Karukell

Karukellad – kellad hellad!

Kirjutis väljaandele AED

 Tekst ja fotod: Lembit Kaarna

Lillekasvatuse aednik

Nimetused. Saksa k. Küchenschelle, inglise k. pasque-flower, soome k. tarhakylmänkukka, ladina k. pulsatilla, eesti rahvapärased nimetused; karvalilled, karukäpad, piibutops, kurjaelaja juur.

Taime süstemaatiline kuuluvus. Perekond karukell (Pulsatilla) kuulub tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda, tulikalaadsete  seltsi ja kaheiduleheliste klassi, mis paigutub õistaimede hõimkonda. Karukellad on sugulased taimeperekondadele ülased ja tulikad. Kes kasutab eestikeelsete taimenimede andmebaasi, see kindlasti märkab, et mitmete karukellade sünonüümina on kasutusel ka nimetus anemone ehk ülane.

Looduslikud kasvualad enamikul karukella liikidel paiknevad maakera põhjapoolkeral, Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eesti jääb karukellade leviala üsna põhjapiiri lähedale.

Karukellad moodustavad oma kasvualal kompaktseid puhmikuid, neile on omased peenekoelised kuni pitsilised (sulgjagused) juurmised lehed, mis paiknevad kodarikena ja pakuvad oma rohelise kuni vesihalli tooniga head vaatepilti kaua ka pärast õitsemist. On tähelepanuväärne, et enamiku liikide puhul lehestiku hoogne kasv algab alles taime õitsemise lõpul. Väga elegantsed ja graatsilised kellukakujulised õied paiknevad enamasti õievarre tipus lehestiku kohal ja „vaatavad“ alla või kõrvale, algusfaasis vahel ka ülespoole. Oma varajase õitsemisaja tõttu on karukellasid kutsutud ka prantsusepäraselt Pasque lilledeks ehk lihavõtte ja/või munapühade lilleks.

Eluvormilt on karukellad mitmeaastased suvehaljaste maapealsete osadega ühekojalised rohttaimed. Karukellad on putukasõbralikud taimed, nende õisi külastavad meeleldi kevadised tolmeldajad, mesilased, kimalased ja teised huvilised.

Ilu pärast õitsemist. Õitsemisjärgselt emakakael kasvab pikemaks ja sellest moodustub pikk lendkarv, mille abil taim levitab oma seemneid. Ümara kuni ovaalse kujuga seemnetutid katavad sageli puhmiku tihedalt viisil, mis püüab pilku ja paneb imetlema taime omadust olla kaunis ka pärast õitsemist. Sellised tutid ehivad taime mõnede nädalate vältel, kuid samal ajal jätkab lehestik kasvamist. Kui tuul on seemnetutid viinud piltlikult väljendades uutele jahimaadele, siis jääb imetlemiseks kena välimusega pitsilistest lehtedest koosnev roheline, olenevalt liigist ka kuni terashalli alatooniga puhmik, mille ilu kestab sügiseni.

Kasvukoha valimine. Karukellad on taimed, kes eelistavad heaks kasvamiseks kuivapoolse läbilaskva pinnasega päikeseküllast kasvukohta. Karukelladele ei meeldi pikaajalised talvised suured sulad, nad ei talu ka pinnases seisvat vett ega pruugi ellu jääda paikades, kuhu koguneb vesi suurte sadude korral või mis on pikalt lumesulaveega kaetud. Eelistatult võiks karukellale hästi sobida kerge kallak, mis võimaldab liigveel kiiresti ära voolata. Hea, kui pinnas oleks kergelt aluselise reaktsiooniga.

Sügavale tungiva juurestiku tõttu tuleks karukellade kasvukoht valida selliselt, et nad saaksid omale kohale jääda paljudeks aastateks järjest, kuna taluvad halvasti häirimist, mida põhjustab sagedane kolimine ja pidev ümber istutamine.

Levinenumad liigid.

Alpi karukell (pulsatilla alpina) tsoon 5-9

Pärsia karukell (P. albana) tsoon 5-9

Kaukaasia karukell (P. caucasica) tsoon 5-9

Halleri karukell (P. halleri)  tsoon 5-9

Korea karukell (P. koreana)  tsoon 4-9

Mägi-karukell (P. montana)  tsoon 6-9

Aas-karukell (P. pratensis) tsoon 5-9 Eestis looduskaitse all

Palu-karukell (P. patens)  tsoon 4-9 Eestis looduskaitse all

Harilik karukell (P. vulgaris)  tsoon 5-9

Eesti oludes saab nimetatud liikidest iluaianduslikul otstarbel kasvatada edukalt kõiki, kui sobilik kasvukoht on õnnestunud leida. Kasvutingimuste suhtes pole karukellad kuigi nõudlikud. Oluline on, et õitsemise ajal kevadel oleks pinnas parajal määral niiske. Neile sobib täis päikeseline kuni kergelt varjuline kasvukoht vett läbilaskval huumuserikkal vähese lubjasisaldusega pinnasel.

