Ussikeel

Ussikeel (Echium) on 40 liigiga üheaastaste, igihaljaste kaheaastaste taimede, puhmaste ja põõsaste perekond kareleheliste (Boraginaceae) sugukonnast, mis looduslikult on levinud Euroopa steppides, Vahemeremaades, Kanaari saartel, Aafrikas ja Lääne-Aasias. Eestis kasvab looduslikult liivastel jäätmaadel, teeservades ja nõlvakutel harilik ussikeel (E. vulgare). Ussikeel võib kasvada nii üheaastase kui kaheaastase taimena, viimasel juhul kasvatab ta esimesel aastal leheroseti ja teisel pika õisikuvarre. Üheaastane ussikeel jääb seetõttu kasvult alati madalamaks ja õitseb samal aastal. Hariliku ussikeel on siniste õitega pealt karvane taim. Soojema kliima ussikeelte seas on palju dekoratiivseid liike, kuid meie kliimas nad aedades oma ilu sellisena ei näita. Eestis kasvatatakse aedades üheaastase taimena teelehtjat ussikeelt (E. plantagiuneum) ja temast aretatud sorte. Õite värvus varieerub valgest punaseni ja erinevate siniste toonideni ja õie suurus 3 cm, puhma kõrgus on kuni 30 cm. Kevadise külvi korral õitseb juunist septembrini. Pinnase suhtes vähenõudlik, kuid eelistab liivasemat ja päikeselist kasvukohta. Püsikuna võib kasvatada vene ussikeelt (E. russicum), mis on samuti vähenõudlik taim, kuid eelistab ka liivasemat pinnast ja päikeselist kasvukohta. Rammusas mullas kipub lamanduma ja sellises raskes mullas jääb lühiealiseks. Taim ise on hallikasroheliste lehtede ja tumepunaste õitega, mis on koondunud kuni meetri pikkusesse õisikusse. Õitseb juunis-juulis ja teda on lihtne paljundada seemnetega, mis võib külvata otse kasvukohale. Noored taimed taluvad hästi ka ümberistutamist (seega võib ka ette kasvatada), kuid vanemaid taimi tuleb ümber istutada suure mullapalliga. Kõik ussikeeled on head meetaimed! Nad on meil aedades veel vähe levinud, kuid vääriksid igati kasvatamist.

Ilus umbrohi ussikeel

4. august 2014 Aialeht

Tapio Vares

Harilik ussikeel (Echium vulgare) on Eestis üsna tavaline taim, eriti paeklibustel saartemaastikel. Vahel moodustab ta suuri vööni ulatuvaid õisikuküünalde välju. Nagu näiteks Kärdla lähistel Prählal tunamullusel südasuvel. Mullu niideti väli aga liiga vara, enne õitsemist, maha ja pole seal lummavat sinist künka-aasa enam selgi suvel. Miks?

Harilik ussikeel on nimelt kaheaastane taim. Esimesel aastal kasvatab ta maadja leheroseti, järgmisel õitseb, viljub ja siis sureb. Et ta kesta saaks, peavad seemned valmida jõudma.

Ussikeel on pealtnäha väga lõunapärane tegelane. Eks selle perekonna suurem liigirikkus asugi lõuna pool. Mõni liik kasvab koguni puitunud okstega põõsaks, näiteks Kanaari saartel. Meie harilik ussikeel on aga levinud üle Euroopa, ulatudes suisa Ida-Aasiasse välja, kasvades seal näiteks Sahhalini saarel.

Kodumaine ussikeel on üks efektsemaid lilli ka aias. Minul on ta olnud juba kümmekond aastat. Ei mäletagi, kas külvasin seemneid või istutasin taimed, igatahes peagi rõõmustas paeklibuses kiviktaimlas silma väike siniste küünalde punt. Et ussikeel oma lühikest elutsüklit ise jätkata saaks, jätsin ma viljuvad varred kuivamiseni püsti.

Siis aga väljus asi kontrolli alt. Ühtäkki sai ussikeeli tohutu palju ja peagi oli terve klibutaimlamägi üksainus ussikeelte tihnik. Kuna mu aed on suur ja alati kõikjale rohimisega õigel ajal ei jõua, siis tegelikult oli selline metsik ussikeelepadrik hea kattevari tegemata rohimistööle.

Hiljuti juulis asusin siiski rünnakule. Tirisin üles tervelt neli suurt sületäit juba peagu ära õitsenud varsi ja rohisin välja ka suure osa tänavusi leherosette. Päris lõpuni ma sellise laastamistööga minna siiski ei raatsinud. Mõned ussikeelerosetid jäid alles ja seega saan tulevalgi suvel siniste õisikuküünalde iselaadset ilu näha.

Muide, mõni ussikeeleküünal on nüüdseks siginenud ka mujale aeda, näiteks ubapõõsaste sisse. Sedasi on sellest ilusast lillest saanud aias samasugune siin-seal end ilmutav rändtaim nagu üheksavägisest. Tuleb vaid hoolas olla, et mitte liiga hoolas olla. See tähendab, et rohimisel tasub mõned ussikeele ja üheksavägise noortaimed alles jätta.