Kõrvits (Cucurbita) on enamasti tugevakasvuliste ronivate vartega üheaastaste rohttaimede perekond kõrvitsaliste (Cucurbitaceae) sugukonnast. Perekonda kuulub umbes 15 erinevat liiki, mis looduslikult on levinud peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Mõnda liiki kasvatatakse ilu- või õlitaimena. Köögivilja- ja söödataimena viljeldakse harilikult kolme liiki: harilikku kõrvitsat (C. pepo), suureviljalist kõrvitsat (C. maxima) ja muskaat kõrvitsat (C. moschata). Eestis kasvatatakse peamiselt harilikku kõrvitsat, sealhulgas suvikõrvitsate rühma kuuluvaid teisendeid kabatšokki ja patissoni, vähem suureviljalist kõrvitsat. Toiduks tarvitatakse kõrvitsa vilju. Need erinevad liigiti ja sorditi kujult, suuruselt ja värvuselt. Vili sisaldab keskmiselt 6 – 8 % kuivainet, sealhulgas rohkesti süsivesikuid, ka pektiinaineid, karotiini, C- ja muid vitamiine, seemneis on kuni 50% õli. Kõrvitsa viljaliha on väärtuslik dieettoiduaine (eriti seedetrakti ja neeruhaiguse puhul). Seemneid tarvitatakse mõne soolenugilise väljutamiseks.
Soojanõudliku kultuurina eelistab kõrvits päiksepaistelist tuulevarjulist kasvukohta ja huumusrikast hästi väetatud mulda. Soovib niisket mulda, kuid kuiva õhku, seejuures ei talu happelisi muldi. Parema saagi saamiseks on soovitav kõrvitsa seemned taimede ettekasvatamiseks külvata juba aprillis. Idanemine temperatuuril 20ºC kestab 10–14 päeva. Kasvukohale saab kõrvitsad istutada mai lõpul juuni algul, kui öökülmade oht on möödas. Istutamisel on parim vahekaugus 1×2 meetrit või 1,5×1,5 meetrit. Nad on pika kasvueaga: 120-150 päeva ja vili valmib 50-60 päeva pärast viljastumist. Viljade moodustumiseks peab temperatuur olema vähemalt 12°C.
Kabatšokk ehk põõsaskõrvits, nagu nimigi ütleb, moodustab kasvamisel puhma. Viljad on piklikud ja värvilt helekollasest tumeroheliseni. Toiduks kasutatakse noori vilju. Viljad valmivad keskmiselt 60–70 päevaga, ühes puhmas kasvab keskmiselt 6-10 vilja. Kasvutingimused hariliku kõrvitsaga ühesugused.
Harilikust kõrvitsast (C. pepo) on aretatud ka nn dekoratiiv- ehk ilukõrvitsana tuntud sordid, mille viljad on kõvad ning mittesöödavad ja kuju varieerub ümmargusest pirnikujuliseni. Viljakeha pind võib olla sile, vaoline või kühmuline, värvus roheline, kollane, oranzh või kirju. Kasvatatakse sarnaselt harilikule kõrvitsale.