Paljundamine. Kodusel teel paljundamiseks võib kasutada jagamist sellal, kui taimed on puhke seisundis. Selleks tuleb taimed välja kaevata ja võimalikult hästi puhmik mullast puhastada. Tuleb arvestada, et karukellad on tavaliselt sügavale pinnasesse ulatuva juurestikuga ja nende parimal sõbralikumal viisil väljakaevamine võib olla tõsine väljakutse. Karukella kaevama minnes vali tööriistaks aiahark, millega tegutsedes saab puhmiku tervemalt kätte. Labidaga kaevates võib tunduda töö lihtsam, kuid on oht, et labidas lõikab juured läbi vales kohas, mitte ei aita neid tervemini kätte saada.

Seemnetega karukella liikide paljundamisel on oluline tähele panna, millise karukella liigi seemneid täpselt tahetakse külvata. Kõige lihtsam on seemnetega paljundada harilikku karukella. Selle seemned idanevad suhteliselt kiiresti. Nad tavaliselt ei vaja eelnevat või järgnevat külmaperioodi.  Kõikide teiste siin kirjutises nimetatud karukella liikide seemned vajavad külvamisel esimese etapina sooja ja niisket perioodi (temp 18-22 kraadi) 2-4 nädalat. Seejärel järgmised 4-6 nädalat peaks külve hoidma temperatuuril -4 kuni +4 kraadi vahemikus. Sealjuures tuleb arvestada asjaoluga, et kui temperatuur teises etapis peaks langema madalamale kui -5 kraadi, siis tuleb pikendada ka külmaperioodi

kestust, kuna kõik heaks ja edukaks idanemiseks ja kasvu alustamiseks vajalikud sünteesimised idandites ei pruugi olla lõpule jõudnud. Viimati mainitud asjaolu on ka peamine põhjus, miks karukella erinevate liikide istikuid on harva saada ja nende hinnad on suhteliselt kõrged. Sellepärast, et enamik karukellade liike nõuavad paljundamiseks oskusi, tingimusi, tähelepanu ja vaeva pisut rohkem, kui enamik püsililli. Täpsustuseks veel see asjaolu, et juhul kui hariliku karukella seemned siiski ei idane külvamisjärgse 2-4 nädala jooksul, tuleb neile võimaldada sarnaselt ülejäänud liikidele vajalik külmaperiood.

Kes huvitub erinevatest liikidest ja tahab ennast karukellade kasvatamisega tõsisemalt proovile panna, peab hankima paljundusmaterjali seemnetena. Tuntud püsilillede seemnetega kaupleja Euroopas on Saksa firma Jelitto, kelle värske seemnekataloog on kättesaadav aadressil www.jelitto.com . Mainitud kataloogist leiab ka idandamiseks vajaliku teabe. Näiteks hariliku karukella seemneid kulub tuhande taime saamiseks 5 grammi. Ühe grammi hinnaks on kataloogis antud 6.80 eurot. Kindlasti tuleb enne tellimist lugeda tellimistingimusi, sest firma võib rakendada miinimum tellimiskogust ja lisajuurdehindlusi väikeste tellimuste

korral. Tavaliselt on see asjaolu just, mis rikub keskmisel aiapidajal tuju ära. Jelitto puhul on kogu tellimuse miinimumpiiriks sel aastal 25€, mis õnneks ei ole tappev. Lisandub muidugi kättetoimetamise tasu. Kokku lugesin kataloogis 19 erinevat karukella varianti, mille seemneid on võimalik Jelittost 2025-ndal aastal tellida.

Karukell rahvameditsiinis. Karukellasid peetakse mürgisteks ja väga mürgisteks taimedeks. Karukellades leidub samu mürke, mis on olemas ka ülastes ja tulikates, kuid suuremas koguses. Nad sisaldavad kardiogeenseid mürke ja oksütoksiine, mis aeglustavad inimese südame tööd. Karukella söömine suuremas koguses võib tekitada kõhulahtisust, oksendamist, krampe, madalat vererõhku ja koomat. Eriti ohtlik on karukella söömine raseduse ja lapse rinnapiimaga toitmise perioodil, see võib põhjustada aborti ja enneaegset sünnitust.

Kuid karukellaekstrakte on kasutatud sigimisprobleemide, näiteks menstruatsioonieelse sündroomi ja munandimanusepõletiku raviks. Seda on tarvitatud ka rahustina köha vastu, samuti valuvaigistina. Ta stimuleerib maksa tööd. Aas-karukell sisaldab ka baktereid ja seeni tapvaid aineid.

