Hõbepuu

Hõbepuu (Elaeagnus) sarnasusele õlipuudega viitab ka nende rahvapärane nimetus – metsik õlipuu. Tihti astlaliste võrsetega suve- kuni igihaljad ühekojalised vahelduvate lehtedega ja väga tihti soomusjate võrsetega puud ja põõsad. Põõsaste võrsed ja lehtede alapool on tihti soomuste või tähtkarvadega kaetud. Õied neljatised, enamasti kollased, meerikkad, lõhnavad, lehtede kaenaldes, koosnevad vaid tupplehtedest, õiekate lehterjas kuni silinderjas, tolmukaid 4. Viljad, ebamarjad, söödavad. Perekonnas umbes 40 (50) liiki, mis pärinevad Lõuna-Euroopast, Aasiast ja Põhja-Ameerikast. Kõik liigid eelistavad täisvalgusega kasvukohta, on kuivust ja sooldunud muldi taluvad. Liigid on sümbioosis kiirikseentega ja suudavad kasvada seetõttu ka toitainetevaesel pinnasel, eelistades parasniisket ja neutraalset kasvukohta. Paljundatakse seemnete ja pistikutega, seemned võiks külvata kohe sügisel. Enamus liike annab tugevasti kännu- ja juurevõsu.

Läikiv hõbepuu (E. commutata) meil tavaliselt paari meetri kõrgune suvehaljas põõsas, kodumaal ka kuni 5 m kõrgune laiuva võra ja hallikaspruuni tüvekoorega puu on pärit Põhja-Ameerika ida- ja keskosast kasvades Kanadast kuni Minnesotani USA lõunaosas. Võrsed asteldeta, kaetud roosakaspruunide soomustega. Lehed munajad kuni piklik-lantsetjad, 3…10 x 1,5…4,5 cm, tömpterava tipu ja ümara kuni laikiilja alusega, nahkjad, mõlemalt küljelt hõbehallid. Õied 1-3 kaupa, lehtede kaenaldes, väikesed, longus, lõhnavad, seest kollased, väljast hõbedased. Viljad ovaalsed kuni kerajad, kuni 1,2 cm läbimõõdus, tihedalt kaetud hõbedaste soomustega, kuiva, jahuka, söödava viljalihaga, luuvili kuni 0,8 cm pikk, 1000 seemne mass kuni 70 g. Läikiv hõbeleht on dekoratiivsemaid hallivärvilisi põõsaid üldse, vastupidav ja külmakindel meie oludes. Talub hästi linnade gaase ja tahma ning kärpimist, samuti lühiajalisi üleujutusi. Tänu sümbioosile kiirikseentega kasvab hästi ka toitainetevaestel liivadel. Sobib liivaste nõlvade, jõe- ja järvekallaste jne. kinnistamiseks, samuti hõbedavärviliste pügatavate ja vabakujuliste hekkide rajamiseks jne. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Sordid: ’Zempin’ – põhiliigist palju tugevamakasvulisem ja tihedamavõrselisem. Kasutatakse Euroopas düünide ja mererandade haljastamisel.

Magus lõhn ja hõbedased lehed

11. juuli 2009 09:17

Rein Sander

Imekauni lehestikuga läikiv hõbepuu sobib hästi konteinerisse, kust tema rikkalik juurevõsu ei pääse aeda metsistama.

Viimastel aastatel on meil palju kirjutatud astelpajust, hulga vähem tähelepanu on aga pälvinud tema sugulane hõbepuu.

Kõige tavalisem on meil Põhja-Ameerikast pärit läikiv hõbepuu (Elaeagnus commutata), mida omal ajal rohkesti paljundati. Ta võib kasvada 3–4 m kõrguseks väikeseks puuks, enamasti jääb meil aga paari meetri kõrguseks põõsaks, mis annab rikkalikult juurevõsu ja levib kiiresti.

Hõbepuu on vähenõudlik ja talub kärpimist. Väikeaeda ta siiski ei sobi, küll aga teeveerde või metsaserva, isegi kuivemale liivasele nõlvakule. Ka mesila läheduses võiks kasvatada hõbepuud, ta on hea meetaim.

Läikival hõbepuul on ilusad hõbehallid lehed. Kellukjad õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõberohekad kerajad viljad on jahukad ega sünni süüa.

Söödavate ja maitsvate viljadega on aga ahtalehine hõbepuu (E. angustifolia). See liik meenutab välimuselt astelpaju, kasvab samuti põõsa või madala puuna. Kollakaspunased marjad on mahedamad kui astelpajul, kuigi natuke kuivavõitu.

Ahtalehine hõbepuu on ühekojaline, viljumiseks piisab ühest põõsast. Ometi jääb marjasaak väikeseks ka siis, kui istutada aeda mitu põõsast. Meie suved on korraliku marjasaagi saamiseks lihtsalt liiga jahedad.

Ahtalehisest hõbepuust saaks ilusa heki, ta talub kärpimist hästi. Okstel on ka tugevad teravad astlad, nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähenõudlik ja talub hästi põuda. Ta on peale suure läätspuu vist ainus, mis kasvab kuival liivasel pinnasel.

Kahjuks pole see hõbepuu liik meil aga päris külmakindel, mõni üle 30 miinuskraadiga talv külmutab ta maani. Nõnda sobib ta katsetamiseks rohkem läänerannikule ja saartele. Kubjal saime hõbepuu marju proovida kaks aastat, siis tuligi külm talv.

Pärnumaal ja mujal ranna ääres võiks katsetada ka sarik-hõbepuud (E. umbellata). Riias kasvab see igatahes kena põõsana.

Läikivat hõbepuud on kõige lihtsam paljundada juurevõsust, teiste puhul peab tegema sügiskülvi. Aga ka hõbepuude haljaspistikud juurduvad hästi.