Katkujuur

 

Katkujuur (Petasites) Korvõieliste sugukonda kuuluvas katkujuurte perekonnas leidub ligemale 15 erinevat liiki rohtseid püsikuid, mis looduslikult on levinud peamiselt Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Katkujuure kõikidele liikidele on omane, et nad õitsevad varakevadel. Õisikuvars ilmub enne lehti ja närbub üsna pea pärast õitsemist. Lopsakad suured südajad kuni neerjad lehed alustavad hoogsat kasvamist pärast õitsemist ja seemnete valmimist. Olenevalt liigist võib lehtede läbimõõt küündida kuni 100-120 cm-ni. Katkujuured on putuktolmlejad, seemnete saamiseks on vajalik kasvatada lähestikku emas- ja isastaimi. Olulisi kahjustajaid looduses pole teada.

Looduses kasvavad katkujuured tavaliselt viljakal ja niiskel, isegi kuni soisel mullal, kus neile leidub varju keskpäevase põletava päikese eest. Aiataimena katkujuure pidamisel on seda lihtsam teha avarate maakodude ümbruskonnas. Väikestes linnaaedades tuleb jälgida risoomidega levimise osas, et mingil ajahetkel vältida naabrite üllatunud nägusid. Nimelt soodsate kasvutingimuste korral võivad katkujuured hõlpsasti metsistuda ja moodustada suuri ning lopsakaid puhmastikke. Parim viis kontrollimatu leviku tõkestamiseks on sügavale mulda kaevatud tõkiste abil. Tõkise serv peaks ulatuma piisavalt mullast välja, et takistada juhuslike võsundite nö üle ronimist.

Kasutamine.  Katkujuurte lehed on väga dekoratiivsed. Neid sobib istutada suuremate või väiksemate rühmadena puude lähinaabrusesse ja/või alla. Taimed vajavad üsna suurt kasvupinda, kuna väiksed rühmad ei pääse oma tegeliku mõjujõuga piisavalt hästi esile ega näe seetõttu head välja. Kasvukoha valikul tuleb arvestada asjaoluga, et soodsate

kasvutingimuste korral võivad katkujuured kasvada agressiivselt laiali, varjutades ja tõrjudes teisi taimi oma naabrusest välja. Katkujuured sobivad hästi tarade, seinte ja majandushoonete ümbruskonna kaunistamiseks. Samuti on katkujuured head kaldataimed. Nendega võib ehtida jõe, oja või tiigi kaldaid. Sobilik just suuremate veekogude kallaste looduslikus stiilis haljastamiseks. Koos katkujuurtega sobivad kasvama vaak, kobarpea, rabarberi liigid, karuputk, varemerohi jt kuid kaasates katkujuure naabruses kasvama teisi taimi, tuleb kindlasti valmis olla taimede omavahelise konkurentsi korraldamiseks, et plaanitud ilu nö lappama ei läheks.

Rahvameditsiinis on mitmed katkujuure liigid leidnud aktiivset kasutamist. Nagu taime nimigi ütleb, enim valmistati ravimeid, millest arvati katku vastu kasu olevat.

Katkujuurte paljundamiseks parim viis on vegetatiivne meetod. Neist enim kasutatav on risoomi jagamisega puhkeseisundi ajal ja/või vahetult kasvuperioodi algul. Saab paljundada ka seemnetega, kuid siis võib kuluda õitsemiseni 3-4 aastat. Pealegi tuleb seemnete saamiseks omada nii emas- kui isastaimi.

Kaubandusvõrgust saab kõige lihtsamini potitaimena hankida hariliku katkujuure istikuid. Teiste katkujuure liikide müümisega ei taha kaupmehed eriti tegeleda taimede kasvunõuete tõttu, kuna see on üsna tülikas ja vähekasumlik tegevus. Valik katkujuure erinevate liikide seas on märgatavalt suurem nende huviliste jaoks kes leiavad sellise firma, aedniku, puukooli või teise aiapidaja, kes omab taimi, millelt võtta paljundusmaterjali ja on valmis varakult ette tellijatele istikud paljundama ning müüma. Hetkel puudub aiapidajatel ka laialdasem huvi selle taime vastu. Mõned kardavad, et taim on liiga mürgine, teistele ei meeldi selline nimi, milles on sees sõna ’katk’, mõned teavad kedagi, kes teab kedagi, kellel kunagi oli katkujuur aias ja see tõrjus paljud teised taimed istutusaladelt välja jne.

Harilik katkujuur (P. hybridus) on looduslikult levinud kogu Euroopas, osaliselt Aasias ja Põhja-Ameerikas. Kasvab tavaliselt veekogude läheduses niisketel viljakatel muldadel poolvarjulistel kasvukohtadel. Õitseb kevadel punakate õitega, mis paiknevad kuni 30 cm kõrgustel vartel. Lehtede läbimõõt on enamasti vahemikus 40-100 cm. Lehtede alumine pind on hõredalt karvane. Eestis võib esineda hajusalt mitmel pool naturaliseerunult parkides, jõekallastel ja teeservades. Harilik katkujuur arvatakse, et toodi Eestisse keskajal, mil loodeti abi selle taime juurtest valmistatud ravimilt katku vastu. Iluaianduses on harilikku katkujuurt meie oludes võimalik edukalt kasvatada tavalisel keskmisel aiamullal, kuid hea ja väga hea tulemuse saamiseks eelistab taim sügavapõhjalist huumuserikast alaliselt niisket viljakat mulda. Valgustingimuste poolest on harilik katkujuur samuti leplik. Tuleb vaid arvestada sellega, et mida rohkem on kasvukohal päikesevalgust, seda niiskem ja viljakam peab olema pinnas. Ideaalne on poolvarjuline kasvukoht. Sobivate kasvutingimuste korral võib hakata jõuliselt levima naaberaladele. Seemnete abil levikut saab vältida, kui kasvatada ainult isastaimi või eemaldada õitsemisjärgselt emastaimede närbunud õisikud. Vegetatiivse leviku kontrolli all hoidmiseks on tarvis väga tõhusat maasse süvistatud piiret, mis ulatuks piisavalt mullast välja. Tuleb arvestada ka asjaolu, et kui kord on katkujuur aeda toodud, siis hiljem on väga raske istutusala maa-alustest taimeosadest juurtest ja risoomitükikestest puhastada.

