Ojamõõl (Geum rivale L.) kuulub sugukonda roosõielised (Rosaceae), perekonda mõõl (Geum). Rahvapärased nimetused on karukell, kassikellad, mesilill, kinnitushain. Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus 25¼75 cm. Tavaliselt 2¼3-kaupa varrel, longus, rippuvad, kellukjad, pärast õitsemist tõuseb õieraag püsti. Enamik õieosadest tumepunased, vaid kroonlehed kahvatukollased, veidi punaka varjundiga, sageli tumedamate joontega. Kroon- ja tupplehed enam-vähem ühepikkused, hoiduvad üksteise vastu. Õitseb mai lõpust juuli alguseni. Viljad: Tipul pika haakja nokaga pähklikesed on koondunud nutikujulisse ümarasse püstisesse vilikonda. Pähklikesed karedad. Levib loomade ja inimese abil. Esinevad nii juurmised kui varrelehed. Kõik lehed mõlemalt küljelt liduskarvased. Juurmised on pikarootsulised, katkestunult paaritusulgjad, tipu suunas suurenevate lehekestega, 2¼3 paari äraspidimunaja lehekesega. Tipmine leheke külgmistest suurem, vahel kolmehõlmaline. Varrelehed lühirootsulised, kolmejagused, väikeste abilehtedega. Maapealseid varsi 1¼3, püstised, vahel tipuosas harunenud. Need on vaolised, harali karvadega, veidi näärmelised, sageli punakates toonides. Risoom on tugev, peaaegu horisontaalne. Risoomil säilivad vanade lehtede poolkõdunenud jäänused. Paljuneb peamiselt seemnetega, viljad haakuvad möödujate külge. Vähem vegetatiivselt risoomi abil. Levinud laialt Põhja- ja Kesk-Euroopas, Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias. Eestis sage. Niisketel pärisniitudel ja puisniitudel, soo- ja lamminiitudel, soo-, lodu-, salu- ja laanemetsas, veekogude kallastel. Vilju levitavad mööduvad loomad ja inimesed, kelle külge need haakuvad. Õisi tolmeldavad putukad. Taim on hea toit sõralistele ja mäletsejatele. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Rahvameditsiinis on kasutatud peamiselt risoomi südamehaiguste, kõhulahtisuse, neeru- ja külmetushaiguste vastu. Meetaim.
Ojamõõl on omapärase välimuse tõttu hästi tuntud taim. Sageli tuleb ta päris majatrepi alla kasvama. Ojamõõla põhilised elukohad on aga ikkagi niisketel niitudel ja metsades, vesistel järve-, jõe- ja kraavikallastel. Mis tõmbab teda siis sageli inimese kodu juurde? See on tema levimisviis. Mõõlade viljad levivad kõikide liikuvate oleste, nii loomade kui ka inimeste abil. Nii rändabki ojamõõl sageli ka inimese õuele.
Alustame ojamõõla eluringi vaatamist talvest. Ojamõõl on mitmeaastane, võib öelda isegi, et üpris pikaealine taim. Sellegipoolest ei näe me teda talvel mitte kuskil. Nagu enamikele meie mitmeaastastele taimedele omane, elavad nad talvel maa all. Mulla sees on neil risoom. See võib olla palju suurem kui maapealne vars, vanem on ta aga alati. Risoomis säilitatakse ka suvel kogutud varuained, et suudaks talve üle elada ja kevadel kiiresti tärgata. Kevadel tõuseb ojamõõla vars võrdlemisi ruttu kuni põlvekõrguseni. Siis ilmuvad õied, see juhtub sageli juba maikuu lõpul. Õied ongi need omapärased taime osad, mille järgi võib ojamõõla eksimatult ära määrata. Kõigepealt torkavad silma nende kellukjas kuju ja tumepunane värvus. Nende tunnuste poolest erineb ta ka meie teisest mõõlast, maamõõlast. Maamõõlal on õied püstised ja kollased. Lähemal ojamõõla uurimisel selgub, et tumepunased ei ole kõik tema õie osad. Teiste suurte lehekeste varjus on sama suured või veidi pikemad lehekesed, mis on küll punaka varjundiga, kuid põhitoonilt siiski kahvatukollased. Need on kroonlehed, mis asetsevad tihedalt vastu tupplehti.
Kui ojamõõl õitsemise lõpetab, siis tõusevad tema õieraod püsti ja kui õis ikka sai tolmeldatud, tekivad omapärased viljad. Viljad on kerakujulised nutid, mis koosnevad üksikutest väikestest viljadest. Kui üksik vili vilikonnast eemaldada, siis võime näha veidi tüsedamat alust ja pikka ning peenikest õngeritva, millel on konks otsas. See õngeritv koos konksuga ei ole aga kalade püüdmiseks. Sellega püüab taim nii loomi kui inimesi. Mitte, et ta neid süüa tahaks, vaid ojamõõl soovib oma seemnetele küüti uutele kasvualadele. Selline levimisviis on kindel kohtades, kus liigub palju loomi või inimesi, kuid kui neid pole, siis on ojamõõl hädas. Sel juhul tuleb oma seemned poetada enda lähedusse või levida risoomi abil.
Kuid ega risoomilgi inimene alati kasvada lase. Nimelt on juba ammu avastatud ojamõõla risoomil raviomadused. Rahvameditsiinis kasutatakse seda kõhulahtisuse korral. Levinud on ütlemine, et kui süda läheb halvaks, siis tuleb närida ojamõõla juuri. Kuid neist tehakse ka teed või pannakse viina sisse ligunema, igal juhul arvatakse, et see risoom aitab südamehaiguste vastu. Samuti on temast abi saanud loomad, kui uriinis on olnud verd. Lastele on meeldinud tema meerikaste õite imemine, et magusat maitset suhu saada. Nemad aga ei tolmelda õisi, nagu mesilased, seega pole see ojamõõlale endale kuigi meeltmööda.
