Daalia (Dahlia) külmaõrnade püsikute perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast, u. 15…20 erinevat liiki looduslikult levinud peamiselt Mehhikos ja Guatemaalas. Indiaanlased on daaliate muguljuurikaid kasutanud toiduks. Lilled on oma nime saanud 18. saj elanud rootsi taimeteadlase Andreas Dahli järgi. Neid on nimetatud ka georgiinideks Berliinis töötanud botaaniku Johann Gottlieb Georgini järgi. Meie vanaemad kutsusid daaliaid sageli jorjeniteks.
Daaliateston iluaianduse tarbeks aretatud kaugelt üle 10000 aed-daalia (Dahlia cultorum) sordi. Õisiku ehituse järgi jaotatakse aed-daaliad liht-, pooltäidis- ja täidisõisikulisteks. Keelõite kuju järgi liigitatakse täidisõisikulised pompoon-, kera-, kaktus-, poolkaktus-, dekoratiiv- ja hiigeldekoratiivdaaliateks. Tuntakse veel minjoon-, anemoon-, kollerett-, liht- ja nümfoiddaaliaid. Daaliad sobivad kasvatamiseks aias, peenras, pottides, kastides, seinade ja plankude ääres, samuti on nad suurepärased lõikelilledena. Nende värvivalik on väga lai. Daaliad on aastakümneid kaunistanud meie koduaedu ja lummanud oma uhke hoiakuga lillesõpru.
Kasvukoha valikul tuleks silmas pidada, et daalia on külmaõrn, mistõttu sobib talle päikeseline, hiliste kevadiste ning varajaste sügiseste öökülmade eest kaitstud tuulevarjuline kasvupaik. Kõrgemakasvuliste sortide puhmad vajavad toestamist. Mullatüübi suhtes pole daalia nõudlik. Daalia juurmugulate puhkeperiood lõpeb tavaliselt märtsi algul. Siis tuuakse nad hoidlast välja ja asetatakse valguse kätte. Kui sügisel jäid juurmugulad jagamata, tehakse seda kevadel. Jagamisel jäetakse istikule üks või mitu juurmugulat. Kõige tähtsam on, et istikul oleks üks või enam elujõulist punga. Daaliaistikul asuvad pungad varre ja juurmugula ühinemise kohal.
Juurmugula suurus ei tähenda veel tema headust. Just suured juurmugulad võivad olla seest tühjad ja sisaldada vähe varuaineid. Ühest keskmisest puhmast võib saada 3…5 istikut. Jagamata jäetud puhmik annab liiga palju varsi ega kasvata häid õisi. Seepärast on daaliat soovitav jagada ka sel juhul, kui paljundada ei soovitagi. Kui juurmugulad on säilitamisel või poeletil seismisega liiga ära kuivanud ja kortsu tõmbunud, võib neid enne mulda panemist u. 10 tundi leiges vees leotada. Parim muguljuurikate istutusaeg ettekasvatamise eesmärgil on aprill – mai. Taimepotid võib välja viia, või siis taimed istutada kasvukohale alles pärast kevadisi halla öid, sest daaliad on külmakartlikud. Seetõttu ei ole otse kasvukohale istutamine mõttekas enne maikuu lõppu. Kui külm juhtubki taime maapealse osa ära võtma, siis ei tasu veel meelt heita, istiku pungadest kasvavad tavaliselt uued võrsed. Õitsemine lükkub aga selle aja võrra edasi, mis kulub taimel uute võrsete kasvatamiseks.
