Istutusala mitu nägu

Istutusala mitu nägu kevadest hilise sügiseni ehk katsepolügoon koduaias

 Kirjutis väljaandele AED

Ühe aiaosa kujunemislugu kauaõitsevaks püsikute paradiisiks

Tekst ja fotod: Lembit Kaarna, lillekasvatuse aednik

Kui me perega oma praeguse kodu möödunud sajandi kaheksakümnendatel sisse seadsime, ei olnud meil tegelikult plaanis suurt iluaeda ega laialdasi värvide küllaseid istutusalasid rajada. Pidasime praktilistel kaalutlustel, nagu tollal kombeks, oluliseks esmajoones istutada viljapuud ja marjapõõsad, et need saaksid kasvama ja hakkaksid peagi saaki andma. Nõuka ajal pöörati perede kodumajapidamiste isevarustamise võimekusele ja toidujulgeolekule märksa suuremat tähelepanu, mistõttu olid koduaedades eelistatult kasvamas enamasti viljapuud, marjakultuurid ja köögiviljad. Tolle aegsed lillepeenrad koosnesid nõukaliku kombe kohaselt enamasti mõnedest suvelilledest, mille seemneid nende valmides ise oma aiast järgmiseks hooajaks varuti ja paarist roosist. Sekka sattus kasvama ka mõni üksik floks ja hosta. Pikkamisi lisandusid ajaga meie pere aeda mõned päevaliiliad, pojengid ja sügisülased. Ajapikku ja vähehaaval tekkisid krundile juurde siin-seal hajusalt paiknevad mõned väiksemad lillepeenrad ja istutusalad. Kuigi kogu krundi terviklahendusena haljastamisele ei hakanud meil tollal hammas peale, soovisime ikkagi, et sellest maast jalge all saaks midagi enamat, kui lihtsalt viljapuude alune hästi niidetud muruga ja hoolikalt riisutud ala. See ei saanud olla lihtsalt muru ja mõned õunapuud. Siia pidi tulema koht, mis oleks samaaegselt ilu, rahu ja elurõõmu allikas – meie aed.

Eriline arengulugu kujunes esimesena rajatud istutusalaga, mis paiknes viljapuude all ja marjapõõsaste vahel. Kõige esimene meie aia iluaed sai tekkima siia.  Selleks ajaks, mil viljapuud ja marjapõõsad olid kümmekond aastat saanud rahus kasvada, üheksakümnendate teisel poolel toimusid suured muutused pere tööelus ja aiapidamise põhimõtetes. Nõukaaegne elukorraldus varises kokku ja asemele tekkisid hoopis uued suundumused, suhted ja väärtuste skaala. Pere hakkas tegelema Hollandist lillesibulate maale toomisega. Igast toodud istutusmaterjali partiist jäi mingi kogus erinevaid lillesibulaid erinevatel põhjustel müümata. Loomulik ja tavapärane olukord, ainult, et kunagi polnud täpselt teada, mis sel või teisel korral müügist üle võib jääda.  Igal juhul said kõik need müügiülejäägid maha torgitud just viljapuude alla ja marjapõõsaste vahele.  Kogu aiarajamise tegevus toimus ilma mingi planeerimiseta, täiesti juhuslikus laadis, spontaanselt, olenevalt sellest kui palju kraami maha panemiseks hetkel käepärast oli. Mulda läksid hüatsindid, krookused, nartsissid, lumekupud, märtsikellukesed, liiliad, sibuliirised, ja sadakond sorti erinevaid tulpe. Istutatavad kogused ei olnud kunagi prognoositavad, kuid ühte võib öelda – istutatud sai mõnede aastate jooksul kokku tuhandeid ja tuhandeid lillesibulaid. Võib olla kümneid tuhandeid. Eraldi tegevusena sai ette võetud katse eesmärgiga välja selgitada, kui suurt maatükki läheb tarvis, et mahutada ära tuhat tulpi. Üllatus oli suur, kui selgus, et piisav on vaid nelja meetrise läbimõõduga ring. Üks selline ring sai tekitatud tulpidele ja teine nartsissidele, kolmas hüatsintidele.

Mingil hetkel sai meie viljapuude alune maatükk tihedalt mugulaid täis. Pilgeni. Tulemust kevadel seirates oli meeldivalt üllatav; istutusalal oli küllaga värvi, oli kontraste, oli  õisi lõikeks ja aias imetlemiseks.

