Kellukas

 

Kellukas (Campanula) ühe-, kahe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekond samanimelisest sugukonnast, milles on umbes 300 erinevat liiki. Enamus neist on looduslikult levinud põhjapoolkera parasvöötmes. Neid leidub väga erinevates kasvukohtades alustades kuivadest toitainetevaestest mäestikest kuni niiskete niitude ja metsadeni. Eestis kasvab looduses 8 erinevat liiki. Sinised, violetsed või valged õied on liitlehised, kellukjad, viljaks kupar.

Ühe- ja kaheaastaseid kellukaid ning ka püsikutest liike paljundatakse seemnetega, mis külvatakse kevadel kas külma külvikasti või kasvukohale, ainult alpiinsed liigid külvatakse sügisel. Karpaadi-, pisi- ja ümaralehine kellukas annavad ka isekülvi. Püsikuid paljundatakse siiski eelistatult jagamise teel kevadel või augustis-septembris. Asjatundjad paljundavad kellukaid ka pistikutega (nii varre- kui juurepistikutega) kevadel või varasuvel.

Kellukate kasvutingimused on erinevad, sõltuvalt liigi looduslikust kasvukohast. Enamik neist eelistab siiski päikeselist kasvukohta, karpaadi, pošarski, täpitud ja pisikellukas õitsevad hästi ka poolvarjus. Eelistavad kergemat mulda või tavalist aiamulda, mis on vett hästi läbilaskev (liiv-savimuld), suureõiene kellukas soovib aga lubjarikast mulda. Ükski neist ei talu liigniiskust.

Kuivematel niitudel ja kuivades hõredates metsades on tavalised kerakellukad (C. glomerata), mis on kergesti äratuntav tiheda tume sinakaslilla õitekogumiku järgi varre tipus. Taime juurmised lehed on munajad kuni lantsetjad, varrelehed kitsamad ja varreümbrised, kõrgus jääb 20…70 cm vahele. Varred ja lehed on karekarvased. Aedades kasvatakse eri värvi õite ja kõrgusega sorte: ’Acaulis’ – kuni 20 cm kõrgune ja kuni augustini õitsev lillakassiniste õitega sort; ’Alba’ – valgete õitega ja puhma kõrgus jääb 30…40 cm vahele; ’Superba’ – 40…60 cm kõrgune puhmas, mis õitseb maist juulini purpurvioletsete õitega.

Suureõiene kellukas ehk kurekatel (C.persicifolia) kasvab meil looduses niitudel, metsaservades ja teede ääres. Eelistab kuivemat ja lubjarikast kasvukohta. On tuntav oma lantsetjate ja rootsuliste juurmiste lehtede ning lineaalsete ja hambuliste varrelehtede ning suurte kuni 4 cm pikkuste laialt avatud kroonlehtedega kellukatega. Tema sinised laiad kellukad paiknevad varrel horisontaalselt moodustades hõreda õisiku. Kena aia-ja lõikelill nii liigi kui sortidena: ’Alba Coronata’ (syn. ’Alba Plena’) – 45…50 cm kõrge ja pooltäidetud valgete õitega; ’Fleur de Neige’ – suurte valgete õitega ja 70 cm kõrge; ’Telham Beauty’ – helesiniste suurte, kuni 7 cm läbimõõduga õitega ja 90 cm kõrgusega.

Ümaralehist kellukat (C. rotundifolia) iseloomustavad ümarad juurmised lehed, mis õitsemise ajaks (juuni-august) on kuivanud, varrelehed on lineaalsed. Taime kõrgus 20…50 cm, olenevalt kasvukohast ja taevassinised 5-hõlmased kellukjad õied (1,2…2 cm pikad) paiknevad vartel hõreda õisikuna ja longus. Võib kasvada meil ka looduses kuivematel rohustel niitudel, nõmmedel, kaldapealsetel ja mäeküngastel. Seega väga hea loodusaia taim.

Laialehine kellukas (C. latifolia) on aedadest metsistunud, mistõttu võib kohata teda parkides ja metsades inimasustuse läheduses. Sarnaneb oma suurte õite poolest suureõiesele kellukale, kuid tema vars on ruljas ja taim (lehed ja vars eelkõige) kollakasroheline. Lehed hoiduvad rõhtsalt igasse külge, juurmised lehed on munajad ja 7…12 cm pikkused. Tema hele- kuni tumelillad õied paiknevad ühe-, kahe- või kolmekaupa. Taime kõrgus küünib isegi 100 cm. Sordid erinevad üksteisest eelkõige õite värvi ja taimede kõrguse poolest: ’Brantwood’ – tumelillade õitega ja 75 cm kõrgune; ’Gloaming’ –  helesiniste õitega ja kuni 60 cm kõrgune; ’Macrantha’ – mõningatel andmetel on vaid Kaukasuses kasvav varieteet, mitte sort. Ta on kuni 100 cm kõrguseks kasvav väheste lehtede ja tumesiniste õitega taim. 

