Apteegitill (Foeniculum) on 90-150 cm kõrguseks kasvav kahe- või mitmeaastaste taimede perekond sarikaliste (Umbelliferae) sugukonnast. Õitseb juulis ja augustis. Kasvatatakse ilu, maitse- ja ravimtaimena. Kogu taimel on eeterlikest õlidest johtuv aniisi lõhn maitse. Apteegitill parandab söögiisu ja soodustab seedimist, teda kasutatakse köha, hingamisteede katarri ja seedehäirete korral. Maitseaineks sobivad nii seemned, lehed, varred kui ka juured. Eelistab sügavapõhjalist viljakat liivasavi mulda ja tuulevarjulist päikeselist kasvukohta.
Paljundatakse seemnetega või juurepuhmiku jagamise teel. Seemned võib külvata otse kasvukohale mais juunis. Idanevus seemnetel säilib 2-3 aastat, tõusmed tärkavad 14-21 päeva pärast külvi. Kasvuperioodil vajab hoolikat kastmist. Sügisel, kui maa on juba kergelt külmunud, kaetakse taimede, mille varred on 5 cm kõrguselt mahalõigatud, kasvukoht kuuseokste, lehtpuu laastu või muu käepärase materjaliga kaitseks talvekülmade eest. Meie oludes on soovitav apteegitilli juured sügisel maast välja kaevata ja säilitada ületalve keldris liivas (sobivaim temperatuur on 1-5°C) või kasvatada teda üheaastase taimena. Saaki kogutakse alates esimesest aastast, kuid täissaak saadakse teisel ja kolmandal aastal. Kui kasutatakse ainult lehti saab suve jooksul 2-3 saaki. Kui soovitakse seemneid, ei tohi kõiki võrseid ära lõigata.
Oma õrnade lehtede, kuid lopsaka kasvu tõttu on ta heaks vahetaimeks lillepeenras.
Aeg harjuda apteegitilliga
AIVE LUIGELA
Apteegitilli (Foeniculum vulgare) metsikult kasvav esivanem oli hinnatud ravimtaim juba antiikajal hiinlaste, indiaanlaste, kreeklaste ja roomlaste juures. Tema kodumaaks peetakse Vahemeremaid ja Ees-Aasiat. Tänapäeval viljeldakse kogu maailmas. Maitsetaimena sai tuntuks hilisematel aegadel. Kasvatatakse põhiliselt kahte teisendit: nn magusat e vürtsivenkoli ja köögivilja e salativenkoli. Välimuselt sarnaneb ta meil laialt kasvatatava aedtilliga, kuid maitseomadustelt on ta erinev, aniisi lõhnaga. Meie tingimustes kasvab edukalt, isegi põllul, kuid eelistab sügavapõhjalist viljakat liiv-savimulda ja tuulevarjulist päikesepaistelist kasvukohta. Külvatakse mai alguses avamaale 2,5-3cm sügavusele. Sügisel, kui maa on juba kergelt külmunud, kaetakse taimed, mille varred on 5cm kõrguselt maha lõigatud, kuivade puulehtede või turbaga. Tihti paljuneb ise mahavarisenud seemnetega, kui oleme õisiku alles jätnud. Juured võib ka sügisel välja kaevata ja säilitada ületalve keldris liivas. Kevadel istutatakse avamaale 2 taime kokku. Täissaak saadakse 2. ja 3. aastal. Kui kasutatakse ainult lehti, saab suve jooksul pidevalt saaki. Kui soovitakse saada seemneid, ei tohi võrseid kõiki ära lõigata.
Köögiviljavenkol on suhteliselt soojanõudlik kultuur, mida ulatuslikult viljeldakse Lõuna-Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal, Hispaanias, Kreekas ja Põhja-Aafrikas. Väiksemas ulatuses kasvatatakse koduaedades ka põhjapoolsemates maades nagu Soome, kus ta on väga populaarne. Köögiviljana viljeldakse enamasti üheaastase kultuurina. Taim kasvab 1,5-2m kõrguseks. Köögiviljana pakub peamist huvi alumiste leherootsude lihakalt paksenenud tüvest moodustunud sibulataoline moodustis nn võrsemugul.