Mulla tüübi suhtes ei ole daalia nõudlik, küll aga meeldib talle parajalt niiske, viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega päikeseline, kuid tuulte eest varjatud kasvukoht. Mulla liigne lämmastiku sisaldus vähendab õitsemist. pH peaks olema vähemalt 6. Daaliale meeldib ka kui mulda sageli kobestada ja kasta. Kuivaperioodidel vajab daalia heaks õitsemiseks igapäevast kastmist. Parem on kasta pihustatud veega, et puhmad üleni märguksid. Sel juhul joodab taim end ka lehtede kaudu. Kastmisvesi peaks olema õuesoe, eriti lehtedele piserdatav. Suve lõpupoole kastetakse vähem. Soovides rohkem õisikuid, tuleks taime kärpida, jättes võsudest alles 2…4 tugevamat. Õitsenud õisikud on soovitav kõrvaldada ettevaatlikult lõigates. Vanade õite kõrvaldamine mõjub hästi mitte üksnes taime välimusele vaid ka uute pungade tekkimisele. Daalia õitseb tavaliselt juulist kuni sügiseste öökülmadeni. Soovides kasutada daaliat lõikelillena, tuleks arvestada sellega, et õienupud ei taha vaasis hästi avaneda. Seepärast on parem valida vaasi täielikult avanenud õitega varsi. Parim aeg lõikeõite võtmiseks on vara hommikul või õhtul.
Sügise saabudes oleks hea enne daaliate muguljuurte väljakaevamist lasta öökülmal taime maapealset osa näpistada – see annab talle teate, et aeg on asuda puhkama. Pärast öökülma muutuvad taime lehed mustjaks, õievarred vajuvad longu ega jõua õit enam püsti hoida. Mõned kasvatajad soovitavad muguljuurte väljakaevamisel jätta neile 20…30 cm pikkused varretüükad ja asetada 1…2 nädalaks varjulisse, kuid hästi ventileeritud kohta kuivama. Öökülm ei tohiks sinna ligi pääseda. Pärast kuivamist pannakse muguljuured hoiuruumi 3…10°C, mõnedel andmetel 9…12° C juurde. Meie laseme pärast väljakaevamist muguljuurtel ca 2 nädalat kuivada koos ümbritseva mullaga. Enne talvekorterisse panekut puhastame muguljuured mullast ning seejärel laome kasti kergelt niiske steriilse turba sisse. Hoiutemperatuur talve jooksul jääb vahemikku 3…6°C. Ruum on pime. Niiskust niipalju, et betoonlaele ei teki kondensaati. Enne hoiustamist on soovitav muguljuured markeerida – s.t. varustada nimesiltidega, millel on näidatud sordinimi, õite värvus ja taime kõrgus. Sügisel võib sildistamine tunduda tüütu, kuid kevadeks on seevastu pahatihti ununenud kus millised juurikad lebavad. On kasvatajaid, kes hoiavad daaliate muguljuuri üle talve ilma mullata. Mõned jälle pesevad juured puhtaks ning vahatavad, et vältida närtsimist. Talvepuhkuse ajal ei tohiks juurikad kortsu tõmbuda. Liiga soojas ja kuivas ruumis võib nii juhtuda. Liigniiskuses aga hakkab juure- ja varreosadel arenema mädanik. Seega oleks mõistlik muguljuurte seisundit talve jooksul aeg-ajalt kontrollida.
Kevade saabudes istutame daaliate juurikad värskesse mulda ja tsükkel hakkab otsast peale. Istutustiheduseks on paras 4…6 taime ruutmeetrile. Väikeseõielised sordid vajavad vähem kasvuruumi, kui keskmised ja suureõielised. Ülemäära tiheda istutuse korral õitsevad taimed vähem. Väetamiseks võib kasutada vähese lämmastikusisaldusega täisväetise segusid, mida peaks andma 100 ruutmeetri kohta 4…5 kg. Väga ettevaatlik tuleks olla üleväetamise suhtes, kui kasutatakse orgaanilist väetist, kuna tavaliselt puudub võimalus selles täpselt määrata lämmastiku sisaldust.