Tasapisi hakkas meile kohale jõudma arusaamine, et suvelilled on küll kaunid ja paljud neist saavad uhkeldada ka väga pika õitsemisajaga, samas on kogu nendega jändamine aeganõudev protsess. Suvelilled vajavad igal aastal uuesti ja uuesti külvamist ja istutamist. Tollal kassettides ette kasvatatud beebitaimi, millega tänapäeval ollakse harjunud, polnud lihtne hankida. Ka nende hinnad tundusid aastakümneid tagasi mõttetult kallid. Seepärast oli vajalik tollal suvelilled ise seemnetest kasvatada tehes kõik vajalikud toimingud; seemnete õigeaegne varumine aias kasvavatelt taimedelt, varakevadine külvamine, külvinõude pidev jälgimine, pikeerimine, ümber istutamine püsivale kasvukohale ja hooldus. Kiire elulaadi tõttu oli soov saavutada iluaias suurem stabiilsus ja jätkusuutlikkus ilma igakevadise seemnetega solgutamiseta. Seda võimalust pakkusidki sibullilled, mis olid suutelised kasvukohal talvituma ja tärkama iseseisvalt igal kevadel uuesti. Nende häda oli aga selles, et vesirottide ja hiirte jaoks kujutasid lillesibulaid täis istutatud peenrad pidulauda koos rikkalike roogadega. Pidasime abikaasaga nõu ja leidsime, et seda sama suudavad pakkuda ka püsililled, samuti isekülviga paljunevad lühiealised püsikud. Näiteks on meie magamistoa aknaalusel lillepeenral üle kolmekümne aasta ise ennast edukalt külvanud ja paljundanud karvane päevakübar ’Toto’. Kas see geneetiliselt ka enam sordiehtne ’Toto’ on? Vaevalt küll, kuid välja näeb nagu vana hea ’Toto’ no ja las ta siis olla seal ka järgmised kolmkümmend aastat, kui see kasvukoht talle nii meeldiv on.

Nullindatel olid ajad jätkuvalt kiired ja iluaia jaoks ei leidunud aega kunagi piisavalt. Meie kodu iluaia loomise esimesel paaril kümnendil kujuneski viljapuude alune aia osa pigem katsepolügooniks. Siia sai maha pandud peamiselt kõrval asuvast aiandist pärinevaid müügi ülejääke. Seega igasugust kraami ja sageli ka selliseid taimi, mida muidu omal algatusel poleks iial poest ostnud ja aeda istutanud. No näiteks käbiheina sorte, kortslehti, angervaksasid, kullerkuppe, meelespeasid, nurmenukkusid, põdrakanepeid ja teisi selliseid tegelasi, mida leidus looduslikult ka aia taga ohtralt – selmet neid istutada aeda!!!. Ajapikku aiandi müügisortiment teisenes ja müügisortimenti lisandus hulgaliselt püsililli. Kui eelnevalt oli istutatud õunapuude alla mitmesuguseid sibulilli, eriti tulpe, nartsisse ja krookusi, siis nüüd hakkas lisanduma ohtrasti mitmesuguseid püsikuid. Mõni taim jäi pidama lühemaks või pikemaks ajaks, mõni kadus juba järgmiseks kevadeks. Sortimendis oli hulganisti ka selliseid püsikuid, mis Eesti oludes on tavapäraselt külmaõrnad, erinõuetega või muul moel hellikud ega taha pinnases kasvades talve üle elada. Näites tinajuured, bömeeriad, mõned alströmeeriad, siidaskleepias, mugulaskleepias, soorohu sort ’Chameleon’, mõned hiina siidpöörise sordid, tõrvikliiliad, valgeõieline harilik murtudsüda, valgeõieline delavayi inkarvill, erinevad karusõrad, mõned oganupud, aniisi-hiidiisopi mitmed sordid, Kalifornia metspipar, horvaatia parukliilia, nipponi naistesõnajalg, sinine habeõis, mauretaania kassitapp, nõtke haldjaritv, valgeõieline põdrakanep, hübriidsed piimalilled, puismailased, olümpose naistepuna, erilise ja punase lobeelia sordid, tume maohabe, kuldpalderjan, karedakarvane peekerlill, suur igihali … loetelu võiks jätkata. Kindlasti leidub Eestis tublisid rohenäppe, kes on edukalt hakkama saanud paljude loetletud taimede kasvatamisega, kuid eks nad ole ikka sellised — piiripealsed ja nende aeda istutamine tähendab riski võtmist.  Meie aiast läbi käinud, kuid pole pidama jäänud on  enamikku taimi võimalik kasvatada, kuid need tahavad nii öelda ’mängimist’. ’Mängimiseks’ on tarvis aega, mida napib. Mõned taimed potiga sisse – välja, mõned küsivad talvekatet, mõned paremat kasvukohta jne. Aga iga ebaõnnestumine õpetas midagi uut. Aasta-aastalt hakkas meie viljapuude alune õueaiamaa iluaed võtma üha selgemat kuju – mitte lihtsalt kui taimede kogum, vaid kui mitmetahuline ruum, kus ilu, kord, hooajalisus ja isegi laiskus saavad eksisteerida kõrvuti. See ala muutus justkui oma elu elavaks eraldiseisvaks organismiks nõudes minimaalselt pererahva tähelepanu. See oligi lõppeesmärk, kuhu tahtsime välja jõuda: aed on, värve ja mitmekesisust on, ilu on, kuid tööd ega vaeva ei ole.