Biokeemiline kooslus
Viljad sisaldavad 2-6, lehed 0,62-1,54% eeterlikke õlisid, mille koostisesse kuuluvad anetool (50-60%), fenhoon (20%), aniishape, metüülhavikool, kamfeen, fellandreen, limoneen, peale selle 12-18% rasvõli, 4-5% suhkrut ja 20% valkaineid. Kogu taimel on eeterlikest õlidest johtuv aniisi maitse. Võrsemugul sisaldab hulgani suhkruid, tärklist, valke, mineraalainetest enam kaltsiumi-, kaaliumi-, fosfori- ja rauasooli ning vitamiinidest provitamiini A, B1-, B2- ja C- ning E-vitamiini. Paljudele ei ole venkoli tugev omapärane maitse eriti meelepärane, mistõttu teda väga laialt levinud ja tarvitatavate köögiviljade hulka arvata ei saa.
Apteegitill ravimtaimena
Mõjub söögiisu tõstvalt ja seedimist soodustavalt. Soodustab ka kõigi inimorganismi näärmete, eriti aga piimanäärmete sekretsiooni, samuti uriini eritumist. On tuntuks saanud köha, hingamisteede katarri ja seedehäirete korral. Venkoli mugula söömine parandab ainevahetust ja soovitatakse kuivatatult lisada kõhnumistee segusse, kuhu peaks kuuluma veel peterselli juur, piparmünt, paakspuu koor ja võilill. Apteegitill on tõhus vahend külmetuse puhul (lehed, seemned) teesegus koos paiselehe, piparmündi, kollase mesika ja teelehega. Seemneid kasutada peenestatult sapikivide, neeru ning põiehädade puhul. Neerutegevuse reguleerijana tuleks lehti ja seemneid kasutada põldosja, kaselehtede, saialille ja raudrohuga. Sama segu kasutada ka nahahaiguste korral. Kõikide hädade puhul juuakse teed 2-3 klaasi päevas. Kõhnumisteed võiks hommikuti juua 2 klaasi hommikusöögi asemel, õhtune söögikord võiks olla kella 18 paiku ja enne voodisse heitmist juuakse veel klaasike meega. Viimasel ajal on hakatud kasutama teda ka hüpertoonia ravis. Siinjuures valmistatakse teena veiste-südamerohuga, põldosjaga ja arooniamarjadega.
Apteegitill toidutaimena, maitseainena
Ta on tüüpiline itaalia köögivili. Võrsemugulat ja noori lehevarsi tarvitatakse toorelt salatite ning toortoitude valmistamiseks, samuti järelroana nagu puuvilja. Peeneks hakitud mugulat kasutatakse omaette salatina või koos teiste köögiviljadega (söögipeet, porgand, tomat, kurk, roheline hernes). Sobib ka puuviljadega nagu õunad, pirnid, apelsinid, mandariinid, kiivid, avokaado. Salatit maitsestada sidrunimahla, pipra, soola, paprika, peterselli lisamisega ning lõpuks puistata peale peeneks hakitud apteegitilli lehti. Peenekshakitud roheline on väga hea maitselisand ka liha- ja kalaroogade, kastmete, võiete, majoneesi jm juurde. Eriti hea kala küpsetamisel tulel või grillimisel.
Tema putketaolisi kõrsi kasutati antiikajal viirukina. Seemneid kasutatakse nagu köömneid leiva- ja liköörivürtsina. Poolvalminud seemnetega sarikaid lisatakse teiste maitseainetega hapendatavaile, soolatavaile kurkidele- tomatitele. Kuivatatud varsi kasutatakse grillpuiduna. Juuri ja seemneid kuivatatakse. Lehed maitseainena kuivatamiseks ei sobi (küll aga ravimtee kooslusse). Mugulaid võib keeta, hautada, küpsetada, praadida ja sügavkülmutada, kasutades lisandiks liha-, kala-, makaroni-, riisi-, maisi-, kaeratoitude juurde.
Grillimisel võiks kala sisemusse toppida apteegitilli oksi võiga, jämedamad varred asetada grillaparaadi (röstaparaadi) laiuselt kalade alla ja peale. Kõrte särisedes annavad varred kerge suitsu maitse.
Tavalisi räimi ahjus tehes võiks peale valatava kastme koosluses olla ka apteegitill (õli, äädikas, petersell, sool, küüslauk, tomatipasta). Serveerides lisada mõõdukalt rohelisi lehti.