Daaliat peetakse vanaemade aegseks lilleks. Seda päris õigustatult, sest oli ta ju meie vanavanemate maakodu aias keisrikroonide, flokside ja pojengide kõrval üks tähtsamaid kaunitare. Meie vanaemade aegadel jagati tuttavatele ja naabritele, või siis vahetati jorjenijuurikaid kevadeti. Toas ettekasvatatud jorjenitele tehti lillepeenrasse süvend, mille põhja pandi lehmasõnnikut ja peale mulda, misjärel istutati noored taimed kasvukohale ja kasteti. Vanarahva tarkuse kohaselt hoidvat lehmasõnnik ära taimede nakatumist seenhaigustesse. Kui oli karta öökülma, siis põletati suitsukatte saamiseks aias kuivatatud lehmasõnnikut. Suitsukate aitas hoida ära või leevendada taimedel külmakahjustusi. Mõistagi – mitte ainult jorjenitel, tihti päästeti ka viljapuude ja marjapõõsaste õied sel moel.
Daaliad kasvasid aasta – aastalt uhkemaks. Tänapäeval saab daaliate muguljuurikaid osta aia- ja kodupoodidest, samuti turult ja laatadelt. Pakutav kaup pärineb valdavalt Hollandist, kuid mõnes poes võib kohata ka päris korralikku Läti päritoluga daaliate muguljuurte valikut. Daaliate ostmisel pole oluline arvestada, kas nad on eelnevalt kasvanud Lätis, Hollandis või Eestis, sest talveks tuleb juurikad nii või teisiti välja kaevata, ning külmumiskindlalt keldris hoiustada. Tähelepanu tuleks pöörata hoopiski juurikate kvaliteedile, nende hetkeseisundile ja hinnale.
Sorte: ’Akita’ – kollase-punasekirjude õitega 90 cm kõrgune dekoratiivdaalia; ’Anne Elise’ – lõheroosade õitega dekoratiivdaalia, kõrgus umbes 1 meeter; ’Arabian Night’ – tumepunaste õitega 90 cm kõrgune dekoratiivdaalia; ’Arnhem’ – punaste õitega umbes 50 cm kõrgune dekoratiivdaalia; ’Aspen’ – valgeõieline kaktusdaalia kõrgusega kuni 60 cm, sobib ka konteineraianduses kasutamiseks; ’Berliiner Kleene’ – roosade õitega dekoratiivdaalia, kõrgus 50 cm; ’Bonesta’ – lilla-valgekirju õitega umbes 1 meetri kõrgune dekoratiivdaalia; ’Caribbean Fantasy’ – dekoratiivdaalia, õied valged burgundiapunaste triipudega ja kollakatoonilise südamikuga, kõrgus kuni 75 cm; ’Deepest Yellow’ – kollaste õitega 80 cm kõrgune pompoondaalia; ’Duet’ – tumepunaste keelõite otsad on ilusa valge kontrastiga, kõrgus kuni 100 cm, dekoratiivdaalia; ’Ellen Houston’ – säravpunased õied intensiivselt tumerohelise lehestiku taustal, väga hea kompaktse kasvukujuga, mistõttu sobib ka konteineraianduses kasutamiseks, kõrgus kuni 60 cm; ’Eveline’ – suurte valge-lillade õitega 70 cm kõrguseks kasvav keradaalia; ’Gallery Rembrandt’ – madala kompaktse kasvuga dekoratiivdaalia lillakas-roosade õitega, millel on kollakas südamik, kõrgus kuni 40 cm; ’Gallery Singer’ – sügavpunaste õitega ja kompaktse kasvuga 40 cm kõrguseks kasvav dekoratiivdaalia; ’Garden Wonder’ – tumepunaste õitega dekoratiivdaalia, kõrgus 90-110 cm; ’Gerry Hoek’ – lillakas-roosade õitega ilus dekoratiivdaalia, kõrgus kuni 100 cm; ’Karma Amanda’ – kreemvalged õied lillade otsakestega keelõitel, hea lõike- ja konteinertaim, kõrgus 80 cm, patent PBR, PP11399; ’Karma Choc’ – kuni 100 cm kõrguseks kasvav tumepunaste õite ja pronksja lehestikuga