 Püsililled kui aia vundament

Juba nullindatel tuli meil abikaasaga üksmeelne arusaam, et püsililledena on iluaias võimalik kasvatada väga suurt valikut mitmeaastaseid ja pikaealisi taimi. Ka selliseid, milliseid tavapäraselt oleme harjunud kasvamas nägema pigem looduses ja jäätmaadel aga mitte iluaias ja kusjuures teinekord veel kesksel kohal või suuremate pinda katvate kogumikena. Näiteks mailased, kannikesed, ängelheinade liigid-sordid, kurekellad kõigi oma hübriididega, käbiheinad kortsleht, aas-kurereha, eritooniliste õitega äiatarid, maikelluke, võsaülane, angervaks, kullerkupp, nurmenukk ja paljud paljud teised.  Mõistsime, et püsililled on nagu vanad head sõbrad. Nendele on omane, et nad igal kevadel ilmuvad uuesti, arenevad ja kasvavad piltlikult väljendades nullist uuesti üles pakkudes  suviläbi oma kaunidust muutudes hilissügisel taas märkamatuks. igaüks neist omal ajal ja omal huvitaval moel. Aiandusväljaanded hõiskasid üksvahe üksmeelselt, et püsilillede nutika valiku korral on võimalik saavutada tulemus, mil aed näeb välja hoolitsetud ja täis elu isegi siis, kui pererahvas kuu aega reha ega labidat kätte ei võta. Aiandusõpikud soovitavad samuti õppida püsikuid omavahel ja teiste taimedega kombineerima – et peenar elaks ja hingaks igal aastal veidi erinevalt. Samas on tänaseks meie perel olemas kogemus tegelikust elust, et aed ise teeb selle kombineerimise ära palju tõhusamalt, veenvamalt ja püsivama tulemusega, kui suudab keskmine aiapidaja.

Püsilillede eeliseks võib võrreldes paljude sibullilledega pidada sedagi tõika, et vesirotid, keda leidub meie ümbruskonnas rohkelt, ei kahjusta püsililli pooltki niipalju, kui näiteks tulpe ja liiliaid süües isukalt ära lillesibulad.

