Vaarikas, murakas

Vaarikas, Murakas (Rubus) sõrmjate või paaritusulgjate liitlehedega heitlehiste või igihaljaste põõsaste, liaanide, poolpõõsaste ja rohttaimede perekond roosõieliste (Rosaceae) sugukonnast. Varred ogalised, valged, roosad või punased õied asuvad ebasarikates, kahesugulised, viietised, harva neljatised. Lihakad luuviljad on alusel liitunud ja moodustavad koguvilja. Kaheaastaste põõsaste üheaastased võrsed (turioonid) rohtsed, puituvad, viljuvad ja hävivad teisel aastal. Paljud liigid annavad hästi juurevõsu ja moodustavad läbipääsmatuid võsasid. Eestis kasvab looduslikult 6 liiki, maailmas üldse ca. 400 liiki, peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Tähtsal kohal toidutaimena, eriti vaarikad ja veinitööstuses (murakad). Paljunevad hõlpsasti vegetatiivselt.

Harilik vaarikas (R. idaeus) kuni 2 m kõrgune püstine põõsas, kasvab kõikjal Eestis, üldlevik Kesk-Euroopast kuni Ida-Siberini. Üheaastased võrsed kaetud väikeste ogadega, helepruunid, vanemad võrsed hallid. Lehed 3…5 lehekesega, kuni 20 cm pikad, lehekesed piklikmunajad, kuni 8 cm pikad, terava tipuga, kahelisaagja servaga, alt viltjate karvadega. Õied valged, õitseb juunis, viljad punased, valmivad augustis. Väga palju kultuursorte.

Lõhnav vaarikas (R. odoratus) on mitmeaastaste võrsetega kuni 2 m kõrgune põõsas Põhja-Ameerika idaosa alusmetsast ja kaljunõlvadelt. Võrsed näärmekarvased, ogasid pole. Lehed 3…5 hõlmalised lihtlehed, 10…30 cm laiad, hõlmad kolmnurksed, , kahelisaagja servaga, mõlemalt küljelt näärmekarvased. Leheroots, õisikuraod samuti kleepuvate näärmekarvadega kaetud. Õied kuni 5 cm läbimõõdus, üksikult või väheõielistes pööristes, roosad kuni punakad, õitseb juunist septembrini. Viljad lääged, punased. Lopsaka lehestiku tõttu tore ilupõõsas haljasaladel. Varjutaluv, vähenõudlik.

Põldmurakas (R. caesius) on Eestis looduslikult kasvav, kuni 2 m pikkuste, roomavate, ebaühtlaselt ogaliste võrsetega põõsas. Üldareaal Kesk-Euroopast kuni Ida-Aasiani. Lehed kolmetised, lehekesed mõlemalt küljelt hajusalt karvased, ebaühtlaselt saagja servaga. Õied valged, hõredais kännastes, õitseb juuni kuni august, viljad valmivad paar kuud pärast õitsemist, mustad või sinised, hapukad koguviljad, valmistatakse veine ja hoidiseid. Saartel ja Lääne-Eestis tavaline, kiviaedadel, põllupeenardes jne. Kuivust taluv, lubjalembene ja päikesepaistet taluv taim.

Aedmurakas (R. fruticosus) tuntud ka pampli nime all. Pikad 1…2(5) m pikkuseks kasvavad varred ogadega, paksud ja kaarduvad. Tumerohelised kolmetised kuni viietised liitlehed, torkivate varte ja roodudega. Viie kroonlehega õied kobarais valgest kuni roosani juunis-juulis. Viljad punakad, valmides muutuvad mustjaks. Eelistab mõõdukalt viljakat, vett läbilaskva pinnasega kasvukohta. Sobib kasutamiseks haljastuses. Paljundada saab kaardunud oksi maapinnale painutades, mis võtavad juured alla andes alguse uuele taimele. Hõlpsasti paljundatav ka juurevõsudega. Võib muutuda invasiivseks. Sordid: ‘Black Satin’ – õied valged, viljad suured, piklikud, säravmustad, söödavad; ‘Thornfree’ – õied roosakasvalged, viljad suured, piklikud, mustjaspunased, söödavad.

Kitsemurakas (R. nessensis) kasvab Eestis hajusalt, peamiselt Põhja- ja Kagu-Eestis, samuti Skandinaavias, Kesk- ja Lääne-Euroopas. 5…7 munaja liitlehega, püstiste, kuni 1,5 m pikkuste võrsetega põõsal on 5…10 kaupa hõredas kännases valged õied ja punakassinised söödavad, maitsetud koguviljad. Õitseb juulist augustini.