dekoratiivdaaliat meenutav sort; ’Karma Naomi’ – 120 cm kõrguseks kasvav tugevavarreline veripunaste õitega sort, patendi nr on PBR, PP11413; ’Karma Prospero’ – lillakasroosade pehmetooniliste suurte õite ja tumerohelise lehestikuga 120 cm kõrguseks kasvav sort; ’Karma Ventura’ – väga õiteküllane säravkollaste õitega rohkelt harunevate õisikuvartega sort, kõrgus 100cm, patendi nr PBR, PP14602; ’Karma Ying Yang’ – redisepunased õied valged keelõite otsad, lehestik tumeroheline, kõrgus 90 cm, patent nr PP 14600; ’Kelvin Floodlight’ – väga suurte kollaste õitega kaktusdaalia, kõrgus 90 cm; ’Little Tiger’ – punase-valgekirjude õitega 50 cm kõrgune dekoratiivdaalia; ’Little William’ – punase-valgekirjude õitega pompoondaalia, kõrgus 80 cm, ’Melody Bolero’ – Suurepärane lühvarreline dekoratiivdaalia kõrgusega 50 cm, õied veripunased, kasvult kompaktne, sobib kasutamiseks konteineraianduses; ’München’– puhaskollaste õite ja värskerohelise lehestikuga dekoratiivdaalia, mis kompaktse kasvu tõttu sobib hästi konteineraianduses kasutamiseks, kõrgus 40 cm; ’My Love’ – puhasvalgete õitega kaktusdaalia kõrgusega umbes 90 cm; ’Bora Bora’ –suured punase-kollasekirjud õied, 90 cm kõrgusega kaktusdaalia; ’Mystery Day’ – kuni 100 cm kõrguseks kasvav suurte valge purpurkirjude õitega dekoratiivdaalia; ’Park Princess’ – kompaktse kasvukujuga ja säravate roosade õitega 60 cm kõrguseks kasvav kaktusdaalia; ’Peter’ – ümarakujuliste punaste õitega 60 cm kõrgune keradaalia; ’Procyon’ – suurte punase-kollase kirjude õitega 75 cm kõrguseks kasvav dekoratiivdaalia; ’Rocco’ – lillade õitega 80 cm kõrgune pompoondaalia; ’Purple Gem’ – purpursete õitega 100 cm kõrgune kaktusdaalia; ’Rosella’ – roosaõieline dekoratiivdaalia kõrgusega umbes 1 meeter; ’Seattle’ – 80 cm kõrguseks kasvav dekoratiivdaalia kuldkollaste õitega, mille keellehed on otstest valged; ’Smokey’ – velge-lillakirjude õitega dekoratiivdaalia kõrgusega umbes 100 cm; ’Snowflake’ – puhasvalgete õitega 80 cm kõrguseks kasvav pompoondaalia; ’Stolze von Berlin’ – roosaõieline 80 cm kõrgune pompoondaalia; ’Vancouver’ – dekoratiivdaalia suurte purpursete õitega, millel on hele südamik, kõrgus 90 cm; ’Vuurvogel’ – kollase-punasekirjude suurte õitega kuni 100 cm kõrguseks kasvav kaktusdaalia.
SUVEDAALIA (Dahlia cultorum ja Dahlia variabilis) on sortide rühm, mida kasvatatakse seemnetest üheaastaste taimedena. Ka neil kasvavad sügiseks muguljuurikad, kuid neid säilitades ja järgmisel aastal kasvatades ei pruugi nad sama efektsed ja sama kõrgusega kasvada (enamasti on kõrgemad). Seemned tuleks külvata märtsis aprillis potti või kasvuhoonesse kasti. Idanevad 15…20° juures 7…15 päeva. kasvukohale võib istutada pärast öökülmade ohu möödumist vahekaugusega 30cm x 30cm.
Uhke kaunitar daalia, teisisõnu jorjen
- september 2009 08:00
Urmas Laansoo
Korvõieliste sugukonda kuuluvaid daaliaid (Dahlia) tuntakse 35 liiki, looduslikult kasvab enamik neist Mehhikos ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Mõned kasvavad koguni kaheksa meetri kõrguseks. Sordiliste daaliate kõrgus on enamasti 1–1,8 m.
