Villpea (Eriophorum) Ahtalehine villpea (Eriophorum angustifolium Honck.) kuulub sugukonda lõikheinalised (Cyperaceae), perekonda villpea (Eriophorum). Rahvapärased nimetused on vilbed, valge pea, jänesesaba, ilves, kalevitutid. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 15…50 (70) cm. Kasvab hõremurusalt. Taimel on 3…5 (7) pähikust koosnev sarikjas tipmine õisik. Õisikuraag väljub ülemisest lehetupest ja on 10…20 cm pikkune. Üksikute pähikute raod on 0,3…10 cm pikad. Noorelt on pähikud püstised, hiljem rippuvad. Pähiku raag on sile, lapik. Õisikul on 2…3 kileja äärisega pruunikat kandelehte. Õitsemisajal on pähikud munajad, 1…2 cm pikkused ja kuni 7 mm laiused. Õiekattelehed on kilejad, pruunid või veidi hallikad, valge äärisega. Pähiku karvad on valged või beežikad, siidja läikega, harunemata tipuga. Karvade pikkus on 2,2…4 (5) cm. Tolmukotid on kollased, mistõttu õitsev pähik on veidi kollakas. Õitseb mais ja juunis. Äraspidimunajas kolmekandiline mustjaspruun, sageli lillaka äärega lühinokaline pähklike. Pähklikese pikkus on kuni 3,5 mm. Viljad valmivad juulis ja augustis. Lehed on 3…4,5 (5) mm laiused, renjad, pikalt teritunud ja tipul kolmekandilised. Lehe allküljel on tugev ribi. Leheserv on keskosast tipuni kare. Lehe alusel on tupp, mis varrelehtedel on kinnine ja juurmistel ühest küljest avatud, sageli lillakas. Maapealseid varsi on enamasti 1, see on püstine, peaaegu ruljas, tipul veidi kolmekandiline, paljas, pikivaoline, värvuselt hele- kuni kollakasroheline, sügisel vahel punakas. Kogu vars on lehistunud. Risoom on lühike, kuid pikkade roomavate võsunditega. Taimel on ka pikad pehmed juured, mille läbimõõt on kuni 1,2 mm. Paljuneb nii seemnetega kui vegetatiivselt risoomivõsundite abil. Laia levilaga liik kogu põhjapoolkera arktilises ja parasvöötmes. Eestis kõikjal tavaline. Kasvab märgadel soo- ja lamminiitudel, ka puisniitudel, samuti lodumetsades ja madal- ning siirdesoodes. Kohati moodustab vähesel määral turvast. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamise seisukohalt ei oma praktilist väärtust.
Ahtalehine villpea on meil tavaline taim, kuid tupp-villpeast (E. vaginatum) siiski vähem levinud. Ta kasvab niisketel niitudel ja hõredates soistes metsades, samuti ka madalsoodes. Tupp-villpeal ja ahtalehisel villpeal pole just raske vahet teha. Tupp-villpeal on iga varre tipus vaid üks pähik, ahtalehisel aga tavaliselt kolm kuni viis. Neid kahte liiki saab raskusteta eristada ka siis, kui õisikuvarsi pole. Tupp-villpea moodustab tiheda mätta ja tema lehed on niitjad, kuni millimeetri laiused. Ahtalehine villpea kasvab hõreda muruna, tema lehed on lapikud, 3-5 millimeetrit laiad.
Hoopis raskem on ahtalehist villpead eristada meie kahest teisest villpealiigist: laialehisest villpeast(E.latifolium) ja saledast villpeast (E.gracile). Seda ei saagi teha ilma taimele ligi astumata. Nende liikide määramiseks peate näpud appi võtma. Kõigepealt rullige sõrmede vahel leitud villpea vart. Kui ta on kandiline, siis pole tegu ahtalehise villpeaga. Teiseks võtke sõrmede vahele pähikuid kandvad raod. Kui need on karedad, siis on päris kindel, et tegu pole ahtalehise villpeaga. Ahtalehise villpea vars on ümmargune, ruljas, pähikraod aga siledad ja lapikud. Kõigil neil kolmel liigil on ühel varrel mitu pähikut. Teistest vähem levinud on sale villpea.
Ahtalehine villpea õitseb mais või juunis. Sel ajal pole tal ilusaid pikki valgeid karvu veel ollagi. Ta paistab rohkem hoopis kollaka või hallikana. Kollakas on ta siis, kui tooni annavad pähikus olevad tolmukotid, mis on päris kollased. Enamasti näib pähik siiski hallikana, sest nii õite kattelehed kui ka pähiku kandelehed on hallikad. Kandelehed on nagu väikesed kilejad soomused, mis ei tundu üldse elavatena. Erinevalt tupp-villpea õite kattelehtedest on ahtalehise omad enamasti pruunikad.
Inimese jaoks ahtalehisel villpeal erilist tähtsust ei ole. Vaadakem talle kui ühele kenale niiskete niitude ja soode kaunistajale. Inimese jaoks ahtalehisel villpeal erilist tähtsust ei ole. Peamiselt vaadakem talle kui ühele kenale niiskete niitude ja soode kaunistajale.