Nõgeselehist kellukat (C. trachelium) võiks kasvatada loodusaedades, sest on Eestis levinud hõredates salumetsades (seega annab rikkalikku isekülvi). Kasvab olenevalt tingimustest 30…100 cm kõrguseks, lehed meenutavad kõrvenõgese lehti, kuid on ilma kõrverakkudeta. Vars teravalt neljakandiline ja lillad keskmise suurusega kellukad paiknevad varrel hõreda õisikuna alates juulist.

Piimjaõieline kellukas (C. lactiflora) on sügava lihaka juurega püsik Kaukaasiast ja Türgist. Lehed on piklikmunajad karekarvased, varred püstised, harunenud kuni 120 cm kõrgused. Lõhnavad õied kuni 4 cm läbimõõdus valged, hele- kuni lillakassinised, mis on koondunud paljuõielistesse pööristesse. On kena peenralill, aga ka kauapüsiv lõikelill, mis õitseb juuli algusest sügiseni. Vajab kaitset tugevate tuulte eest ning õite värv on intensiivsem poolvarjulisel kasvukohal. Sordid on enamasti madalamad ja erinevate õievärvustega: ’Alba’ – valgete õitega ja 60…80 cm kõrgune; ’Loddon Anna’ – kasvab kuni 100 cm ja on beebiroosade õitega; ’Pouffe’ – kasvab tiheda pindakatva nn vaibana, kõrgus 25…30 cm, õitseb rikkalikult oma hele lavendelsiniste õitega juunist sügiseni; ’White Pouffe’ – eelmisele sarnane, erineb vaid valgete õite poolest; .

Karpaatia kellukat (C. carpatica) saab ideaalselt kasvatada kiviktaimlais ja püsilillepeenrais ääristaimena. Tema lehed on südajad või munajasümmargused, pikarootsulised. Puhma kõrgus 20…40 cm (oleneb kas ainult lehed või koos õitega), õitseb alates juunist külmadeni oma 3…3,5 cm läbimõõduga lillakassiniste õitega. Rikkalikuks ja pidevaks õitsemiseks on soovitav närtsinud õite eemaldamine. Sordid erinevad üksteisest õite värvuse poolest valgest tumelillani: ’Bressingham White’, tuntud ka sordina  ’Alba’ – valgete õitega; ’Blue Moonlight’ – säravate lillakassiniste õitega; ’Jewel’ – samuti lillakassiniste õitega, kuid kuni 15 cm kõrgune.

Pisikellukas (C. cochlearifolia), nagu nimigi ütleb on väikeste lehtede ja õitega kompaktne pinda kattev puhmastaim, mille kõrgus küünib vaid 10…15 cm. Õitseb oma pisikeste siniste õitega rikkalikult alates juunist kuni külmadeni, kui närtsinud õied eemaldada. Varred on püstised, ainult aluselt karvased, juurmised lehed munajad kuni ümarad saagja servaga, varrelehed süstjad. Paljuneb peenikeste maa-aluste võsunditega. Vajab pidevalt uuendamist jagamise teel, sest muidu muutub puhmik seest liiga tihedaks ja sureb välja.

Keskmine kellukas (C. medium) eelistab kasvada päikeselisel kuni poolvarjulisel, huumuserikka parasniiske pinnasega kasvukohal. Taim on aeglase kasvuga, igihaljas ja rohkelt harunev. Tema kuni 6 cm pikkused kellukjad, sinised, lillad, roosad ja valged õied asuvad paljuõielises õisikus. Seemned võib taimede ettekasvatamiseks külvata aprillis mais potti või kasti, samuti mais juunis otse avamaale. Ettekasvatamisel pikeeritakse seemikud vahedega 5×5 cm, kuid avamaa külvi puhul harvendataks. Lõplikuks taimedevaheliseks vahekauguseks nende kasvukohal on soovitav jätta umbes 30 cm. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale augusti lõpul, septembris, kus nad õitsevad järgmise aasta juunis juulis. Keskmine kellukas sobib suurepäraselt nii peenra- kui lõikelilleks.

