Adiantum (Adiantum) Üks tuntumaid sõnajalgtaimede perekondi, kuulub adiantumiliste sugukonda. Nimi tuleneb kreeka keelest: ei saa märjaks. Tõepoolest, pealesadav vesi ei märga taime vaid libiseb üle lehestiku maha. Taimeperekonnas on üle 200 erineva liigi, millest enamus kasvab looduslikult troopilistes ja lähistroopilistes piirkondades. Adiantiumid eelistavad kasvada varjus ning vee lähedal. Adiantumi vars võib olla pikem või lühem, roomav või pooleldi püstine ja harunenud. Helerohelised suured lehed on tugevalt lõhestunud moodustades lehviku äraspidimunajatest, kiiljatest või trapetsikujulistest leheosadest. Pikad ja läikivad leherootsud on värvilt tumedad, vahel isegi mustjad. Lehelaba on sulgjagune, liht- kuni viielisulgjas. Leheseis on vahelduv või vastastikune. Adiantumi eoskuhjad on ümarad või piklikud. Tavaliselt paiknevad nad sulglehekese serva lähedal. Adiantumitele on iseloomulik eoskuhjasid kattev pöördunud leheserv. Lühike risoom on kaetud tuhmide pruunide või mustade soomustega. Paljusid adiantumeid kasvatatakse toataimena või lõikelillena. Eestis on toataimedena tuntud karvane, kaunis, talbjas, saba-, varvas– ja õrn adiantum. Aiataimena saab meil kasvatada himaalaja, aleuudi ja varvas-adiantumit.

Varvas-adiantum (Adiantum pedatum) laiuva kasvuga sirgub kuni 50 cm kõrguseks ja moodustab rohkelt võrseid. Peentele traatjatele vartele kinnituvad mitmekordselt jagunenud õrnad sõrmjad lehed, millel on omakorda ligi 10 cm pikkused, lehvikjalt kinnituvad lehekesed. Lehed on pealt helerohelised, alt pisut tumedamad. Varred on mustjatoonilised. Varvas-adiantum avaldab muljet, kui teda kasvatada suuremate või väiksemate rühmadena. Sobib pool- kuni täisvarjuline paik. Levib risoomidega. Talub üsna hästi ka kuivaperioode. Ei kannata otsest päikesevalgust ega läbikuivanud pinnast. Ainus liigiomaseid tunnuseid säilitav paljundusviis on jagamisega.

Adiantum – kaunis ja vastupidav aiasõnajalg

26. detsember 2009 10:25

AIVAR KALJUSTE, sõnajalakasvataja

Põhjamaa aiasõnajalgadest on paljude meelest kõige elegantsemad adiantumid.

Adiantumid (Adiantum) on sõnajalgade hulgas ühed kõige kaunimad. Neist enamik pärineb troopikast, pehmema kliimaga maades kasvatatakse soojalembesi adiantumeid aias, nad on hinnatud ja populaarsed dekoratiivtaimed. Meie toataimesõpradele on mõned troopilised adiantumid samuti juba ammust aega tuntud.

Adiantumi perekonnas on umbes 150 liiki, põhjapoolsetes maades aias kasvatamiseks on nende hulgas sobivaid kahjuks vähevõitu.

Arvatakse, et varvas-adiantum oli esimene selle perekonna esindaja, mis tänu Inglise kolonistidele Ameerikast Euroopasse rändas. Külmakindlaid adiantumeid on Euroopa aedades kasvatatud alates sellest ajast, kui sõnajalgu hakati kasutama avamaal ilutaimedena.

Järgnevalt tutvustan liike, mida saab Eestis aias kasvatada. Paljundame neid oma istanduses Enno talus.

Varvas-adiantum (A. pedatum) kasvab looduslikult Põhja-Ameerikas Atlandi ookeani poolsetes lehtmetsades, aga teda leidub ka Jaapanis.

Varvas-adiantum kasvab ligi 40 cm kõrguseks. Taime risoom on pindmine ja lühiroomav. Leheroots on tume ja läikiv, lehelaba lehvikjas ning sõrmjagune. Suvehaljad lehed moodustavad tiheda puhmiku. Varvas-adiantum sobib hästi varjulisse ja kuiva kohta.

Varvas-adiantumi sort ‘Imbricatum’ eristub silmanähtavalt põhiliigist. Ta on madalam (20–30 cm) ning eriti kaunite ja põnevate lehtedega: lehelaba sulglehekesed asetsevad katusekivi taoliselt tihedalt üksteise kõrval.

Sort ‘Subpumilum’ on aia-adiantumite hulgas kõige väiksem, tal on kõrgust vaid 7–15 cm. See kääbusvorm moodustab tiheda hallikasrohelise puhmiku. Lehelaba sulglehekesed asetsevad tihedalt üksteise kõrval. Ta sobib hästi kiviktaimlasse. Vajab poolpäikeselist kasvukohta.

Himaalaja adiantum (A. venustum) kasvab looduslikult Himaalajas ja Afganistani mägedes nii varjulistes metsades kui ka päikesepaistel. Päikest talub ta juhul, kui puhmikut ümbritsevad kivikesed, pinnas ei tohi kuumeneda ega kuivada.

Peenike risoom on roomav ja võrdlemisi pindmine. Suvehaljad lehed on kevadel helerohelised, suvel tumedamad ja mõneti hallika kirmega. Kaarja kujuga lehed kasvavad kuni 40 cm pikkuseks. Taim areneb aeglaselt. Tugevamaid puhmikuid võib ka jagada.

Himaalaja adiantum vajab ühtlasemat väliskeskkonda, seda saab luua kerge talvekattega. Katteks sobivad kuivad puulehed ja kuuseoksad. Vahetult enne maa külmumist laotage puhmiku alla õhuke kiht lehemulda. Kasvupinnas peab olema happeline ja õhurikas.

Aleuudi adiantum (A. aleuticum) kasvab looduses peamiselt Põhja-Ameerika lääneosas ja Ida-Aasia mägedes. Taime kõrgus on kuni 110 cm. Suvehaljad lehed asetsevad tiheda kimbuna ning on jäigalt püstised. Aleuudi adiantum kasvab hästi varjulises, huumusrikkas ja niiskes neutraalse mullaga kasvukohas. Talub hästi ka kuiva.

* * *

Adiantumid on vastupidavad ja pikaealised sõnajalad. Peale himaalaja adiantumi saab siinkohal kirjeldatud teisi liike kasvatada neutraalsel mullal. On oluline, et pinnas oleks õhurikas.

Oma aeda sobivat liiki valides tasub silmas pidada, et kui varvas-adiantum on täiesti külmakindel ning talub kuni 40° külma, siis himaalaja adiantum elab üle kuni 29° pakasepügalat. Eduka talvitumise tagamiseks on temperatuurist olulisem ühtlane niiskusrežiim. Õrnemaid liike tuleb katta talveks lehtedega.