Angervaks (Filipendula) 10 või enama liigiga risoomtaimede perekond roosõieliste (Rosaceae) sugukonnast, mis levinud peaaegu kogu Euroopas, Islandist ja Fääri saartest kuni Makedooniani ja Uuraliteni. Teda leidub ka Kaukasuses, Kesk-Aasias ning Põhja-Ameerika ida- ja keskosas. Perekonna nimetus on moodustatud ladinakeelsetest sõnadest filum ’niit’ ja pendulus ’rippuv’. Kasvab niisketel niitudel, soodes ja võsades. Edeneb hästi pooleldi soostunud või rabastunud aladel, kuid ei talu pikemaajalisi üleujutusi. Taimepuhmiku kõrgus ulatub 60…150 cm ja puhma läbimõõt 60…100 cm. Mõlemasugulised kaheli õiekattega lameda õiepõhjaga viietised õied. Kroonlehed kreemid, valged või roosad. Tolmukaid ja emakaid on palju. Õied paiknevad paljuõielises suures pöörises ja nad on meeldiva maheda lõhnaga, värvus varieerub valgest kreemikast kuni punaseni. Õitseb juunist–augustini. Pärast õitsemist kaunistavad taimi pruunikad viljad. Viljad on üheseemnelised mitteavanevad kukkurviljad. Seemned on paljad, spiraalselt keerdunud ja valmivad augusti lõpul ja septembris. Lehed on katkestunult paaritusulgjad liitlehed. Pealt on lehed rohelised, alt paljad või valgeviltjad. Paljundatakse kevadel seemnetega või juurepuhmiku jagamise teel kevadel ja/või sügisel. Niisketel soojadel suvedel võib esineda jahukaste kahjustusi. Angervaksad on meetoidulistele putukatele rohkeks nektariallikaks. Loomad angervaksa ei söö. Angervaks ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Punane angervaks (Filipendula rubra) pärineb USA idaosast. Ta on elujõuline suuri puhmaid moodustav meetrist kuni 2m kõrguseni kasvav taim. Lehed sügavalt jagunenud. Õitseb kesksuvel virsikuroosade kohevate õisikutega pikkadel vartel. Sortidest on levinum ’Venusta’ – säravroosad kohevad meeldivalt lõhnavad õisikud, kasvukõrgus kuni 120 cm.
Harilik angervaks (Filipendula ulmaria) on meil väga tavaline taim. Liiginimetus ulmaria tuleneb jalaka ld. keelsest nimetusest (Ulmus) ja käib karedate jämedahambuliste lehtede kohta, mis meenutavad pisut jalaka omi. Niisketel järve-, jõe- või ojakallastel moodustab ta sageli suuri padrikuid. Tiheda asustustiheduse võlgneb angervaks oma heale paljunemisvõimele. Tal on väga palju seemneid ja lisaks ka pikk risoom. Lopsakad väikesed kollakasvalged, hästi lõhnavad kännastes õied kerkivad esile ilusa kontrastina tugevatele tumerohelistele lehtedele. Ka lehed ja vars on tugeva aroomiga, mistõttu kasutati teda vanasti tubades õhuvärskendajana. Kõiki taime osi kasutatakse rahvameditsiinis. Taime kõrgus küündib 60…120 cm-ni. Väikesed viljad on spiraalselt keerdunud ning sisaldavad rohkelt õhku. Nad levivad kergesti voolava vee abil. Suurepärane taim looduslähedasse ja metsaaeda, tiikide ja teiste veekogude äärde.
Purpur-angervaks (Filipendula purpurea) pärineb Jaapanist. Varred ja leherood on sageli violetsed. Kämmaljad lehed on tugevad, tumerohelised. Õisikud pisemad tumeroosad kuni violetjaspunased. Taime kõrgus keskmiselt 90…120 cm. Tuntum sort: ’Elegans’ – õhulised kohevad roosad healõhnalised õisikud püstistel vartel, ilmuvad juunis ning õitsemine võib kesta pea terve suve, kõrgus 90…100cm;
Ida-angervaks (Filipendula palmata) kasvab lubjaste muldadega niiskematel viljakatel niitudel, rohumaadel ja teeäärsetel. Tema roosatoonilised kohevad, pealt kumerad õisikud on ehteks igale looduslähedasele lodu ja sooaiale.
Erinevate liikide ristamisel on saadud hübriidne sort ’Kahome’ – põõsasja kasvuga ilusate puhasroosade kohevate, veidi astilbet meenutavate õisikutega.
Angervaks on meil väga tavaline taim. Niisketel järve-, jõe- või ojakallastel moodustab ta sageli suuri padrikuid. Kuna angervaksametsad on kuni pooleteise meetri kõrgused, taime varte alumised osad puitunud ja kogu vars karedate soontega, siis on selline koht vahel raskesti läbitav. Tiheda asustustiheduse võlgneb angervaks oma heale paljunemisvõimele. Tal on väga palju seemneid ja lisaks ka pikk risoom. Kuid teised taimed tõrjub selline võimas puhmik välja ja seetõttu on angervaksaväljad liigivaesed ja vähehuvitavad. Kariloomad angervaksa ei söö ja seetõttu vähendab taime rohke esinemine karjamaa väärtust.
Kuid siiski ei saa angervaksaväljadest märkamatult mööda hiilida, sest taime pikk õitseaeg teeb neist väljadest midagi meie kodumaa jaoks ainulaadset. Angervaksa õied on küll vähem kui sentimeetrisuurused, kuid nad koonduvad mitmekümne sentimeetri pikkuseks õisikuks. Nii paistab nagu oleks kogu väli kreemikasvalge vahuga kaetud. Eriti huvitav on aga lõhn, mida need õied eritavad. Seda on peetud sarnaseks nii mandlite kui kaneeli lõhnaga, igal juhul on ta väga meeldiv. Aroominautimisega ei või siiski liialdada, sest sel on ka uimastav toime, mis võib pea valutama panna. Sageli võivad õitsval angervaksaväljal ka kõrvad valutama hakata. Põhjuseks ei ole angervaks ise, vaid tema tolmeldajad, suured mesilased ja kimalased. Neid on koos lugematul arvul, neile meeldib väga see hea meetaim, seetõttu viivad mõnikord mesinikud tarud suvel otse angervaksavälja servale.
Ka inimene on õppinud angervaksa õisi kasutama. Palju head on leitud isegi tema juurtest ja varretippudest ehk ürdist. Kõiki neid kasutatakse rahvameditsiinis ravimina. Nimi naesterohigi viitab sellele, et temaga on arstitud naistehaigusi. Temast valmistatud teed on joodud pärast sünnitamist võimaliku tekkiva palaviku vastu. Angervaks on aidanud veel paljude erinevate haigustega võitlemisel. Need on näiteks reuma ja närvivalud, krambid, närvilisus, kõhulahtisus jne. Ka alandab angervaks palavikku ning paneb inimese higistama. Tee valmistamiseks tuleb supilusikatäiele ürdile valada peale klaas keeva vett ja seejärel jooki hoida veerand tundi soojas. Seda juuakse kuumalt. Kuid levinud on ka erinevad leotised, juurikatest (botaanikute keeles mõeldakse siin risoomi) võib teha vanne. Vanni valmistamiseks peab aga juurikas tõmbama kuni üheksa tundi: muidu ei tule sellest toimeained välja. Angervaksa on kasutatud värvimisel ja nahkade parkimisel.