Püsilillede istutamisel püüdsime esialgu pöörata tähelepanu mitte ainult õieilule, vaid ka sellele, kuidas taimed omavahel kokku sobivad – nii kasvukuju, värvitooni kui ka kasvunõuete poolest. Päikest armastavad lavendlid, heleeniumid, kuldkannid, ogaputked ja kukeharjad ei taha koos elada varju armastavate brunnerate, igihaljade, varjukivirike, tipmise puksrohu, valdsteinia ja sõnajalgadega. Taimede kõrvuti sobitamine pole pelgalt esteetiline küsimus – see on ka praktiline toimimisviis. Kui paned kokku sarnaste vajadustega taimed, on hooldus tunduvalt lihtsam ja tulemus loomulikum. Endi arvates olime teoorias, kuidas seda kõike õigesti teha – tugevad, kuid elu tegi selleski põhimõttelises õpikutarkuses omad korrektiivid. Juhtus tihti, et meie pereaiandi poolel jäid müügist üle mingid planeerimata suvalised taimed, mille jaoks meil polnud aias head kohta olemas. Taime elu päästmiseks tuli hetkel see sokutada lihtsalt kuhugi käest ära, et küllap saab hiljem sobivamale kasvukohale ümber istutada. Ajapikku muutus selline ’käest ära sokutamine’ sedavõrd pidevaks ja krooniliseks tegevuseks, et järje pidamine selle üle, kes sai püsivalt paika istutatud ja kes on jäänud ajutisele peatuspaigale, läks lootusetult sassi. Ja siis see juhtus: AED otsustas hakata ise oma elu elama. Meie kujutluses võis Aed mõelda umbes nii: hea pererahvas, istuta sina kuhu tahad ja mida tahad, mina saan kõigi sinu jamadega iseseisvalt paremini hakkama, kui sa üldse arvatagi oskad. ja tean paremini, kellele anda elu ja kellelt see võtta. Jah just, hea lugeja – saad õigesti aru: lõpetasime viljapuude aluse aiaosa hooldamise sootuks. Küsimus: kas tead, mis juhtus? Vastus: Mitte midagi ei juhtunud. Elu läks aias lihtsalt edasi. Varem tegime meie korrektuure, kui istutasime uusi asju juurde, rohisime umbrohtu ja tegime muid töid, mida aias ikka tehakse. Nüüd teeb seda kõike aed ise. Kellele ei sobi, see kaob ära, kellele sobib, see kipub laiutama, mõni tegelane kidub seni, kuni tema jaoks tuleb soodne aasta, mõnel saab eluiga loomulikul viisil täis, kuid jõuab enne oma lõppu külvata seemned jne.

 Lühiealised ja pikaealised: eluring ühes peenras

Mind kui enda arvates praktilise meelega maainimest on alati köitnud see, kuidas aed õpetab elu möödumist. Kui kellegi jaoks saab tema elukaar otsa, siis kõik ülejäänu kestab tegelikult rõõmsasti edasi. Tihedalt täis istutatud peenral leidub alati taimi, kes tõrjutakse konkurentsis tahaplaanile või hoopiski jäädavalt välja. On taimi, kes õitsevad hiilgavalt ühe – vahel kaks suve, ja siis kaovad – nagu mõned aednelgid, tulikad või mõned uued uhked, kaubanduslikul eesmärgil aretatud kultivarid, mille eluiga jääbki paariaastaseks ja nad ei ole suutelised andma idanemisvõimelisi seemneid, et oma eksistentsi ’läbi laste saamise’ jätkata.  Selliseid lillesorte võib leida neiusilmade, hübriidsete päevakübarate, meelespeade ja mitmete teiste aiailutaimede hulgast, mille põhiliiki saab iseloomustada sõnapaariga: kaheaastane taim või lühiealine püsik.

Samas on ka neid mullatoidulisi ilutaimi, kes laienevad vähehaaval rahulikult aasta-aastalt ega lase ennast millestki-kellestki häirida: pojengid, aed-, siberi-, ja võrkiirised, isekülviga paljunevad karvased päevakübarad, heleeniumid, aed-päevaliiliad, paljud astrite liigid ja sordid, aedfloksid jne. Omaette seltskond on nö üliagarad paljunejad-laienejad, kelle puhul tuleb ka laisal aednikul aegajalt asuda taimedevahelist konkurentsi korraldama ja levikut piirama. Näiteks pole laiskuril mõtet väiksesse aeda, eriti tiheasustuse piirkonnas soetada kaunist teleekiat. Teleekia on küll ilus ja hakkama saaja, kuid ta levib maa-aluste juurevõsudega hoogsalt edasi. Sobib kasvatamiseks laialdaselt ümberringi niidetaval alal, kus uued võsud saavad niitmise läbi likvideeritud. Samas levib ta ka mitmel moel üsna kaugele sattuvate seemnetega. Kes soovib teleekiat ikkagi linnas kasvatada, siis tuleb äraõitsenud õisikud õigeaegselt eemaldada, et ei valmiks seemned.

Üks meie kauaaegseid lemmiklahendusi on olnud panna pikaealise taime – näiteks pojengide ja hostade vahele kevadel särama hulgaliselt sibullilli; tulbid, nartsissid, krookused jt. Kui sibullilled koos meelespeadega oma töö on teinud ja ära närtsinud, jääb nende asemele pojengide ja hostade lopsakas roheline lehtmass, mis hoiab ilu alles kogu suveks. Pärast pojengide õitsemist võtavad järje üle suve keskpaigas õitsevad OT ja LA hübriidliiliad. Sedasi pikeneb istutusala eluiga visuaalselt ja igav ei hakka kunagi.