Aiapidajate lemmik. Kõige levinum aiakultuurina on vaieldamatult harilik karukell ja tema mõned sordid, mida tavapäraselt saab potitaimedena hankida aianduskeskustest ja elustaimedega kauplevatelt e-poodidelt. Õite värviskaala ei ole väga lai, kuid samas on värvid kirkad ja ehteks mistahes kevadisele istutusalale. Õie keskosas tihedalt koos paiknevad kollased tolmukad moodustavad tugeva kontrasti väljastpoolt karvastele õiekroonlehtedele. Viimased on põhiliigil sinakaslillad, sortidel ka roosad, punased või valged. Õitsemisaeg Eesti oludes on aprill-mai.

Aias kasvatamiseks on kõige sobivam  harilik karukell. Ta on kasvutingimuste suhtes leplik, ei vaja erilist hooldamist ega ümber istutamist. Üsna pea pärast lume sulamist ilmutavad ennast väiksed karvased nupud, millest vaid loetud päevade möödudes puhkevad suured, lillakassinised kellukakujulised õied. Tuntumad karukellade sordid on valgeõieline ’Alba’, purpurpunaste õitega ’Grandis’ ja ’Röde Klokke’. Pärast õitsemist kaunistavad taimi tihekarvased dekoratiivsed seemnetutid.

Harilik karukell sobib kasvatamiseks kiviktaimlasse, nõmmeaeda, päikeselistele terrassidele, on toredaks aktsenttaimeks madalakasvulistele põõsastele ja imekaunis jalgradade palistamiseks parkides, haljasaladel ja mujal. Headeks naabriteks on karukelladele kevadadoonised, madalad kõrrelised, kevadel õitsevad sibullilled ja paljud teised aiailutaimed.

Lausistutuse korral suuremate värvilaikude tekitamise eesmärgil tuleks arvestada 11-15 taime ruutmeetrile. Siis jääb veel piisavalt ruumi mitmeks aastaks kasvamiseks. Hiljem võib osad puhmikud vahelt välja kaevata ja mujale istutada või sõpradele jagada. NB! Karukellale selline häirimine hästi ei sobi aga nad loodetavasti elavad üle.

Seemned tasub külvata kohe pärast valmimist, sest kaotavad üsna kiiresti idanemisvõime.

Minu kogemused hariliku karukellaga. Minu aias kasvavad hariliku karukella sordid aed-päevaliiliate kollektsiooni peenral. Istutasin oma karukellad aastal 2010 koos aed-päevaliiliatega selliselt, et karukellad olid mõeldud istutusala ääristaimeks. Seal nad on kasvanud tänaseni ilma ümber istutamata, ilma mingi hoolduseta, pole neid kunagi  kastetud ega väetatud. Nad õitsevad ajal, mil aed-päevaliiliad alles alustavad kevadist tärkamist ja nende ümbrus on hall, ilmetu ning igav. Nii äge on näha õisi kohe kevadel istutusalal, mille tippõitsemine saabub alles juulikuu teisel poolel. Aasta aastalt on karukellade puhmikud tasapisi kosunud ja mahus juurde võtnud. Nüüd on nad juba nii suured, et pärast õitsemist ilmuvad seemnetutid kaunistavad istutusala äärt seni, kuni õitsemist alustavad aed-päevaliiliad.

Kasvukoht päevaliiliate istutusalal ei ole kõige sobivam karukelladele, kuid on parim võimalik koht oma omaduste poolest aed-päevaliiliatele. Pinnas on selles kohas niiskust hoidev, savirikas ja raske, kuigi karukellade vaates peaks olema vett hästi läbilaskev, lahjapoolne, sõmer. Samas tuleb nentida, et karukellad on sellisel kasvukohal kenasti hakkama saanud. Suveks on minu harilikud karukellad saanud endale naabriks lisaks aed-päevaliiliatele veel peiulillesid, gladioole ja kaeralillesid. Kevadel pakuvad seltsi krookused ja madalad nartsissid.

Aastate jooksul olen soovijatele hulga puhmikuid välja kaevanud ja aastatetagune korrapärane peenrapiire karukelladest on praeguseks hetkeks muutunud väga auklikuks. Samas need mõnikümmend järelejäänud puhmikut on pilkupüüdvad jätkuvalt.

Eesti omamaised karukellad on aas-karukell (P.pratensis) ja palu-karukell (P.patens). Neist esimest leidub looduses kuivadel hõreda rohuga niitudel ja hõredates männikutes, kus võib liivasel pinnasel paikneda hajusalt. Palu-karukella leidub looduses vähem ja ka tema armastab hõredat kuival liivakal pinnasel paiknevat hõredat metsa oma kasvukohana. Mõlemad kodumaised liigid on looduskaitse all ja neid metsast aeda tuua ei tohi. Aianditest ostetavad looduskaitsealused taimed ei ole korjatud loodusest, vaid need on paljundatud vastavat luba omavas istanduses.