Itaalia kellukas (C. garganica, syn. C. elatines) on neerjate kuni munajas-südjate juurmiste lehtede (2,5…3,5 cm) ning südajate varrelehtedega 5…10 cm kõrgune kompaktne puhmastaim, mis õitseb säravsiniste 1…2 cm suuruste õitega rikkalikult alates juunist sügiseni. Sortidel erineb õievärvus:  ’Erinus Major’ –  helelillade õitega; ’W.H.Paine’ – sügav lavendelsiniste õitega, mille keskosa on valge.

Pošarski kellukas (C. poscharskyana) on maa-aluste võsunditega kiiresti kasvav 15…25 cm kõrgune puhmastaim, moodustab kiirest padjandeid, seega hea kasutada õitsva pinnakatjana. Tal on südajad kuni munajad kuni 2,5 cm läbimõõduga juurmised lehed; lavendelsinised tähtjad kuni 2,5 cm läbimõõduga õied avanevad alates juunist ja õitseb rikkalikult kuni külmadeni. Sordid erinevad õite värvi poolest: ‘Blauranke’ – säravate lillakassiniste õitega; ’E.H. Frost’ – valgete õitega; ’Lisduggan Variety’ – hele roosakaslillade õitega.

Portenschlagi kellukas (C. portenschlagiana, syn. C. muralis) on padjandit moodustav igihaljas neerjate kuni südajate kuni 2…4 cm läbimõõduga lehtede ja kuni 2 cm pikkuste tähtjate sügavpurpursete õitega rohttaim. Õitseb alates juunist ja puhma kõrgus küünib vaid kuni 15 cm. On mäestikutaim, seega vajab kuivemat, aga päikeselist kasvukohta.

Täpitud kellukas (C. punktata) on munajate kuni lantsetjate, alusel südajate 10…12 cm pikkuste lehtede ja püstiste kuni 30 cm kõrguste vartega taim. Õitseb juunis-juulis ümarkellukjate kuni 5 cm pikkuste kreemikasvalgete kuni heleroosade õitega, millele lisavad ilu punased täpid. Liigi varieteet var rubriflora õievärvus on aga purpursed õied.

Korea kellukas (C. takesimana) on kiiresti paljunev risoomtaim südamekujuliste kuni 8 cm pikkuste lehtede ja suurte kuni 7 cm pikkuste rippuvate roosakasvalgete seest kastanpruunide täppidega kellukatega. Taim moodustab kiiresti padjandi, püstiste õisi kandvate varte kõrgus on kuni 50 cm. Tuntuim sort on ’Elisabeth’, mis erineb liigist just suurte kreemjasroosade õite ja madalama kasvu (ca 40 cm) poolest. Õitseb juulis-augustis.

Harilik kellukas – niitude ja aasade õrn kaunitar

27. juuni 2012 Maaleht

Astrid Lepik

Aasadel ja niitudel ei jää rohelise rohu taustal küll kellelegi märkamatuks hariliku kelluka sinakaslillad õied.

Mai lõpust juulini võib madalama rohuga aasadel, niitudel, tee- ja metsaservadel näha õitsemas harilikku kellukat (Campanula patula). Käokübar, kurekatlad, kurekübarad on taime rahvapärased nimetused.

Tegemist on kaheaastase taimega, kes esimesel aastal kasvatab lehekodariku, teisel aastal aga näitab pika sihvaka varre otsas oma kauneid õisi. Õied on kellukjad, sügavalt viiehõlmalised. Õievärv on enamasti hele-sinakaslilla. Aasadel-niitudel ringi uidates võib taime kohata ka valgeõielisena. Õhtu saabudes ja vihmaga on hariliku kelluka õied longus. Ilusa ja päikselise ilmaga on õied avali ja suunatud päikese poole.

Harilik kellukas on suvistes lilleseadetes koos teiste aasalilledega kohustuslik taim. Koduaiaski võiks harilikku kellukat kasvatada nii suurtes peenardes kui näiteks muru sees. Taime külastavad usinasti ka mesilased. Eelistab toitaineterikkamat mulda ja päikselist kasvukohta.

 

Kellukad aias ja aia taga.

Kirjutis väljaandele AED

Tekst ja fotod: Lembit Kaarna

Lillekasvatuse aednik

Kellukad on oma rütmiliselt kõlava nime saanud kirikukella meenutavate, enamasti küljele või allapoole vaatavas kuni rippuvas asendis paiknevate õite tõttu.