Meie õunapuude aluse aiaosa tegelased ja nende rütmid: igas kuus midagi uut

Märts: Lumeroosid, lumikellukesed, märtsikellukesed, lumekupud,

Aprill. Varajased krookused, adoonised, suureõielised krookused, puškiiniad, varajased nartsissid, kirgaslilled, sillad, kolmiklilled

Mai. Õunapuud, marjapõõsad, toompihlakas jt. Tulbid, nartsissid, bergeeniad, laugud, meelespead, kurekellad, kirikakrad, kannikesed, sekka mõned võililled, brunnerad, sibuliirised, anomaalne ja ahtalehine pojeng, priimulad, võsaülased ja metsülased, nurmenukud, roosilõhnaline kuldjuur,

Juuni.  Aedpojengide varajased sordid, aasia liiliad, aediirised, magunad, martagonliiliad,

Juuli. Hilised liiliad, kellukad, siilkübarad, aedpojengide hilised sordid, hostad, elulõngad, laialehine seahernes, puned, meliss, mündid, naistenõgesed, aedfloksid, nõianõgesed, raudrohud, mailased, männasmailased, salveid, kurerehad

August. Päevakübarad, aedfloksid, kirbutatar, ussirohi,

September. Sügisülased, sügisastrid, sügislilled, sügiskrookused, vahakübar

Oktoober. Üksikud õitsejad, kes septembris alustasid õitsemist., mõnede öökülma näpistatud hostade lehed muutuvad säravalt kuldkollaseks

Talvekuud. Lumevaip, härmatis, külmasädelus lumest välja ulatuvatel taimejäänukitel, kuuvalgus, tuisuvaalud jms.

Mõnikord olen ise ka üllatunud, kui mõni ammu unustatud taim end ootamatult meelde tuletab – nagu vanaroosa kukekannus, mis ilmus ühel aastal isekülvina vana roosipõõsa kõrvale. Siis veel juhtub sageli nii, et meie hea naaber vesirott on varunud oma mitmetesse aitadesse talviseks tarbimiseks ohtrasti mitmesuguseid lillesibulaid. Kevadel, kui pinnas sulab ja muld soojeneb, hakkavad lillesibulad vesiroti aitades hoogsalt kasvama. Maapealsel visuaalil on tegemist tihedasti koos ühes pesakonnas tärkavate ja õitsevate nutsakatega. Vesirotile meeldib kõige rohkem süüa tulbi- ja liiliasibulaid. Need enamasti ta sööbki ära ja tulpe ning liiliaid tärkab kirjeldatud viisil harva. Seevastu krookuse, võrkiirise, puškiinia, kirgaslille ja mõned teised lillesibulad vesirotile eriti ei maitse, kuid oma aitadesse kõrvale paneb ta neid ikkagi. Suvalistes kohtades välja ilmuvaid krookuse ja teiste väiksemate sibullillede õite nutsakaid kohtab meie aias sageli. Nartsisside omi harvem. Sellised ootamatud ilmumised ja kadumised teevadki aia mitmekesiseks üllatajaks. Aed pole kunagi täielikult valmis ega täiesti kontrollitav. Algul tekitas selline vesirottide teguviis viha ja ängi, kuid täna oleme sellega leppinud ja ootame põnevusega uut kevadet, et näis näis …

Elurikkus ja bioloogiline mitmekesisus

Viljapuudealusest iluaiast on vaikselt saanud ka elupaik paljudele teistele olenditele. Mida rohkem seda aiaosa tundma õppisime, seda rohkem hakkasime tähele panema, et ilu ei tule ainult värvidest või vormidest, vaid ka elust selle sees. Me ei kasuta sellel aiaosal keemilisi tõrjevahendeid ega riisu „koristamise nimel“ ära iga oksakest ja koltunud lehekest. Las mõni nurk jääb looduslikumaks – sinna ilmub mõni konnapoiss, loodetavasti kuhugi teeb mingil hetkel pesa siil, ja viljapuude võras leiavad turvatunnet värvulised ja väiksemad suvised laululinnud. Olgu seal kohta putukatele-mutukatele, sipelgatele ja teistele tegelastele. Mõistagi tuleb aru saada, et kindlasti on seal end sisse seadnud kõrvuti koos paljude kasulike tegelastega ka puugid, leiavad rikkaliku toidulaua lehetäid, erinevad aialutikad, pahksääsed, õunamähkurid ja paljud teised, keda inimesed tavaliselt ei armasta. Aga see ongi elurikkus, mis kõik kokku on inimese jaoks ühel või teisel moel vajalik.

