5 m kõrguseks kasvav, rohkelt hargnev munajas põõsas. Lehed kuni 2 cm laiad, kuni 4 cm pikad, munajad kuni lantsetjad, terveservalised või tipuosas 3-4 hambaga, pealt paljad, alt roodude nurkades karvased, hallikasrohelised. Õied valged, enamasti 3 -õielistes kobarates, tihti ka üksikult, lõhnavad tugevalt. Ilus madalam põõsas kasutada üksikistutustel kui ka grupiti. Aretatud palju sorte: ‘Belle Etoile’ – tugevasti lõhnavad, valged õied, purpurpunaste plekkidega; ‘Dame Blanche’ – madal põõsas, piimvalgete nõrgalt täidisjate õitega; ‘Manteau d’Hermine’ – kuni 1 m kõrgune kreemikasvalgete veidi lõhnavate täidisõitega põõsas.
Ebajasmiinide seas on ka maasikalõhnalisi sorte
- juuni 2011 Maakodu
Anu Kaur
Kohe kui sirelid on õitsemise lõpetanud, alustab harilik ebajasmiin. Ja seejärel teised liigid, viimasena puhkeb juulis õide hall ebajasmiin.
Ebajasmiin püüab tähelepanu ainult õitsemise ajal, aga siis teeb ta seda tõesti täie rauaga. Õitsev põõsas võib olla kas või teisel pool maja peidus – aeda jõudes leiab ka võõras ta kohe üles.
Ebajasmiini õite magus lõhn on vänge ega meeldigi kõigile. Kuid paljud sordid on mahedama aroomiga ning mõned isegi metsmaasika- või apelsinilõhnalised. Eriti tundliku ninaga aiasõber võib aga valida lausa lõhnatute õitega põõsa.
Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) on meie aedades üks levinumaid ilupõõsaid. Seda vähenõudlikku, vastupidavat ja pikaealist liiki on Euroopa aedades kasvatatud juba alates XVI sajandist. Põõsas kasvab umbes 2 m kõrguseks, vanemas eas on tal kestendavad võrsed. Lehed on iseloomulikult karvased. Harilik ebajasmiin õitseb ebajasmiinidest kõige varem, alustades juunis kohe pärast harilikku sirelit. Tugeva lõhnaga õied on kreemikasvalged ning paiknevad 5–7 kaupa püstistes kobarates.
Harilik ebajasmiin pole küll pinnase suhtes teab mis nõudlik, aga õitseb rikkalikumalt ikkagi siis, kui kasvab parasniiskes ja viljakas mullas.
Kollased ja valgekirjud lehed
Harilikul ebajasmiinil on palju sorte. Erekollaste lehtede tõttu jääb eriti meelde ‘Aureus’. Selle kompaktse põõsa kollast lehetooni peetakse küll püsivaks, aga lehevärvi aitab veelgi värskendada põõsa noorendamine mõne aasta tagant. Istutuskohta valides arvestage, et keskpäevane suvepäike võib leheservi põua ajal pisut kõrvetada. Harilikul ebajasmiinil on ka valgekirjude lehtedega sort ‘Variegatus’. Sort ‘Compactus’ (tuntud ka nime all ‘Nana’) on väga tihe poolkerakujuline põõsas, mis moodustab kuni 1 m kõrguse mütaka. Sort sobib hästi sümboolseks hekiks või piirdeks.
Suur ja karvane
Juunis-juulis, umbes kaks nädalat pärast harilikku ebajasmiini, õitseb laialehine ebajasmiin (P. pubescens). Ta on harilikust ebajasmiinist tunduvalt kõrgem, põõsas kasvab 3–4 meetri kõrguseks ja mõnikord isegi üle selle. Lehed on alt tihedalt hallikarvased. Õied ei lõhna nii tugevasti kui harilikul ebajasmiinil, need võivad olla isegi lõhnata.
Laialehisel ebajasmiinil eristatakse teisendit var. verrucosus, mille lehed on suuremad ja mitte nii karvased. Teisend on õitsemiselt varasem, alustades kohe pärast harilikku ebajasmiini.
Nõrgema aroomiga või lõhnata
Ilma lõhnata on lõhnata ebajasmiini (P. inodorus) kerajad õied. Samuti ei lõhna kuigivõrd õhukeselehine ehk ahtalehine ebajasmiin (P. tenuifolius). Vaevutuntava lõhnaga on Lewise ebajasmiin (P. lewisii), mille põõsas on keskmist kasvu ja püstiste okstega. Maasikalõhna meenutavad värd-ebajasmiini (P. × lemoinei) õied, nende mahedam aroom on enamasti kõigile vastuvõetav. See hübriid (P. coronarius × P. microphyllus) sündis XIX sajandi lõpus. Värd-ebajasmiini kroonlehed on kitsad ja õied jätavad elegantse mulje. Ka lehed on väikesed ja kitsad.
Lopsakad täidisõied
Neitsilik ebajasmiin (P. × virginalis) on püstise kasvuga umbes 2,5 m kõrgune põõsas. Täidisõielistest ebajasmiinidest on ta üks populaarsemaid. See hübriidliik on aluse pannud ka paljudele sortidele.
Neitsilik ebajasmiin on kiirekasvuline, põõsal on kaarduvad oksad ja 3,5cm läbimõõduga hurmavalt lõhnavad pooltäidisõied. Sordil ‘Schneesturm’ on veidi suuremad (läbimõõt 4 cm) puhasvalged täidisõied, põõsas on umbes 3 m kõrgune.
Sort ‘Manteau d’Hermine’ on madal (0,8–1 m) ja pisut laiuv kompaktne põõsas hallikasrohelise lehestikuga. Kreemikad täidisõied lõhnavad tugevasti. Täidisõite austajate seas on see sort üsna levinud ja hinnatud just oma nõrgema kasvu tõttu.
Intrigeeriv lõhnabukett on sordil ‘Bouquet Blanc’, mille ohtratelt täidisõitelt aimub apelsini aroomi. Kasvult on seegi sort pigem madal (1–1,5 m).
Elegantsed lihtõielised
Taas peetakse üha enam lugu lihtsa õiekrooniga sortidest. Lihtõieliste sortide eeliseks on elegants, mis kipub liigse lopsakusega kaduma.
Paljud lihtõielised sordid on aretatud värd-ebajasmiinist. Levinuim Lemoinei rühma sort on püstise kasvuga ‘Erectus’. Põõsa kõrgus ei ületa enamasti 1 m ning oma kasvukuju poolest sobib ta hästi vabakujuliseks hekiks. Ohtrad õied on tugeva, kuid meeldiva lõhnaga.
Erakordselt kaunis ja väga perspektiivne sort on triploidne hübriid ‘Belle Etoile’. Põõsas kasvab umbes 2 m kõrguseks. Suurtel (läbimõõt kuni 5 cm) puhasvalgetel lihtõitel on lillakaspruun südamik ja tugev lõhn.
Kuhu panna?
– Kõrgema kasvuga põõsad sobivad üksikult või grupina suuremale haljasalale.
– Väikeaeda on sobivamad madalamad, näiteks ‘Compactus’ ja Lemoinei rühma sordid.
– Et ebajasmiinide õieilu kestab lühikest aega, kombineerige neid taimedega, mis pakuvad silmarõõmu varakevadel või suve teisel poolel ja sügisel. Siis on ebajasmiinid rahulikuks taustaks.
– Ebajasmiinid on tänuväärsed linnahaljastuses, sest nad ei pelga heitgaase.
– Hästi sobivad ebajasmiinid vabakujuliseks hekiks. Pöetavas hekis jääb õieilu kahjuks nägemata.
