Broodia

Broodia (Brodia) umbes 15 liigiga sibulmugultaimede perekond lauguliste sugukonnast. Aetakse sageli segamini suvitähikuga (Triteleia) ning vahel ka sämplillega (Dichelostemma). Kõigi kolme nimetatud taimeperekonna esindajad on leitud looduslikult kasvamas Põhja-Ameerika lääneosas ja on botaaniliselt üksteisele lähedased. Hüatsint-suvitähiku (Triteleia hyacinthina syn. Brodiaea hyacinthina) mugulaid on Ameerika põliselanikud pikka aega kasutanud toiduks. Lehed on juurmised, hääbuvad sageli ajaks, mil taim õitseb. Tähtjad sinised, purpursed või lillakasroosad õied paiknevad hõredates tipmistes lehtedeta püstistel vartel sarikõisikutes. „Broodia lehed on ilma kiiluta ning rood (sooned) on lehtedel nõrgalt näha või pole neid üldse näha. Suvitähiku ja sämplille (Dichelostemma) puhul on lehed kiiluga (nagu on laeval põhja all) ja leherood on selgelt nähtavad. Broodia ja sämplille perekonnas on tolmukapäid vaid 3, ülejäänud 3 tolmukat on muutunud kõlutolmukateks ehk staminoodideks, seevastu suvitähikul kannavad kõik 6 tolmukat tolmukapäid. Broodiate õisikud on enamasti kitsamad ja neis on vähem õisi kui suvitähikute omas.“ (Sulev Savisaar „Eesti sibullille entsüklopeedia“, Varrak, Tln. 2004 lk.135). Nii broodiatele kui ka suvitähikutele sobib soojem, päikesele avatud ja vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukoht. Taluvad üsna hõlpsasti pikemaid kuivaperioode, samuti on nad leplikud mõningase varju suhtes. Niiskuse olemasolu mullas on vajalik eelkõige taime aktiivsel kasvuperioodil, hiljem enam mitte nii väga. Vältida tuleks mugulate istutamist paikadesse, kus võib esineda sügisest ja talvist liigniiskust, mis võib põhjustada mugulate hävimise. 3…4 aastaste vahemike järel oleks mõtekas mugulapesad pärast õitsemist välja kaevata, eraldada tütarmugulad ja istutada taas maha, kuid võib hoida üle talve ka kuivalt sarnaselt gladioolide mugulatele.

Nägus broodia (Brodia elegans syn. B. grandiflora, B. coronaria) sirgub kuni 30 cm kõrguseks. Kasvuruumiks mugulate istutamisel võiks jätta umbes 10 cm. Istutussügavus kergematel muldadel 4…5 mugula läbimõõtu, raskematel muldadel kasvatamist võiks võimalusel hoopis vältida või siis istutada 3…4 mugula suuruse sügavusele. Sinised kuni sinilillad tähtjad õied on koondunud hõredatesse sarikõisikutesse ja puhkevad Jaanipäeva paiku või veidi pärast seda. Saab Eestis kasvatada aias püsilillena, kui on võimalik valida sobiv koht ja lumeta talvede korral kaitsta kasvukohta katte pealepanemisega. Väärib igati oma nime ’elegantne’.

Hüatsint-suvitähik (Triteleia hyacinthina syn.Brodiaea hyacinthina) on 45…60 cm kõrguste õisikuvartega liik, mis looduslikult lisaks eelpool nimetatud kohale on kasvamas ka Inglismaal ja Kanadas, samuti Kalifornias. Valged kuni lavendliroosad tähtjad õied paiknevad tipmistes kumerates sarikõisikutes. Eesti oludes üsna vastupidav, kasvuruumi vajab mugulate mahapanemisel 20…30 cm. Vältida tuleks liigniiskeid kasvukohti, tundlik talvise märja suhtes.

Hõre suvitähik (Triteleia laxa syn. Brodiaea laxa, Brodiaea candida, Triteleia candida) võib kasvada 60…75 cm kõrguseks. Üsna sageli kultiveeritav liik USA-s, samuti Euroopas. Eestisse on mugulaid toodud peamiselt Hollandist, kus ta on laialt levinud. Õitseb tavaliselt suve keskpaiku, juulis. Oluline on sobiva kasvukoha olemasolu aias ja valmisolek lumeta talvede korral taime kasvukohta kaitsta katte pealeasetamisega enne temperatuuri kiiret langust. Headeks naabriteks on talle kõrrelised, pojengid, hostad, põõsasmaranad, madalakasvulised kukerpuud jt kuivust taluvad taimed. Tuntuim sort on: ’Koningin Fabiola’ (syn. ’Queen Fabiola’) — põhiliigist jõulisema kasvuga ja suurema arvu tugevamate õisikuvartega.