Taimede mitmekesisus toob endaga kaasa ka putukate ja muude pisikeste tegelaste mitmekesisuse – mesilased, liblikad, sirelased. Oleme siin teadlikult istutanud taimi, mis pakuvad nektarit eri liiki tolmeldajatele erinevatel aastaaegadel. Nii on aias elu kogu hooaja jooksul ja see on omamoodi kindlustus: mida rohkem erinevaid liike, seda stabiilsem, vastupidavam ja jätkusuutlikum on kogu ökosüsteem.

Aia sanitaarne seisund sõltub mitmekesisusest

Alguses valitses meie peres ühtne arusaam, nii nagu paljudel teistel aiapidajatel, et aed peab olema väga „korralik“, et taimed oleksid haigusvabad ja kahjuriteta. Õigel ajal tuleb teha mitmesugust tõrjet mitmesuguste kahjustajate suhtes, tuleb väetada, tuleb umbrohud viimseni välja rohida jne jne.  Aga mida rohkem me aiapidamisega tegelesime, seda selgemaks sai tõsiasi, et just liigirikkus ja mitmekesisus kaitsevad meie aeda kõige tõhusamalt igasuguste hädade vastu. Kui kõik istutusalad koosnevad vaid ühest kuni mõnest erinevast liigist, piisab ühest haigusest, et suur kahju saab sündida. Kui aga kasvavad koos eri päritolu, õitsemisaja ja lehestikutüübiga ja erineval viisil levivad taimed, on haigustel ja kahjuritel raskem kanda kinnitada. Ja muidugi kehtib igal pool ja alati rusikareegel: Kasvukoht peab vastama taimede kasvunõuetele. Kasvukoha sobivuse hindamine on keeruline ja rohkelt teadmisi nõudev tegevus. Sada protsenti sellega lõpuni minna ei ole kellelgi võimalik. Alati leidub mõni pisiasi või nüanss, mis võib kahe silma vahele jääda. Ja nii on kujunenudki välja meie pere toimimisviis: ei raiska aega liigsele kavandamisele vaid kasutame piltlikult väljendudes kõhutunnetust. Istutame, mida istutada parasjagu on, küllap aed ise reguleerib mõne aja möödudes asjad paika.

Samas näiteks aitas segapeenar, kus kõrvuti kasvasid monarda, iisop, salvei ja siilkübar, tõrjuda lehetäide vohamist roosidel. Tugeva lõhnaga ürdid ja libliklilled tõmbasid ligi looduslikke kiskjaid, nagu lepatriinusid ja vapsikuid. Aia sanitaartingimused paranesid just tänu sellele, et lasime taimel ja loodusel koos elada – mitte sellepärast, et me kõike „steriilsena“ hoidsime.

 Lõpetuseks: aed kui peegel

Üks vana aednik on ühes oma raamatus (kahjuks olen unustanud kes ja millises raamatus) kirjutanud umbes järgmised read: Mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, et aed on minu elu peegel. Kui mul on kiire ja hajevil periood, muutub ka aed metsikumaks ja kontrollimatuks. Kui olen rahulik ja tasakaalus, peegeldub see ka lillepeenardes ja hoolikalt pügatud servades. Kohandades öeldut meie pere aiale võib ehk lisada kommentaariks niipalju: Ära aia olukorra pärast liigselt muretse, aed saab hakkama – kas sinuga või sinuta. Ära lase aial muutuda tööks, mis ülearu väsitab ja tekitab stressi.

Meie  koduaed ei sündinud hoolikalt joonistatud kavandist ega maastikuarhitekti plaanist. Tema sündimine on kestnud juba aastakümneid ja kestab jätkuvalt. Teisisõnu võib viljapuude alust aeda pidada ka sõna otseses mõttes ise tekkeliseks ja mis elab oma elu.  See pole lihtsalt ilus, vaid ka puhkepaik meelele ja mõtetele.

Chat GPT minu aiast:

Aed ei küsi palju, aga annab heldelt. Ilu, mida ta pakub, ei ole kunagi ainult silmadele – see ulatub sügavale südamesse. Just see muudab aia rohkemaks kui maastiku kujunduseks. Ta on eluruum, mille näod vahelduvad ajas – aga mille kohal püsib alati vaikus ja rõõm, mis tuleb teadmisest, et oled osa millestki elus ja kestvast.