Askleepias

 

Askleepias (Asclepias) perekond pärineb askleepialiste sugukonnast ning sinna kuulub kokku umbes 100 erinevat askleepiase liiki, üheaastaseid, püsikuid, poolpõõsaid ja põõsaid, mis looduslikult on levinud peamiselt Ameerika ja Aafrika mandritel. Askleepiased on enamasti püstise kasvukujuga ja rohkelt harunevate vartega taimed, kellel on lineaalsed, elliptilised või peened odajad lehed. Askleepiate kõik osad eritavad piimjat vedelikku, kui neid murda või lõigata. Enamik liike on hõlpsasti kasvatatavad ja seemnetega lihtsalt paljundatavad. Heaks kasvamiseks eelistavad kergemapoolset vett hästi läbilaskvat pinnast päikeselisel kasvukohal. Kiire kasvu tõttu võib paljusid askleepiaid kasvatada ka kui üheaastaseid taimi.

Mugul-askleepias (Asclepias tuberosa) on Eesti oludes talvekindel, kuid talvel liigse niiskuse suhtes tundlik. Taim eelistab toitaineterikka, vett hästi läbilaskva pinnasega, päikeselist kasvukohta. Kasvuperioodil vajab regulaarset kastmist ja väetamist. Talub ka kuivapoolset pinnast. Võib kasvada 60…90 cm kõrguseks ja on pika õitsemisajaga. Õied meelitavad ligi liblikaid ning on värvilt kollakad, oranzhikad kuni punakad. Paljundatakse seemnetega või puhma jagamise teel kevadel. Seemnete idanemistemperatuur on 16…18°C. Seemned võib külvata kohe kasvukohale või taimed ette kasvatada ja alles siis kasvukohale istutada.

 

 

Verev-askleepias (Asclepias curassavica) kasvab tavaliselt igihalja poolpõõsana, mida Eesti oludes tihti kasvatatakse aias ka üheaastase taimena ehk nö suvelillena. Taim võib kasvada kuni ühe meetri kõrguseks ning puhmiku läbimõõt võib ulatuda kuni 60 cm. Õied paiknevad varte tippudes kobarõisikutes ja on värvilt enamasti punased või oranžikas punased, harvem kollakad või valged. Kui seemned külvata varakevadel ja taimed ette kasvatada, siis jõuab õitseda juunist sügiskülmadeni, toas või talveaias kuni detsembrini. Taim eelistab liivakat kuivemat mulda ning sooja, õhurikast ja valget kasvukohta (aias päikeselist kasvukohta). Paljundatakse enamasti seemnetega, kuid tubaseid taimi kevadel ka puhmiku jagamise teel. Seemned külvatakse jaanuarist-märtsini umbes 0,5 cm sügavusele liivasesse mulda. Seemned idanevad 18-20°C juures 14…20 päeva. Potikultuurid tuleks õuest ära tuua enne öökülmade saabumist. Ilusad taimed, rikkalik kauakestev õitsemine – usun, et tasub proovimist.

Kahkjaspunane askleepias (Asclepias incarnata) kasvab ca 1 meetri kõrguseks rohtseks puhmikuks või põõsaks, millel on elliptilised 7…14 cm pikkused lehed ning roosakaspunased õied, mis on koondunud umbes 5 cm läbimõõduga õisikutesse varte tippudes. Õitseb alates kesksuvest kuni kuus nädalat järjest. On hea lõikelill, sest vaasipüsivust saab mõõta paari nädalaga. Heaks kasvamiseks eelistab päikese küllast valget kasvukohta ning toitainete rikast vett hästi läbilaskvat keskmise viljakusega mulda. Lepib ka toitainete vaese ja kuivapoolse mullaga, talub hästi põuda, kuid ei talu liigniiskust ega pinnases seisvat vett. Eriti võib kahjustada pikk soe ja vihmane sügis ning rohkete suladega pehme talv, mil juured võivad hakata liigse niiskuse tagajärjel mädanema. Sortidest on rohkem tuntud sügavroosade õisikutega ‘Solumate’ ja puhasvalgete healõhnaliste õisikutega ‘Ice Ballett’. Mul omal olnud palju aastaid, kuid muutus lõpuks nii võimsaks, et hakkas usinasti teisi taimi istutusalalt välja tõrjuma.

Kauniõieline verev askleepias – nii õue- kui toataim

6. aprill 2010 Maakodu

Astrid Lepik

Lõuna-Ameerika troopilistelt aladelt pärinev verev askleepias (Asclepias curassavica) on kaunite säravate õitega igihaljas poolpõõsas. Külmaõrna taimena saab meil verevat askleepiast kasvatada õues üheaastasena või toas potitaimena.

Taime varred on püstised, lehed on vastakad, elliptilised, umbes 12 cm pikad. Taime kõrguseks võib olla kuni meeter. Kaunid erepunased või oranžid õied on koondunud sarikõisikuisse, mis asetsevad varte tippudes. Õitseb kaua, kuni külmadeni. Õitsemise ajal meelitab ligi nektarist toituvaid putukaid – liblikaid, herilasi, mesilasi jt.

Eelistatuim on soe ja päikseline kasvukoht, kuid kasvab ka osalises varjus. Muld võiks olla vett hästi läbilaskev, liivasegune ja toitaineterikas. Muld hoida parasjagu niiske, vältida liigniiskust ja läbikuivamist. Väetada kord nädalas täisväetise lahusega (doseerimisjuhised leiab pakendilt). Paljundada saab seemnetega, puhma jagamise teel ja pistokstega.

Taim eraldab mürgist piimmahla, mis võib põhjustada nahaärritust. Suriname piirkonnas on taime kasutatud ka ravimtaimena mitmesuguste hädade korral. Temaga on ravitud soolatüükaid ning kasutatud kui kõhulahtistit, valuvaigistit, rögalahtistit ja okseleajavat vahendit.

Toataimena võib teda suvel öökülmade möödudes õue viia. Toataimena kasvatamisel peaks taime talvel hoidma jahedamas (+12…+15ºC) ja valgusküllases kohas, kus teda kastetakse mõõdukalt.