Kellukas (Campanula) on ühe-, kahe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekond samanimelises sugukonnas, millesse kuulub erinevatel andmetel 300 kuni 400 ja isegi rohkemgi erinevat liiki. Suurem osa neist on looduslikult levinud põhjapoolkera parasvöötmes. Kellukaid leidub väga erinevates kasvukohtades alustades kuivadest toitainete vaesetest mäestikest kuni niiskete niitude ja metsadeni. Eestikeelne ametlik liigi nimetus on antud umbes sajakonnale kelluka liigile. Eestis kasvab looduses 8 erinevat liiki. Kellukate õied on tavaliselt sinistes, violetsetes, roosakates toonides või ka valged. Kellukate viljaks on kupar.

Nii nagu inimeste puhul, et suures perekonnas leidub igat masti tegelasi, korralikke ja untsakaid, nii on ka kellukate perekonnas. Leidub liike, mis omavahel võivad kergesti ristuda ja tulemuseks on järglased, kellest on raske aru saada, millisesse liiki nad täpselt kuuluvad. Seetõttu on botaanikutel kellukate määramisega omajagu peamurdmist. Vahel kohtab ka kaubandusvõrgus ja aiandites erinevatesse liikidesse määratud sorte müügil. Näiteks võiks tuua kellukas ’Elisabeth’-i, keda on pandud korea kellukaks aga ka täpitud kellukaks. Mõnel pool võib etiketilt lugeda, et tegemist on hübriidse kellukaga.

Kasvutingimused. Kellukate kasvutingimused on erinevad, sõltuvalt liigi looduslikust kasvukohast. Enamik neist eelistab siiski päikeselist kasvukohta. Karpaadi, pošarski, täpitud ja pisikellukas õitsevad hästi ka poolvarjus. Kellukad eelistavad kergemat ja vett hästi läbilaskvat mõõduka viljakusega mulda. Paljudele neist sobib tavaline kergema struktuuriga aiamuld. Suureõiene kellukas soovib aga lubjarikast mulda. Üldiselt kellukad ei talu pinnases liigset niiskust. Eriti tundlikud on selles suhtes looduslikult mäestikest pärinevad liigid.

 Kasvuaegne hooldamine. Kellukad on enamasti hakkama saajad ega vaja erilist hoolitsust. Piisab, kui aegajalt nende kasvukohas pisut pinnast kobestada ja abistada toitainete pärast konkureerivate umbrohtudega toime tulemisel. Väetamisega tuleks olla ettevaatlik. Eriti kergesti võib elu ära rikkuda alpiinset päritolu kellukatel nagu portenschlagi ja pošarski kellukal. Ka karpaadi kellukas võib väetise toimel muutuda küll esialgu väga lopsakaks, seetõttu vähem õitseda ja hiljem olla hädas talvitumisega. Kellukasõbrast aiapidajal ei tasu väetisemüüjate soovitusi väetamise vajalikkuse kohta võtta tõsiselt. Väetisest ja väetamisest võib rääkida kõrgekasvuliste kellukate puhul. Näiteks piimjaõieline ning laialehine kellukas on teinekord kehval pinnasel väikse dopingu eest tänulikud. Soovitan kasutada vähesel määral osmokootset ehk pikatoimelist väetist, mille graanulist eralduvad toitained pinnasesse vähehaaval pikema aja vältel. Vees kiiresti lahustuvad täisväetise segud võiksid jääda nö avariiliste olukordade elupäästvaks lahenduseks. Teisisõnu: kui näiteks kevadel selgub, et kellukad on oma kasvukohal mingil põhjusel halvasti talvitunud või on mingi muu kriitiline olukord, siis on asjakohane kasutada nö dopinguna kiiremõjulist õistaimedele mõeldud täisväetist. Mõistagi põhimõttel: pigem vähem, mitte rohkem.

Üks toiming võiks kellukate puhul veel saada tehtud: see on närbõite eemaldamine, et soodustada ja aidata kaasa õitsemisperioodi pikendamisele. Lähtuda võiks põhimõttest: mida rikkalikumalt õitsev liik ja/või sort, seda paremini mõjub õitsemise lõpetanud õite eemaldamine.

 Paljundamisest. Ühe- ja kaheaastaseid kellukaid ning ka püsikutest liike paljundatakse tavaliselt seemnetega. Seemned külvatakse kevadel kas külma külvikasti või otse kasvukohale. Alpiinsete kellukaliikide seemned külvatakse sügisel. Karpaadi-, pisi- ja ümaralehine kellukas annavad ka head isekülvi. Tuleb olla tähelepanelik, et istutusala hooldamise käigus seemikuid mitte välja rohida. Püsikuid paljundatakse siiski eelistatult jagamise teel kevadel või augustis-septembris. Asjatundjad paljundavad kellukaid ka pistikutega (nii varre- kui juurepistikutega) kevadel või varasuvel.