Kolmevärviline vaarikas (R. tricolor) on Lääne-Hiinast pärit madal kuni 0,5 m kõrgune põõsake. Võrsed hallikasviltjad, lehed pooligihaljad, vahelduvad, munajad, alt valgeviltjad. Õied valged 3…4 kaupa, õitseb juuli-august. Vili helepunane, söödav. Tihe ja intensiivne pinnakattetaim, kuid meil külmahell.

Vaarikalt võib saaki saada juba esimesel kasvuaastal

2. juuni 2014 Maaleht

Asta-Virve Libek, Eesti Maaülikooli vanemteadur

Iga aiapidaja teab, et vaarikas on kaheaastane: esimesel aastal kasvab vars, mis kannab vilja teisel aastal, pärast viljumist vars kuivab.

Aga juba mõnda aega on levinud sellisedki sordid, millelt saab saaki esimesel aastal. Neil sortidel moodustuvad võrse kasvamise ajal selle tippu ka õisikud, kus valmivad viljad. Pärast viljakandmist varred ei sure, vaid annavad alumistest pungadest moodustunud viljavartel saaki veel teiselgi aastal.

Selliseid vaarikaid nimetatakse taasviljuvateks ehk remontantsortideks. Nad õitsevad tunduvalt hiljem kui tavasordid, ja kuna viljade valmimise ajaks on vaarikamardika tõugud ehk “vaarikaussid” siirdunud juba mulda nukkuma, ei kahjusta need vilju. See on nende sortide suur eelis. Kahjuks võib aga meie kliimas jääda jahedamal suvel suur osa saagist sügiseste öökülmade kätte.

Vaarikatest on üsna tülikas vanu varsi välja lõigata. Remontantsortide puhul võib piirduda ka ainult sügisese saagiga, sel juhul saab hilissügisel kõik varred maha niita. Järgmise aasta saak moodustub ju noortel võrsetel sügisel.

Kasvatajate suure huvi tõttu on Pollis viimastel aastatel võetud katsetusse üsna mitmeid remontantsorte. Neist vanemad (‘Babje Leto’, ‘September’ jt) on suhteliselt väikeste viljadega ja ka nende käsitsemiskindlus keskpärane. ‘Babje Leto’ on siiski juba mõnda aega soovitussortimendis.

Uuemad – Poolas aretatud ‘Polana’ ja ‘Polka’ – ületavad aga varem vaatluse all olnud sorte nii saagikuselt kui ka viljade kvaliteedilt mitmekordselt. ‘Polana’ on ‘Polkaga’ üsna sarnane, kuid mõnevõrra väiksema saagi ja vilja suurusega. Remontantsortidest on katses veel ‘Herakles’, ‘Poranna Rosa’, ‘Boheme’, ‘Diana’ jt, kuid nende sobivuse kohta meie kliimasse pole veel piisavalt andmeid.

Vaarikate istutamine ja kasvatamine

04.06.2012

www.rodoaed.ee

Eesti internetiavarustes on väga vähe juttu olnud vaarikate kasvatamisest ja istutamisest. Järgnevalt toomegi välja mõned kasulikud nõuanded aedvaarikate eest hoolitsemiseks. Artikli lõpu poole saate lugeda ka vaarika kasulikkusest ja raviomadustest.

Vaarikas on isepaljunev kaheaastane põõsas, mille juurestik moodustub risoomist. Risoomi sõlmedest kasvavad välja sügavuti ja laiali harunevad jämedad ja peenemad juured, mis võivad sügavuti tungida kuni 2 m ja laiuti kuni 3 m kaugusele mulda.  Kasvukoha suhtes on vaarikas küllaltki nõudlik. Eelkõige on ta väga valguslembeline ning vajab arenemiseks ja kasvamiseks otsest päikesevalgust. Seega ei tohi vaarikaid paigutada teiste kultuuride varju. Kasvukoht peab olema kaitstud ka külmade tuulte eest, mis pidurdavad kasvamist ja arenemist. Ta vajab keskmise raskusega sügavapõhjalist huumus-ja õhurikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi. Niiskusepuuduse suhtes on vaarikas väga tundlik ning ka liigniiskes mullad ei sobi talle. Tänu eespool kirjeldatud suureulatuslikule juurestikule ei sobi ta teiste kultuuride keskele, vaid peaks paiknema eraldi- aia ääres, kraavikaldal vms. Kuna vaarikad õitsevad juunikuus, siis ei satu nende õied öökülmade ohtu. Õitsemine hakkab keskmiselt 50-60 päeva pärast pungade puhkemise algust ning kestab 30-40 päeva.