Daaliad on mitmeaastased, kuid külmaõrnad taimed, mis Eestis avamaal ei talvitu. Neile on iseloomulikud jämenenud juurmugulad ja harunematud varred. Looduses kõrgekasvuliste daaliate varred sageli lamavad või toetuvad puittaimede tüvedele, Mehhikos esineb ka puuvõrades elavaid epifüütseid liike. Asteekidele oli daalia tähtis loomasööt. Inuliinirikkaid juurmugulaid söödeti kariloomadele, pikki õõnsaid varsi aga kasutati veetorudena. Indiaani rahvameditsiinis tuntakse daaliat kui põiehädasid leevendavat taime. Mehhikos on puisdaalia valitud rahvustaimeks. Eurooplasi tabas daaliapalavik 1830. ja 1840. aastatel.
Tänapäeval tuntakse üle 50 000 daaliasordi. Et selles tohutus mitmekesisuses paremini orienteeruda, on daaliasordid jaotatud eri rühmadesse. Seda tehakse USA-s ja Inglismaal pisut erinevalt. Kõige tuntumad sordirühmad on pompoon-, kera-, kaktus- ja dekoratiivdaalia, anemooniõielised, lihtõisikulised, vesiroosiõielised jt. Kõige populaarsemad on aeddaalia ehk aedjorjeni sordid, teisi liike või nende sorte kasvatatakse harva vaid botaanikaaedades ja tõsiste kollektsionääride kogudes. Baltikumi suurim daaliakollektsioon on Eesti tuntumal daaliakasvatajal Kalle Kruusil.
Kasvutingimused
Daaliatele valige aias päiksepaisteline ja viljaka mullaga peenar. Liivasele või toitainetevaesele mullale võib kevadel istutusauku lisada viljakat kompostmulda või kõdusõnnikut. Väga rammusat või liigniisket savikat mulda aga daalia ei vaja. Ühekülgselt lämmastikväetistega väetades kasvab daalia liiga kõrgeks, varred muutuvad nõrgaks ja taime toestamisega tuleb sel juhul palju vaeva näha. Tuulisel lagedal alal kasvades vajavad kõrgekasvulised taimed toetamist. Kes seda teha ei taha, valigu madalamad sordid – juurmugulate pakendile on märgitud taime kõrgus õitsemise ajal. Madalamaid sorte on kõikide sordirühmade seas, seega valikupuudust ei ole. Peaks arvestama, et pole hea istutada läbisegi kõrgeid ja madalaid sorte, sest madalamad jäävad kõrgete varju ja õitsevad vähe või üldse mitte.
Daalia on meeldiv lõikelill. Õisikuid on parem lõigata hommikul või õhtul, kui taime turgor ehk raku siserõhk on kõrgem. Vaasis püsimise aeg pikeneb, kui lisada vette lõikelillede säilitusvahendit, mis sisaldab ka roiskumist takistavaid ühendeid, nii et pole vaja iga päev vett vahetada. Daaliate vaenlased on teod, nälkjad ja kõrvahargid. Tigude kahjustuse vähendamiseks tuleb hoida peenarde ümbrus umbrohuvaba ja pärast kastmist või vihma teod koguda ja hävitada. Kõige sagedasem daaliahaigus on valgemädanik, mida tekitab pisiseen Whetzelinia sclerotiorum – varre alumine osa muutub pehmeks ja vesiseks ning vars ei püsi enam püsti. Mädaniku ärahoidmiseks on parem kasta mullapinda, mitte lehti ja varsi. Haigestumist soodustab ka liiga happeline muld või raske savimaa. Happelise pinnase indikaatortaimed on oblikad ja kassitapp. Happesuse vähendamiseks kasutada lubiväetist ja daalia haiguskindluse tõstmiseks kaaliumi-fosforirikkamaid väetisi. Daaliaid paljundada on lihtne, seda tehakse kevadel juurmugulate kogumiku jagamise teel.
