Tarinõges

Tarinõges (Teucrium) on umbes 300 liigiline rohtsete püsikute ja poolpõõsaste perekond huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnas, kes looduslikult kasvavad  nii  metsavööndis kui kuivadel kivistel aladel Euroopas, kuid eelkõige Vahemeremaades.  Eestis kasvab looduslikult vinav tarinõges (T. scordium).  Tarinõgeseid  iseloomustavad aromaatsed saagja servaga rootsutud  vastakad lehed.

Kasvuks vajavad vett hästi läbilaskvat lahjemat kuni keskmise viljakusega neutraalset kuni aluselist  (lubjarikast) mulda ja päikeselist kasvukohta. Lihtne on paljundada puhmiku jagamise teel kevadel või augustis-septembris.  masspaljunduseks sobibka pistikutega paljundamine (rohtsed pistikud võtta kevadel  või poolpuitunud pistikud kesksuvel-juulis) või seemnetega, mis külvata külvikasti märtsis-aprillis  taimede ettekasvatamiseks, sellisel juhul võib taim õitsema minna juba samal aastal või külvata mais kohe kasvukohale.

Lõhnatu tarinõges (T. chamaedrus)  on kuni 40 cm kõrgune poolpõõsas, kelle lehed on sügavalt saagjad ja õitseb juulis-augustis putkja tupega roosade kuni purpurjate õitega, mis paiknevad varre tipus ja lehtede kaenaldes. Varem kasutati teda ürdilikööride maitsestamiseks, podagra ja reuma  puhul ning seedetegevuse soodustajana. Tänaseks päevaks on tema kasutamine ravimina lõpetatud, sest on leitud hoopis maksa kahjustav toime. Nüüd kasvatatakse pigem ilutaimena tänu pikale  ja rikkalikule õitsemisele ning putukaid ja liblikaid ligimeelitavale toimele.

Nõmm-tarinõges  (T. scorodonia) on kuni 80 cm kõrguseks kasvav poolpõõsas, keda eristab teistest tarinõgestest lehtede karvane alakülg. Õitseb samuti juulis-augustis roosade õitega, mis paiknevad tipmiselt ja lehtede kaenaldes. Aedades kasvatatakse enamasti tema sorti ‘Crispum’, kellel on tumerohelised ümaramad nn kofreeritud lehed ja kasvult jääb liigist madalamaks, kompaktsemaks. Kasvatatakse nii ilu-, mee- kui ka ravimtaimena ( valmistatakse homöopaatilisi vahendeid ja ravimteena hingamisteede põletike raviks).