Maitseainena võib lisada ka küpsetistesse, eeskätt sobib rukkijahu, odrajahu ja jämeda nisujahuga kuklitesse, pannkookidesse ning karaskisse.
Kui hirsipudrule lisatakse aniisi, miks ei sobiks ta siis ka sinna. Mõnele meeldib eriti see omapärane maitse ja lisatakse teda aedvilja pizzasse ning putrudesse.
Apteegitill toob leevendust
- oktoober 2014 14:38
Pille Hermann
Maaleht
Ilmad on muutunud heitlikuks, kuid tervist saab edukalt turgutada taimeteedega ja kasulikke ravimtaimi võib kavalalt ka toidu sees kasutada.
Apteegitill on tuntust kogunud köha, hingamisteede katarri ja seedehäirete leevendajana. Seemnetest valmistatud tee on tõhus vahend külmetuse korral. Usutakse, et apteegitill mõjub hästi nägemisele ning aitab suurendada vastupidavust. Väsinud silmade turgutamiseks võib neid pesta apteegitilli seemnetest valmistatud nõrga teega. Seemneid tasub pudistada ka lukuauku – väidetavalt aitab taim vargad eemal hoida.
Peenestatud seemnetest valmistatud tee võtab ära näljatunde ning aitab kiirendada ka rasvase toidu seedimist. Selle taime seemnetest valmistatud teed võib anda ka soolekrampidega võitlevatele beebidele pärast iga toidukorda.
Apteegitilli seemneid hoidke õhukindlas purgis. Kes suvel usinalt maitse- ja ravimtaimi on kogunud, võib ise katsetada ja segada maitseteesid ning leida endale suupärase. Seemneid saab purustada uhmris, kuid kes soovib, võib neid ka tervelt pruukida.
Apteegitill toidu sees
Apteegitilli seemned on välimuselt sarnased köömnetega, kuid maitse meenutab aniisi. Kuulsa Hiina viie vürtsi üks koostisosi lisaks kaneelile, nelgile, tähtaniisile ning ingverile on just apteegitilli seemned.
Seemneid kasutatakse toiduvalmistamisel sarnaselt köömnetega. Nendega võib maitsestada leiba ning lisada kuklitainasse. Hästi sobib neid kasutada odra-, rukki- ja nisujahuküpsetistes. Kes julgeb, võib pisikese näpuotsatäie seemneid lisada ka hommikupudrule. Seemnetega saab huvitava maitsenüansi anda kurgimarinaadile. Väga hästi sobivad peenestatud seemned ka kalatoitude maitsestamiseks.
Köha leevendamiseks
Võtke 200 g vedelat mett ning 3−4 sl apteegitilli seemneid, segage need ja sulgege purki. Hea on, kui segate seda paar korda nädalas. Kolme nädala möödudes on mesi kasutuskõlblik.
Apteegitilli seemnete mesi aitab leevendada köha ning lusikatäis sellist mett mõjub turgutavalt ka haigele kurgule.
Puhastuspiim
– 2 sl seemneid
– 0,5 klaasi vett
– 1 tl mett
– 0,5 klaasi piima
Keetke vesi ning valage seemnetele, laske paarkümmend minutit seista, seejärel kurnake. Kuumutage piim ja lisage mesi. Segage tee ning piim, laske jahtuda. Sobib väsinud naha värskendamiseks ning desinfitseerimiseks. Säilib külmkapis nädala.
Tervendav aur
– 6 sl apteegitilli seemneid
– 0,5 l vett
Keetke vesi, valage seemnetele ja laske 10 minutit seista. Seejärel võtke suur rätik, tõmmake üle pea ning hingake sisse apteegitilli seemnetest valmistatud tee auru.
Apteegitilli kaste kalale
– 1 suur sibul
– 1 muna
– 2 tl oliiviõli
– 1 tl apteegitilli seemneid
– 200 ml rõõska koort
– soola, musta pipart
Lõigake sibul väikesteks tükkideks. Kuumutage pannil õli ning praadige selles sibul, lisage apteegitilli seemned ning seejärel sool ja pipar. Kloppige muna lahti ning segage koorega, seejärel valage pannile teiste ainete hulka. Kuumutage. Kastet võib serveerida praekala kõrvale. Väga hästi sobib ka ahjus küpsetatud kalale või kalavormile. Laduge kalatükid potti, valage apteegitilli seemnetest kastmega üle ja küpsetage ahjus, kuni kala on küps.
