Ebaküdoonia (Chaenomeles) perekonda kuuluvad suurte abilehtedega lihtlehised põõsad. Ebaküdooniad on heitlehised harunevate vartega põõsad, mille võrsed on astlalised. Õied suured, punased kuni valged, viietised, paiknevad üksikult või 2-6 kaupa eelmise kasvuaasta võrsetel. Sigimik viiepesaline, paljude seemnealgmetega. Viljad suured õunviljad, rohelised, kollased, tooraineks toiduainetööstusele. Valguslembesed , põuakindlad põõsad, paljundatakse seemnetega (külvata kohe sügisel) või vegetatiivselt. Perekonnas 4 liiki, pärit Ida-Aasiast, peamiselt Hiinast, Koreast ja Jaapanist. Tähtsad haljastustaimed olnud pikka aega, sest on kenad nii õite poolest kui väärtuslikud toidulisandina kasutatavate viljade poolest, samuti on oluline taimede leplikkus kasvutingimuste suhtes. Eelistavad heaks kasvuks päikeselist paika ning mitte väga viljaka pinnasega kohta. Kasuks tuleb kuiv õhk, seega ei sobi kasvama veekogude vahetusse lähedusse. Põõsasja kasvukuju soodustamiseks on soovitav igal aastal veidi kärpida lõigates samas välja ka kuivanud oksad. Paljundada saab pistikutega.
Jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) Meil enimkasvatatud ebaküdoonialiik, pärineb Jaapani Hondo ja Kyushu saarelt. Kuni 80 cm kõrge ja kuni 1,5 m läbimõõduga tihedavõrseline, maadjate astlaliste võrsetega põõsas. Noored võrsed udejaskarvased, hiljem kaetud näsadega. Lehed munajad kuni piklikmunajad, täkilissaagja servaga, nahkjad, pealt tumerohelised, alt heledamad. Abilehed neerjad, püsivad sügiseni. Õitseb mais – juunis, õied paiknevad 2-6 kaupa, telliskivipunased, kuni 3 – 4 cm läbimõõdus. Viljad kerajad, valmivad oktoobris, hapud, kollased kuni rohe-lised. Haljastuses kasutatakse tihti üksikpõõsastena või grupiti murus, vabakujulise või pügatava hekina, muruservades jne. Linnatingimusi taluv, põuakindel, kärpimist taluv vähenõudlik liik. On aretatud rida sorte: ‘Cido’ – õied oranzpunased, viljad kuldkollased valmivad septembri alul. Tuntakse ka teisendit C.japonica var.alpina, mis on poollamanduvate vartega madal põõsas väga ilusate säravoranzide õitega. Viljad on väiksemad, kui põhiliigil.
Sile ebaküdoonia (Chaenomeles speciosa) kasvab kuni 2 m kõrguse püstise, tihedalt hargnevate astlaliste võrsetega põõsana Hiinas ja Jaapanis. Liik sarnane eelmisega, võrsed on karvadeta ja näsadeta, õied ja viljad suuremad kui eel misel liigil ja lehed puhkedes punakad. Meil külmaõrnem, kui on jaapani ebaküdoonia. Euroopas on aretatud palju sorte, millised on meil veidi külmaõrnad: ‘Eximia’– suured roosad õied; ‘Nivalis’ – 2 m , puhasvalged õied; ‘Simonii’ – madal, roomav põõsas, tumepunaste pooltäidisõitega.
Kaunis ebaküdoonia (Chaenomeles x superba) Vanemliigid C. japonica x C. speciosa. Kauni ebaküdoonia puhul vaatleme vaid Euroopas laialt kasutatud sorte, meil on nad veidi külmahellad: ‘Carl Ramcke’– laiuv kuni 1 m põõsas, lehed puhkedes punakad, õied kinaverpunased; ‘Crimson and Gold’ – madal ja laiuv, õied tumepunased; ‘Elly Mossel’ – laiuv põõsas, läikivate lehtede ja tulipunaste õitega; ‘Etna’ – sarlakpunased õied; ‘Fascination’ – õied sarlakpunased, väga suured, õitseb rikkalikult; ‘Fusion’ – sarlakpunased suured õied, vaga suured ja maitsvad viljad; ‘Nicoline’ – pooltäidisjad karmiinpunased õied, õitseb ülirikkalikult; ‘YoukiGotin’ – õied kreemikas-valged, täidetud, kompaktne põõsas.
Ebaküdoonia – põhjamaa sidrun
- veebruar 2014 Maakodu
Rein Sander
Ebaküdoonia viljad on tõeliselt hapud, aga suhkruga kihitatult on nad tee maitsestamiseks paremad kui sidrun. Viljadest saab ka ilusat püreed ja tarretist.
Ebaküdoonia perekonnas on mitu liiki. Kõige tavalisem on meil jaapani ehk näsaline ebaküdoonia (Chaenomeles japonica). Ta on üldiselt külmakindel, ainult mõnel talvel võtab pakane ära lumest väljaulatuvad õiepungad. Enamasti õitseb põõsas ikkagi – ka okste alumises osas on õiepungi.
Ebaküdoonia viljad on 4-5 cm läbimõõduga natuke ebakorrapärase kuju ja krobelise koorega kollakad õunviljad. Küpseks saavad nad üsna hilja septembris-oktoobris, mõnel jahedamal suvel aga jäävadki roheliseks. Selliseid vilju laske nädalapäevad toas järelvalmida. Suhkruga hoidistamiseks kõlbavad ka rohelised viljad, kuigi neil pole seda hõrku aroomi, mis valminutel.