 Allpool vaatleme lähemalt Eestis rohkem levinud ja kaubandusvõrgust hõlpsamini hangitavaid kellukate liike ja nende sorte.

 Kerakellukas (C. glomerata) on laialdaselt levinud kogu Euroopas ja Aasias Inglismaast Siberini. Kerakellukale meeldib kasvada kuivematel niitudel ja kuivades hõredates metsades, kus on ta tavaline asukas. Kerakellukat on lihtne ära tunda tiheda tume sinakaslilla õite kogumiku järgi varre tipus. Taime juurmised lehed on munajad kuni lantsetjad, varrelehed kitsamad ja varreümbrised, kõrgus jääb 20…70 cm vahele. Varred ja lehed on karekarvased. Aedades kasvatakse ilulemise eesmärgil eri värvi õite ja kõrgusega sorte;  ’Acaulis’ – kuni 20 cm kõrgune ja kuni augustini õitsev lillakassiniste õitega sort; ’Alba’ – valgete õitega ja puhma kõrgus jääb 30…40 cm vahele; ’Superba’ – 40…60 cm kõrgune puhmik, mis õitseb maist juulini purpurvioletsete õitega; ’Purple Pixie’ – liigist väiksemate sügavlillade õitega sort. Kerakellukas koos oma hübriidide ja sortidega on vägagi sobilik Eesti oludes kasvatamiseks. Ei ta karda külma ega põuda, liiga võib teha liigne sügisene ja/või talvine niiskus, mis kaasneb suurte sadudega ja pikkade sulaperioodidega ajal, mil peaks paukuma pakane.

 Suureõiene kellukas ehk kurekatel (C.persicifolia) on levinud kogu Euroopas, Ida-Aasias ja paiguti isegi Aafrikas. Eestis kasvab meil looduses niitudel, metsaservades ja teede ääres. Eelistab kuivemat ja lubjarikast kasvukohta, kus rohukasv pole eriti lopsakas. Tegemist on lühiealise püsikuga, kes paljuneb peamiselt isekülviga. On tuntav oma lantsetjate ja rootsuliste juurmiste lehtede ning lineaalsete ja hambuliste varrelehtede ning suurte kuni 4 cm pikkuste laialt avatud kroonlehtedega kellukatega. Tema sinised laiad kellukad paiknevad varrel horisontaalselt moodustades hõreda õisiku. Looduses esineb ka valge õievärvus. Kena aia- ja lõikelill nii liigi kui sortidena: ’Alba Coronata’ (syn. ’Alba Plena’) – 45…50 cm kõrge ja pooltäidetud valgete õitega; ’Fleur de Neige’ – suurte valgete õitega ja 70 cm kõrge; ’Telham Beauty’ – helesiniste suurte, kuni 7 cm läbimõõduga õitega ja 90 cm kõrgusega.

 Ümaralehine kellukas (C. rotundifolia) on laialdaselt levinud maakera kogu põhja poolkeral. Teda iseloomustavad ümarad juurmised lehed, mis õitsemise ajaks (juuni-august) on kuivanud, varrelehed on lineaalsed. Taime kõrgus 20…50 cm, olenevalt kasvukohast ja taevassinised 5-hõlmased kellukjad õied (1,2…2 cm pikad) paiknevad vartel hõreda õisikuna ja on longus asetusega. Varte murdmisel eritub valkjat piimmahla. Võib kasvada meil ka looduses kuivematel rohustel niitudel, nõmmedel, kaldapealsetel ja mäeküngastel. Seega väga hea loodusaia taim, kes suudab meie oludesse suurepäraselt sulanduda. Aladel, kus taimestik pole ülearu tihe annab hästi isekülvi. Ei suuda edukalt konkureerida kõrgekasvuliste heintaimedega. Katoliiklikes maades peetakse ümaralehist kellukat püha Dominicuse lilleks.

