Amsoonia (Amsonia) umbes 20 liigiga püsik koerakoonuliste (Apacynaceae) sugukonnast. Looduslikult on nad levinud Lõuna-Euroopas, Jaapanis ja Põhja-Ameerikas. Taim sai nime 1700. aastal elanud Charles Amsoni järgi, kes sai tuntuks kui arst, teadlane ja reisija. Taimedele on iseloomulikud piimmahla eritus, lihtsad kitsad lehed ja tähekujulised erinevate varjunditega sinakat tooni õied. Väikesed õied on ebatavaliselt sinist tooni ja enamus lehestikust ülevalpool. Amsooniaid võib leida looduslikult kasvamas väga mitmekesisel maastikul, sealhulgas lubjasel pinnasel (A. ciliata), niisketel rohtukasvanud nõlvadel ja jõekallastel (A.tabernaemontana) või kruusastel ojakallastel (A. illustris). Eelistab kasvamiseks päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat kerget mulda. Paljundada saab taimi jagamise teel puhkeperioodi ajal või kevadel, enne kasvu algust. Paljundada saab ka pistikutega. Amsooniatel ei ole tähendatud haiguseid ja kahjureid.
Pajulehine amsoonia (A. tabernaemontana) kasvab kuni 90 cm kõrgeks. Rohtseid puhmikuid moodustav pikaealine taim, kes looduslikult pärineb Ida-USAst. Moodustab püstised rohelised varred, toru-kujulised umbes 8 cm pikad lehed. Kannab helesiniseid tähekujulisi õisi kevade keskpaigast suve lõpuni. Vajab niiskemapoolset pinnast ja päikeselist kasvukohta. Poolvarjulises kasvukohas võib vajada toestamist ja vormilõikust. Pajulehine amsoonia ei ole invasiivne ega levi kontrollimatult naaberkinnistutele. Pikaealine ja vastupidav püsik, omab iluaianduslikku väärtust. Sobib looduslikesse aedadesse ja maakodude avaratele istutusaladele. Eesti oludes talvepidav kogu mandri alal ja mõistagi ka saartel. Väärib iluaianduses senisest märksa rohkem tähelepanu ja laialdasemat kasutamist. Kasutatakse ka lõikelilleks, umbes nädalane vaasiiga.
Arkansase amsoonia (A. hubrichtii) kasvab kuni 90 cm kõrgeks. On levinud Lõuna-Ameerikas. Püstistel ja pikkadel vartel on omapärased kitsad helerohelised sulgjad lehed ja vaevumärgatavalt sulgkerged astlad. Õied on kollakaslillad, tähekujulised, õitsevad juba kevade lõpus. Kasvab päikeselises või poolvarjulises, niiskes mullas. Pikemaajaliseks õitsemiseks eelistab varjulist kasvukohta, kuid kui soovitakse rõhutada pigem säravat lehestikku, tuleks panna taim kasvama päikesepaistelisse kohta. Varjus kasvades vajab taim vajada toestamist. Lehed on eriti dekoratiivsed sügisel kuldkollase värvivarjundiga. Meelitab meetoidulisi putukaid. Lumevaesel talvel võib vajada katet.
Hele amsoonia (A. illustris) kasvab 70-90 cm kõrgeks. Õied on koondunud ilusasse helesinisesse tähekujuliste õitega kobarasse. Lehed on läikivad, paju kujulised ja jäävad roheliseks kogu suve vältel ning muutuvad sügisel kuldkollaseks. Liik eelistab heaks edenemiseks niisket kivist või liivast pinnast, kuid kasvab edukalt ka keskmisel hästi kuivendatud pinnasel. Sobib hästi ojade äärde istutamiseks. Üldises kasvukoha eelistused on sarnased eelmise liigiga.
Süstlehine amsoonia (A. elliptica) on kuni 40 cm kõrge. Looduslikult on see liik levinud Jaapanis, Hiinas ja Koreas. Sarnaneb pajulehise amsooniaga, kuid on jõulisema püstise kasvuga ja hõredamalt paiknevate õisikutega. Lehed on elliptilised, õed sinised, kuni 1 cm läbimõõduga.
- ciliata kasvab 30-90 cm kõigeks. Levinud Kagu-USAs. Moodustab püstised varred, mis on noorelt sulgpehmed. Lehed on kitsad, toru-kujulised, 25-50 mm pikad. Õied sinised, õitsevad kogu suve vältel.
- orientalis kasvab 0,45-1 m kõrguseks ja on levinud Kreekas ja Türgis. See liik on Euroopa aiapidajatele rohkem tuntud kui USA aednikele. Lehed on väikesed, munajad, 5-6 cm pikad. Sügav lavendel-sinised õied on umbes 1 cm läbimõõduga. Taim omandab sügisel ilusa kollase tooni.