Jaapani katkujuur (P. japonicus) on looduslikult levinud Hiinas, Jaapanis ja Koreas. Lehepuhmiku suvine kasvukõrgus küündib 100-120 cm-ni. Suuri neerukujulisi lehti läbimõõduga kuni 80 cm kannavad tugevad kuni 100 cm kõrgused varred. Iluaianduses kultiveeritakse kollase-rohelise kirjude lehtedega vormi ’Nishiki-buki’, mida vahel nimetatakse ka ’Variegata’. Silmatorkavalt jõuline suurekasvuline püsik on sort ’Giganteus’. Kasvatab kuni 90 cm läbimõõduga lehti ning ulatub kõrguskasvult kuni pooleteise meetrini. Talvekindluse poolest võib Eestis kasvatada. Juba kevadel maikuus end ilmutavad heledad õied paiknevad püstistel õievartel tihedasti kobaras. Õisiku läbimõõt võib olla kuni 30 cm. Kõige parem ’Giganteust’ kasvatada sügavas huumusrikkas mullas, poolvarjulisel alal, kus jääb piisavalt ruumi taime kasvamiseks.

Külma-katkujuur (P. frigidus) on üks talvekindlamaid liike, ta suudab edukalt kasvada ka Kesk- ja Põhja-Soomes, samuti teistes arktilise kliimaga piirkondades Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis kasvatatav. Õitseb meie oludes maikuu esimesel poolel ja seemned valmivad juuni esimesel poolel. Lehtede alumine pind on kaetud tihedalt justkui viltja udusulestikuga. Vikipeedia andmetel tuntakse külma-katkujuurel viit alamliiki. Neist tuntuim ja kultuuris sageli kasvatatav on sõrmjas katkujuur (P. frigidus var palmatus). Põlisrahvad olevat kasutanud külma-katkujuure lehevarsi ja õisikuvarsi koos õitega toiduks ja salatite komponendiks. Kuivatatud lehtede põletamisel saadi musta pulbrilist ainet, mida kasutati soola asendajana. Kodus proovimiseks pole see toiming soovitatav, sest selle liigi taimedes sisalduvate mürgiste alkaloidide esinemist peetakse väga tõenäoliseks. Nooljas katkujuur (P. frigidus var. saggitatus) on samuti külma-katkujuure üks alamliikidest. Talle on omased aprilli teisel poolel puhkevad valged õied ja suvise lehepuhmiku üle ühe meetri küündiv kõrguskasv. Teravalt kolmnurksete (nooljate) lehtede aluspind on helehall, tihedalt kaetud viltja katte moodustavate peenete karvakestega.

Lõhnav katkujuur (P. fragrans) tuntud ka nimede all taliheliotroop ja lõhnav varsajalg. Tegemist on laiuvat puhmikut moodustava kiirekasvulise püsikuga, millel on lihavad risoomid ja mis moodustab oma neerukujuliste lehtedega laialdaselt pinda kattes kena vaiba. Vaniljelõhnalised kahvatulillad nektaririkkad õied ilmuvad varakevadel enne lehti, pakkudes väärtuslikku varajast magusa allikat meetoidulistele putukatele ajal, mil looduses esineb veel vähe õisi.

Valge katkujuur (P. albus) on jäätmaade, teeäärte ja märgade muldadega metsaluste tüüpiline asukas. Kasvukõrgus 15-25 (50) cm kuid puhmiku läbimõõt on tavaliselt 90-100 cm. Looduslikult esineb Kesk-Euroopas ja Lääne-Aasias. Suurimad looduslikud kasvualad asuvad Briti saartel. Eesti looduses haruldane, kuid aiataimena meie oludes siiski kasvatatav. Talub täisvarjulist kasvukohta hästi, kuid mida rohkem on päikest seda niiskemat pinnast vajab. Lehtede läbimõõt ulatub 40 cm-ni. Kollakasvalged õied puhkevad varakevadel. Meil õitseb juba aprillis/mais ja maikuu lõpuks valmivad ka seemned. Pane tähele, et seemnete saamiseks on vajalik nii emas- kui isastaimede koos kasvatamine. Valge katkujuur on hea pinnakattetaim suurema aia metsikumatele aladele. Väikeste aedade ja tiheasustusega piirkondades võib osutuda liiga invasiivseks ja olla nö tüliõunaks naabrite vahel. Looduslikes kasvukohtades on põliselanikud kasutanud valge katkujuure lehti kunagi peakattena.

Villane katkujuur (P. spurius) Seda liiki võib kohata naturaliseerunult rannaliivikutel mõlemal pool Soome lahte, samuti siin-seal Peipsi kallastel. Õisikandvad kevadised varred on 10-30 cm kõrgused, hiljem ilmuvad lehed 15-70 cm läbimõõduga, nad on alt tihedalt karvased, viljalt heledad, isegi viltjad. Lehtede pealmised küljed on hõredalt karvased meenutades ämblikuvõrku. Varakevadisi õisi külastavad usinasti meetoidulised putukad, kes saavad sealt suhkrurikast nektarit.