Laialehine kellukas (C. latifolia) on aedades seltsiliseks olnud juba varasest keskajast saati. Teda leidub igal pool Euroopas. Tänu oma heale vastupidavusele ja leplikkusele kasvutingimuste suhtes on ta paljudes kohtades naturaliseerunud ehk piltlikult väljendudes: aedadest välja jalutanud ning siinseal metsistunud, mistõttu võib kohata teda parkides ja metsades inimasustuse läheduses. Sarnaneb oma suurte õite poolest suureõiesele kellukale, kuid tema vars on ruljas ja taim (lehed ja vars eelkõige) kollakasroheline. Lehed hoiduvad rõhtsalt igasse külge, juurmised lehed on munajad ja 7…12 cm pikkused. Tema hele- kuni tumelillad õied paiknevad ühe-, kahe- või kolmekaupa. Taime kõrgus küünib isegi 100 cm. Sordid erinevad üksteisest eelkõige õite värvi ja taimede kõrguse poolest: ’Brantwood’ – tumelillade õitega ja 75 cm kõrgune; ’Gloaming’ –  helesiniste õitega ja kuni 60 cm kõrgune; ’Macrantha’ – mõningatel andmetel on vaid Kaukasuses kasvav varieteet, mitte sort. Ta on kuni 100 cm kõrguseks kasvav väheste lehtede ja tumesiniste õitega taim. 

Nõgeselehine kellukas (C. trachelium) on Euroopas ja Põhja-Aafrikas tavaline, samuti esineb mitmel pool Siberis. Eesti aiapidajate rõõmuks tunneb ennast meie juures koduselt, on leplik ja hea vastupidavusega pikaaegne kaaslane mistahes istutusaladel. Tihti satub aiast välja. Rohkem võiks kasvatada maakodude ümbruses ja avarates loodusaedades, sest on Eestis levinud ja naturaliseerunud hõredates salumetsades. Annab rikkalikku isekülvi). Kasvab olenevalt tingimustest 30…100 cm kõrguseks, lehed meenutavad kõrvenõgese lehti, kuid on ilma kõrverakkudeta. Vars teravalt neljakandiline ja lillad keskmise suurusega kellukad paiknevad varrel hõreda õisikuna alates juulist. Kasvab edukalt nii täis päikeselisel kui ka poolvarjulisel kasvukohal. Varjus on õite värvus sügavam, säravam, tugevam. Alamliik C.t. subsp. athoa pärineb Kreeka ja Türgi aladelt. Nõgeselehisel kellukal on olemas ka valgete õitega teisend ’Alba’.

Piimjaõieline kellukas (C. lactiflora) pärineb looduslikult Kaukasuse mäestikust. Eesti oludes kasvab erilise vaevata. Taimel on sügav lihakas juurestik, mis suudab kasvatada maapeale korraliku püstise kasvukujuga puhmiku. Lehed on piklikmunajad karekarvased, varred püstised, harunenud kuni 120 cm kõrgused. Lõhnavad õied kuni 4 cm läbimõõdus valged, hele- kuni lillakassinised, mis on koondunud paljuõielistesse pööristesse. On kena peenralill, aga ka kauapüsiv lõikelill, mis õitseb juuli algusest sügiseni. Võib vajada kaitset tugevate tuulte eest. Õite värvus on intensiivsem poolvarjulisel kasvukohal. Sordid on enamasti madalamad ja erinevate õievärvustega: ’Alba’ – valgete õitega ja 60…80 cm kõrgune; ’Loddon Anna’ – kasvab kuni 100 cm ja on beebiroosade õitega; ’Pouffe’ – kasvab tiheda pindakatva nn vaibana, kõrgus 25…30 cm, õitseb rikkalikult oma hele lavendelsiniste õitega juunist sügiseni; ’White Pouffe’ – eelmisele sarnane, erineb vaid valgete õite poolest; ’Macrantha’ – suured lillakasvioletsed õied; ’Prichard’s Variety’ – liigist pisut madalam, õied lavendeljad.

Karpaadi kellukas (C. carpatica) nagu nimigi ütleb: pärineb looduslikult Karpaadi mäestikust. Eesti oludes väga hästi hakkama saav ehk teisisõnu: meie aiapidajad võivad karpaadi kellukale kindlad olla, kellukas alt ei vea. Madalakasvuline pikaealine püsik, moodustab tihkeid pinda katvaid puhmikuid, mis kannavad kogu suve vältel rikkalikult kauneid õisi. Saab ideaalselt kasvatada kiviktaimlates ja püsilillepeenrades ääristaimena. Tema lehed on südajad või munajasümmargused, pikarootsulised. Puhmiku kõrgus olenevalt sordist jääb tavapäraselt vahemikku 20…40 cm. Õitseb alates juunist kuni sügiseste külmadeni oma 3…3,5 cm läbimõõduga lillakassiniste õitega. Rikkalikuks ja pidevaks õitsemiseks on soovitav närtsinud õite eemaldamine. Sordid erinevad üksteisest peamiselt õite värvuse poolest valgest tumelillani: ’Bressingham White’, tuntud ka sordina  ’Alba’ – valgete õitega; ’Blue Moonlight’ – säravate lillakassiniste õitega; ’Jewel’ – samuti lillakassiniste õitega, kuid kuni 15 cm kõrgune. Sorte on küll tunduvalt rohkem aretatud, kui on siin loetletud aga nad erinevad üksteisest üsna vähe.

