Kukesaba (Lythrum) on ca 38 liigiga ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekond samanimelisest sugukonnast (Lythraceae), mis looduslikult on levinud põhjapoolkera niisketes kasvukohtades. Eestis kasvab looduses harilik kukesaba (L. salicaria).
Kukesabad eelistavad kasvuks niisket kuni märga toitaineterikast pinnast ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Nad taluvad ajutist üleujutamist. Paljundatakse kevadel jagamise teel, pistikutega või seemnetega (küll ainult liike). Aianduses kasutatakse peamiselt kahte liiki ja nendest aretatud sorte.
Harilik kukesaba (L. salicaria) on tugevate, püstiste peaaegu neljakandiliste varte ja karvaste pikliksüstjate (2cm x 10 cm) lehtedega püsik, millel alumised lehed paiknevad varrel vastakalt või männases ja ülemised vahelduvalt. Lillakaspunased õied (üle 1 cm) paiknevad pikkades kobarjates lehistunud õisikutes. Õitseb juulis-augustis. Taimepuhmiku kõrgus ca 100 cm (harva 150 cm). Päikeselisel kasvukohal omandavad lehed punase sügisvärvi! Kui harilik kukesaba sobib hästi loodusaeda ja veekogude äärde, siis püsikutepeenrasse istutatakse pigem sorte, sest need on liigist vähem invasiivsed ja erineva kõrguse ning õite värviga. Tuntumad neist on 90 cm kõrgused heleroosade õitega ‘Robert’ ja roosakaspunaste õitega ‘Feuerkerze’, millel on sünonüümiks ‘Firecandle; 70-80 cm kõrgused on puhasroosade õitega ‘Morden Pink’, tume-punakasroosade õitega ‘The Beacon’ ja roosakaspunaste õitega ‘Rakette’; liigist kõrgemad, kuni 120 cm on tumevioletroosade õitega ‘Zigeunerblut‘ ja lillakasroosade õitega ‘Rosensäule’. Vitsjas kukesaba (L. virgatum) erineb harilikust kukesabast eelkõige oma karvutute peenemate varte ja karvutute ca 10 cm pikkuste kitsaste lehtede poolest., puhmiku kõrgus jääb 60-120 cm vahele, õitseb samuti juulist septembrini umbes 1,5 cm läbimõõduga lillakasroosade õitega, mis on koondunud ülemistest lehekaenaldest väljakasvanud õisikutesse. Sortidest tuntuimad on 90-120 cm ulatuv purpurpunaste õite ja leherikaste vartega ‘Dropmore Purple’, 80 cm kõrgused purpurroosade õitega ‘Rose Queen’ ja roosakaspunaste õitega ‘The Rocket’.
Vähenõudlikud kukesabad on kaunid püsikud
- august 2012 Maakodu
Rein Sander
Vähe hoolt nõudvad kukesabad on kaunid ning meelitavad ligi liblikaid ja mesilasi.
Niiskepoolsetel aasadel, kraavikallastel ja veekogude ääres kasvav harilik kukesaba (Lythrum salicaria) meenutab väljanägemiselt veidi põdrakanepit. Kuid viimasest on kukesaba tublisti madalama kasvuga ning väiksemad õiedki on pisut tumedamad. Sarnasuse tõttu põdarakanepiga kutsutakse kukesaba ka vahel põdralilleks.
Hariliku kukesaba risoom on jäme ja puitunud, vars püstine, neljakandiline ja pisut karvane. Karvased on ka süstjad lehed. Taime kõrguseks võib olenevalt kasvukohast olla 30-100 cm või veidi enam. Tumelillad, kuue kroonlehega õied asetsevad kobarjais liitõisikutes. Õitsema hakkab juulist ja õieilu jagub augusti lõpuni. Tegemist on pika ja rikkaliku õitsejaga, keda külastavad usinasti liblikad ja mesilased.
Rahvameditsiinis on harilikku kukesaba kasutatud kõhulahtisuse ja soolepõletike raviks (kukesaba suure parkainete sisalduse tõttu), lisaks soodustab ta higistamist ja omab antiseptilist toimet.
Koduaias kasvatatakse nii harilikku kukesaba kui erinevate kukesaba liikide ristamisel saadud kauneid sorte.
Kukesabad eelistavad kasvada toitaineterikka ja niiskepoolse mullaga päikselisel kasvukohal. Kuid lepivad ka pisut kuivema kasvukohaga ja poolvarjuga. Nad sobivad suurepäraselt loodusaeda ning veesilmade vahetusse lähedusse aga ka püsilillepeenraisse. Pikaealiste püsikutena võivad nad ühes kohas kasvada aastaid, ilma, et kannataks õitsemine. Üldiselt ei ründa neid ka haigused ega kahjurid. Talvekindlatena talvituvad ilma igasuguse katteta hästi. Paljundatakse seemnetega või taime jagamise teel.