Ebaküdoonia puhastamisel jääb üle hulk ilusaid läikivpruune seemneid, mis on üsna õunaseemnete moodi ja kõlbavad sama moodi suhugi pista. Aga mõne võite ka maha külvata, lootuses leida seemikute hulgast mõni eriti suurte viljadega, külmakindel, varavalmiv, suureõieline või väheste asteldega vorm. Vaat siis, kui palju võimalusi!
Mõistlik on külvata sügisel, siis pääsete seemnete stratifitseerimisest. Kui on karta, et hiired need talvel nahka panevad, võite seemned panna plekkpurki liiva sisse ning selle labidasügavusele peenrasse matta. Muidugi peate anuma auklikuks tegema, et vesi pääseks sisse-välja. Ja kevadel ei tohi purki mulda unustada!
Noored ebaküdooniad koolitage järgmisel kevadel: kaevake üles, kärpige peajuurt ja latva ning istutage paarikümnesentimeetrise vahega laiali. Paari aastaga saate korralikult arenenud võraga tugevad põõsad. Talveks peate neid natuke kuuseokstega katma, sest jänes sööb ühtmoodi heal meelel nii noort ebaküdooniat kui ka õunapuud.
Peaaegu ilma tüütute asteldeta on mõned jaapani ebaküdoonia hübriidid. Nendega ei ole seda muret, et põõsa alt rohides või vilju korjates saavad käed või nägu veriseks kriibitud. Mõnel hübriidil on aga viljad kummalise kujuga – midagi pirni ja õuna vahepealset.
Heade omadustega vorme ja kauni ebaküdoonia ehk värd-ebaküdoonia (C. x superbaa) ilusaid suureõielisi sorte saab paljundada haljaspistikutega. Veel lihtsam on aga põõsal mõni servmine oks maha painutada ning korralikult mullaga katta, paari aastaga kasvatab see endale juured.
Põhimõtteliselt võiks ebaküdoonia sorte ka pookida. Isegi tüvipuu saaks temast kujundada, kui võtta aluseks näiteks pirnipuu. Nendel ideedel pole siiski praktilist jumet: metsik ebaküdoonia alus annab nii palju juurevõsu, et kultuursort jääb kängu.
Tüvipuul kasvab alus kiiresti ebaproportsionaalselt jämedaks. Pealegi jääb siis ebaküdoonia võra täiesti talvekülma meelevalda. Põõsana kasvades on osa oksi enamasti ikka lume all soojas ja need õitsevad ka pärast käredat talve.
Ebaküdooniat ei tohi ära segada küdooniaga. See madalakasvuline puu, mille sordid on hinnatud viljapuud, on meil külmaõrn. Teda võiks katsetada läänerannikul ja saartel.
Ebaküdoonia – ilus, hapu ja kasulik
- september 2011 Maakodu
Astrid Lepik
Laiuvate okste ja asteldega, kuni 1 m kõrguseks kasvava põõsa – jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) kodumaaks on Jaapan. Vaatamata oma kaugele päritolule kasvab ta meie oludes hästi. Parasniiske ja huumusrikas muld ning päikeseline kasvukoht on parim, mida põõsale pakkuda.
Väike põõsas on ühtviisi nii dekoratiivne kui kasulik. Kevadel, maikuus kaunistab põõsake aeda üsna pikalt oma särav-oranžikaspunaste õitega. Sügisel, septembris-oktoobris valmivad aga kuni 5 cm läbimõõduga kollakad aromaatsed õunviljad. Viimased on küll kivikõvad ja väga hapud, ent ometi kasulikud. Veel küpsemata viljadel on roheline värvus ning neil puudub ka iseloomulik aroom. Sellistel viljadel tuleks lasta nädalajagu toas järelvalmida.
Ravimtaimena on kasutusel kogu taime maapealne osa. Lisaks viljadele võib tarvitada nii pungasid, võrseid, lehti, koort kui seemneid.
Ebaküdoonia viljades ja lehtedes leidub rohkesti orgaanilisi happeid ja eeterlikke õlisid. Viimased annavad taimele peene maitse ja aroomi. Õun- ja sidrunhapet sisaldavad ebaküdoonia viljad kuni 7,2 %, C-vitamiini 80-145 mg/100 g. Siit ka tema õigustatud nimetus – põhjamaa sidrun. Viljades leidub veel üsna palju pektiinaineid, bioloogiliselt aktiivseid ühendeid, mikroelemente (vaske, rauda).
Kehvveresuse korral tuleks tarvitada värskelt riivitud vilju segatuna meega. Segu aitab parandada ka mao- ja maksategevust ning vähendab seedehäireid. Viljadest tehtud tõmmis on diureetilise toimega.
Peenestatud viljad (ka mahlana) sobivad hästi sidruni asemel erinevate toorsalatite maitsestamiseks, samuti mitmete suppide (borš, seljanka) ja kalaroogade maitsestamiseks. Paari viilu kuumale teele lisamine annab viimasele meeldivalt hapuka maitse.
Ebaküdoonia vilju võib sügavkülmutada või säilitada vesihoidisena. Temast võib valmistada mitmesuguseid keediseid, mahlu, kompotte või lisada vähese happesisaldusega puuviljadest (õunad, pirnid) valmistatavatele hoidistele.
Viljade puhastamisel järelejäänud joodi- ja E-vitamiinirikkaid seemneid ei maksa ära visata. Kuivatatud ja purustatud seemneid tarvitatakse kilpnäärmehaiguste korral. Meeldiva pähklimaitse tõttu võib purustatud seemneid lisada ka küpsetistele ja soolastele toitudele.
Kevadel sobivad noored võrsed ja lehed salatite maitsestamiseks, samuti aedviljade hapustamiseks. Võrsetest ja lehtedest valmistatud teed soovitatakse juua jämesoolehaavandite, mao ja soolte limaskestapõletike puhul.