Pisikellukas (C. cochlearifolia) pärineb Alpimäestikust. Nagu nimigi ütleb on väikeste lehtede ja õitega kompaktne pinda kattev mitmeaastane taim, mille kõrgus küünib vaid 8…12 cm. Õitseb oma pisikeste siniste õitega rikkalikult alates juunist kuni külmadeni, kui närtsinud õied aegajalt eemaldada. Varred on püstised, ainult aluselt karvased, juurmised lehed munajad kuni ümarad saagja servaga, varrelehed süstjad. Paljuneb ja levib peenikeste maa-aluste võsunditega. Vajab pidevalt uuendamist jagamise teel, sest muidu muutub puhmik seest liiga tihedaks ja sureb välja. Eesti oludes on pisut külmaõrn, kuid siin-seal kasvatatakse teda ikka. Liigist on aretatud iluaianduse tarbeks ka sorte. Tuntuim on ehk ’Baby’ sordiseeria, milles kohtab tumedamate ja heledamate siniste õitega sorte. Valget õievärvi esindab ’White Baby’. Kahvatusiniste täidisõitega sort ’Elizabeth Oliver’ on liigi kõige atraktiivsem sort.

 Keskmine kellukas (C. medium) on kaheaastane taim ja pärineb looduslikult Lõuna-Euroopast. Eesti olude jaoks pisut õrnavõitu, kui rääkida kasvukohal edukast talvitumisest. Kui aga kellelgi õnnestub aias tema jaoks sobilik kasvukoht leida, siis saab isekülviga paljunedes lasta taimel elada oma elu.  Võimalik pidada ka potitaimena. Keskmine kellukas on aeglase kasvuga, talihaljas ja rohkelt harunev. Tema kuni 6 cm pikkused kellukjad, sinised, lillad, roosad ja valged õied paiknevad paljuõielises õisikus. Seemned võib taimede ettekasvatamiseks külvata aprillis mais potti või kasti, samuti mais juunis otse avamaale. Ettekasvatamisel pikeeritakse seemikud vahedega 5×5 cm. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale augusti lõpul, septembris, kus nad õitsevad järgmise aasta juunis juulis.

Itaalia kellukas (C. garganica, syn. C. elatines) nagu nimigi ütleb, pärineb liik looduslikult Itaaliast Gargano maakonnast. Vaatamata oma lõunamaisele päritolule saab Eestis itaalia kellukat kasvatada üsna edukalt. Ta on neerjate kuni munajas-südajate juurmiste lehtede (2,5…3,5 cm) ning südajate varrelehtedega 5…10 cm kõrgune kompaktne puhmiktaim, mis õitseb säravsiniste 1…2 cm suuruste õitega rikkalikult alates juunist sügiseni. Moodustab hajusaid pinda katvaid padjandeid. Sortidel erineb õievärvus:  ’Erinus Major’ –  helelillade õitega; ’W.H.Paine’ – sügav lavendelsiniste õitega, mille keskosa on valge. ’Dickson’s Gold’ (sünonüüm ’Aurea’) paistab silma oma säravkollase lehestikuga, mille kohal pakuvad nauditavat kontrasti tähekujulised violetsed õied. Viimati mainitud sordil on ka puudusi. Nimelt kui istutate ta liigselt varju, siis ei avaldu lehestiku värvus sordile omaselt kuldkollasena. Kui istutate taime aga täispäikeselisele kohale, siis võib kuivaperioodidel lehestiku hea välimus kannatada paigutise päikesepõletuse tõttu.

