Upsujuur

Upsujuur (Veratrum) on mitmeaastaste rohttaimede perekond upsuõieliste (Melanthiaceae) sugukonnas. Perekonda kuulub umbes 20 erinevat liiki, mis looduslikult kasvavad parasvöötmes.

Upsujuured on kõrged, ilusate lehtedega lehtdekoratiivsed püsikud, kellel on atraktiivsed püstised õisikud. Õied on väikesed, neid on väga palju ja nad paiknevad suurtes tipmistes õisikutes. Upsujuured on mürgised, eriti nende juured.

Heaks kasvamiseks vajavad upsujuured viljakat ja kogu kasvuperioodi vältel parajalt niisket pinnast päikeselisel kasvukohal. Taluvad vaid kerget varju.

Parim viis upsujuurte paljundamiseks on kevadel juurevõsudega või jagamisega. Saab paljundada ka seemnetega, kuid külvid tärkavad ebaühtlaselt ja seemikud edenevad väga aeglaselt. Seemnetega paljundamisel võib kuluda külvist õitsemiseni kuni kümme aastat.

Koduaias ja maakodus sobib kasvatamiseks niisketel niitudel, turbaaias, kaldapealsel ja mujal, kus leidub piisavalt huumuserikast mulda. Taimedele lisab iluaianduslikku väärtust nende kena lehestik, mis ei kaota oma ilu kogu kasvuperioodi vältel.

Kalifornia upsujuur (V. californicum) on paljude arvates upsujuurtest kõige kaunim, võib soodsate tingimuste korral kasvada kuni 2,5 meetrit kõrgeks.

Valge upsujuur (V. album) on levinud Siberis, Põhja-Ameerikas ja mõnedes paikades Põhja-Euroopas. Eestis looduslikult ei leidu, kuid koduaedades siin-seal kohtab aegajalt küll. Tal on piklikud elliptilised tumerohelised lehed. Meie kliimas üldiselt vastupidav. Kasvukõrgus jääb enamasti pisut alla 1,5 meetri.

Must upsujuur (V. nigrum) sarnaneb oma kujult valgele upsujuurele, kuid eristub tumeda õisiku poolest. On saanud oma nime mustjate õisikute järgi. Eesti oludes tuleks kasvatada paikades, mis oleksid kaitstud talviste ida- ja põhjasuunaliste tuulte eest, sest on valgest upsujuurest veidi külmakartlikum.

Uus-Meremaa teadlased on leidnud Aleksander Suure surmale senisest paremini tõendatud põhjuse.

Toksikoloogid Leo Schep ja Pat Wheatley on pakkunud hiljuti ajakirjas Clinical Toxicology avaldatud artiklis välja, et suurele vallutajale sai tõenäoliselt saatuslikuks valge upsujuur. Tavalised mürgid oleks tapnud oma ohvri kiirelt, valge upsujuur teeb seda aga pikkamööda, vahendas ERRi teadusportaal Phys.orgi.

Schep on Aleksander Suurele saatuslikuks saanud mürgi üle juba ligi kümme aastat pead murdnud. Teadlaste sõnul on sõdalase lõpu kohta avaldatud vastukäivat teavet. Suurem osa allikaist väidab siiski, et mees jäi haigeks pärast mitmepäevast joomapidu. Piinarikas tõbi vaevas teda 12 päeva enne, kui ta suri. Strühniin või arseen, mis olid tol ajal levinud mürgid, teinuks sama töö peaaegu silmapilkselt.

Valge upsujuur oli tol ajal aga inimestele hästi tuntud taim. Seda kasutati oksendamise esile kutsumiseks, kui oli alust arvata, et keegi on midagi halba sisse söönud. Küllalt suurtes kogustes mõjub taim aga surmavalt, tõsi küll, alles pikema aja pärast. Teadlaste hinnangul võidi seda lisada mõnele mõrumale veinile, seejärel segati seda tavalise veiniga ja anti Aleksandrile. Nagu allikad väidavad, oli ta üsna purjus ega oleks maitsevahet nii ehk naa märganud. Samuti langevad pealtnägijate kirjeldatud haigusnähud kokku sellega, mis võiks esineda valge upsujuure põhjustatud mürgituse puhul: tugev kõhuvalu, palavik iiveldus ja oksendamine.

Siinkohal tuleb siiski tõdeda, et vahepeal on möödunud 2000 aastat, mistõttu on nii toksikoloogidel kui teistelgi teadlastel väga keeruline tõestada, mis kellegi tappis. Nii jääb Schepi ja Wheatley teooria üheks mitmest, tõsi küll, vahest jagub sellel teistega võrreldes ajalooallikates rohkem tõendusmaterjali.

Allikas: https://menu.err.ee/274117/aleksander-suure-viis-hauda-valge-upsujuur

Toimetaja: Piret Ehrenpreis