Juurte elutegevus algab kevadel kohe pärast maapinna sulamist ning intensiivistub temperatuuri tõustes. Suve jooksul tekib risoomile hulgaliselt lisapungi, mis suve lõpus arenevad maa-alusteks võsudeks. Selles seisundis jäävad nad talvituma.

Maa ettevalmistamisel vaarikate istutamiseks peab olema väga põhjalik, sest vaarikad kasvavad pikalt ühe koha peal. Erilist rõhku tuleb panna maa umbrohupuhastusele, sest umbrohujuurte, eriti orasheina hävitamine vaarikate vahel on peaaegu võimatu. Kõige paremini saab maad ette valmistada mõne sobiva eelkultuuri, nagu kartul, juurvili, põldheina vms kasvatamisega. Eelnevalt kasvatud kultuure tuleb korralikult harida ja tugevasti väetada, et vaarikale jääv muld oleks toitaineterikas, kobestatud ning umbrohust puhas. Enne vaarikate istutamist kobestatakse mulda 30 cm sügavuselt ja vajadusel lisatakse veel sõnnikut või komposti. Vaarikaid istutatakse üldiselt varakevadel. Sügisel võib vaarikad istutada siis, kui ilmad on kaua soojad.

Vaarika istikud saadakse juurevõsudest. Kõige lihtsam on istutamise töö ette võtta kahekesi. Üks kaevab varem kobestatud mulda nii suure ja sügava augu, et istiku juured parajasti sisse mahuvad, teine asetab istiku kohale ja paigutab juured igas suunas laiali. Seejärel viskab esimene juurtele mulda, teine aga raputab tasakesi istikut, et muld läheks hästi juurde vahele. Lõpetuseks tallatakse muld istiku juurte ümber kinni. Hilisem mullaharimine seisneb peamiselt mulla kobestamises, mida tuleb teha iga suure vihmasaju järel, sest vaarikas ei talu õhuvaest tihenenud mulda.  Kasulik on ka vaarikate multšimine, mis takistab umbrohu teket ning soodustab mulla õhutamist.

Nipp! Kuna vaarikas ei talu liigniiskust, siis pärast istutamist on hea kaevata labidaga ridade kõrvale või istikute ümber väikesed kraavikesed, kuhu valatakse rikkalikult kastmisvett.  Sügisel, kui muld on märg, siis pole selliste kraavide kaevamine ja veega täitmine vajalik.

Vaarikas on väga vitamiinirikas ning maitsev mari. Kui rääkida vaarikamarjade kasulikkusest, siis sisaldavad viimased rikkalikult suhkruid, orgaanilisi happeid, kaltsiumi, kaaliumi, fosforit, rauda ja teisi mineraalaineid ning A, B ja C vitamiini. Lehtedes on C- ja E-vitamiini, karotiini, fenoolkarboksüülhapet jt. Magususe eest vastutavad vaarikates pea võrdsel määral kaks põhitegijat: glükoos ja fruktoos, sahharoosi on viljades oluliselt vähem. Et fruktoos on kõige magusam looduslik suhkur üldse, siis tunduvad vaarikad väga magusad ning tihti ei saa neid ka väga palju süüa.

Happeid on vaarikates päris mitmeid, suuremates kogustes leidub õun- ja sidrunhapet, vähemal hulgal võib viljadest leida ka sipelg- või salitsüülhapet. Just salitsüülhappega seondubki rahvameditsiinist ammu teatud tõsisasi, et erinevatest vaarikaosadest (kuivatatud marjad, lehed, varred, õied) tehtud teel on higistama panev toime ja seega palavikku langetav mõju. Teine rahvameditsiinis ammutuntud tõde räägib vaarika valuvaigistavast toimest, mille eest vastutab frageriin. Seda ühendit leidub eeskätt vaarika vartes ja lehtedes ning seetõttu neid raviotstarbeliselt ka kogutakse ja kasutatakse.

Vaarikapreparaate võetakse sisse külmetuse, kopsupõletiku, seedeelundite haiguste, kõhulahtisuse, kehvveresuse, kroonilise reumatismi, suhkrutõve, leetrite, neurasteenia ja krooniliste nakkushaiguste korral.

Soovitav on marju säilitada ka talveks. Näiteks saab marju kuivatada – kõigepealt päikese käes õhukese kihina laiali laotatult või kuivatis temperatuuril 50-60 kraadi juures. Lehti kuivatatakse varikatuse all ja varred pestakse puhtaks ning kuivatatakse samamoodi kui marju. Vaarikatest saab keeta väga head mahla, moosi või säilitada sügavkülmas.

Vaatamata magusale maitsele on vaarikad suhteliselt lahja suutäis — sajagrammine kogus sisaldab kõigest 40-45 kcal.