Pošarski kellukas (C. poscharskyana) on maa-aluste võsunditega kiiresti leviv 15…25 cm kõrguseks kasvada võiv taim, moodustab kiiresti padjandeid, seega hea kasutada õitsva pinnakatjana. Taimel on südajad ja/või munajad kuni 2,5 cm läbimõõduga juurmised lehed. Lavendelsinised tähtjad kuni 2,5 cm läbimõõduga õied avanevad alates juunist ja õitseb rikkalikult kuni sügiskülmadeni. Tegemist on klassikalise alpitaimega, mida tuleks kasvukoha valikul kindlasti arvestada. Pošarski kellukale ei sobi ülearu viljakas ja niiskust hoidev pinnas vaid kõlbab vett hästi läbilaskev liivakas kuni kruusa lisandiga muld. Eesti oludes võib paiguti hätta jääda talvitumisega, eriti kui kasvukoht on taime jaoks ebasobiv. Sordid erinevad üksteisest pisut kasvukiiruse poolest ja peamiselt õite värvi poolest. Tuntuimad sordid on; ‘Blauranke’ – säravate lillakassiniste õitega; ’E.H. Frost’ – piimvalgete tähtjate õitega; ’Lisduggan Variety’ – hele roosakaslillade õitega.’Blue Gown’ on laiade keskmiselt siniste õitega. ’Stella’ – säravsiniste õitega iludus.

Portenschlagi kellukas (C. portenschlagiana, syn. C. muralis) on madalat pinda katvat padjandit moodustav igihaljas neerjate kuni südajate kuni 2…4 cm läbimõõduga lehtede ja kuni 2 cm pikkuste tähtjate sügavpurpursete õitega rohttaim. Liik pärineb looduslikult Dalmaatsia mägedest Horvaatias. Õitseb alates juunist ja puhmiku kõrgus küünib vaid kuni 15 cm. On klassikaline mäestikutaim, seega vajab kuivemat pinnast ja päikeselist kasvukohta. Iluaianduse tarbeks on aretatud ka mõned sordid, millest tuntuim on ’Resholt’s Variety’. Eesti oludes talvekülmadega portenschlagi kellukal probleeme pole. Kriitiliselt võivad taime kimbutada sademete rohked mornid sügisvihmad ja talvised suured sulad, mis mädandavad juurestikku.

Täpitud kellukas (C. Punctata syn. C. nobilis) Liik pärineb Siberist ning Jaapanist. Taim on munajate kuni lantsetjate, alusel südajate 10…12 cm pikkuste lehtede ja püstiste kuni 30 cm kõrguste vartega taim. Liik õitseb juunis-juulis ümarkellukjate kuni 5 cm pikkuste kreemikasvalgete kuni heleroosade õitega, millele lisavad ilu punased täpid. Liigi teisend var rubriflora kannab purpurseid õisi. Kasvukohana eelistab täpitud kellukas valguseküllast paika parasniiskel viljakapoolsel pinnasel. Kahjustajaid leidub talle looduses vähe. Soodsate kasvutingimuste korral võib muutuda aias üsna tüütuks tegelaseks. Täpitud kellukast on iluaianduse tarbeks aretatud hulgaliselt vahvaid sorte. Õite värvivalik on sorditi valgest, roosadest ja lavendeljatest toonidest kuni tumeda siniseni välja. Allapoole vaatavad vartel rippuvad õied katavad puhmikut rikkalikult 2-3 kuu vältel. Täpitud kelluka sordid sobivad Eesti oludesse suurepäraselt, nad tunnevad end siin hästi, neid on lihtne jagamisega paljundada. Ainus mure on täpitud kellukatega see, et nad tahavad 2-3 aastaste vahedega puhmiku tükeldamist ehk noorendamist. Sellisel viisil saab täpitud kellukaid aias pidada aastakümneid. Tuntumad sordid on; ’Pink Chimes’ – õied roosakad, ’Wine and Rubies’ – punakates toonides õied ja varred, ’Sarastro’ – sügavsinised kuni violetsed tumedad õied, ’Cherry Bells’ – säravates punakates toonides õied ja varred.

Korea kellukas (C. takesimana) nagu nimigi ütleb, pärineb liik looduslikult Koreast. Korea kellukas on kiiresti paljunev risoomide abil üsna jõudsalt leviv ilutaim, kuid jääb kasvukiiruselt täpitud kellukale siiski alla. Odakujulised kuni 8 cm pikkused lehed ja suurte kuni 7 cm pikkuste rippuvate roosakasvalgete seest kastanpruunide täppidega kaetud kellukatega. Taim moodustab kiiresti padjandi, püstiste õisi kandvate varte kõrgus on kuni 50 cm. Tuntuim sort on ’Elisabeth’, mis erineb liigist just suurte kreemjasroosade õite ja madalama kasvu (ca 40 cm) poolest. Õitseb juulis-augustis, vahel kauemgi. Lihtne paljundada puhmiku jagamisega kevadel. Eesti oludes suurepärane kaaslane igas aias ja kõiksugustel istutusaladel. Mõnus komponent looduspärase planeeringuga haljasaladel.