Seebilill

Seebilill (Saponaria) perekond on valdavalt ühe kuni kaheaastaste, samuti püsi-rohttaimede perekond nelgiõieliste (Caryophyllaceae) sugukonnast. Seebilillesid leidub looduses 20 liiki, mis kasvavad enamasti Vahemeremaadel ja Euraasia parasvöötmes. Seebililledeks nimetatakse taimeperekonda sellepärast et nimetatud perekonna liigid sisaldavad saponiini, mida leidub rohkem eelkõige juurtes. Juuri on aegade jooksul kasutatud seebi valmistamisel ühe seebi koostisosana. Valged, kollakad, roosad või punased õied paiknevad üksikult või kännasena.

Basiilikulehine seebilill (S. ocymoides), mille kõrgus on 15…25 cm. Lamanduvate vartega pinnakattetaim. Taim alustab õitsemist juunis. Õitsemine on kõige rikkalikum juulis ja augustis, kuid septembris väheneb oluliselt. Üksikuid õisi võib olla veel ka oktoobris. Taime õied on meeldiva maheda lõhnaga, mis võib tõepoolest sarnaneda ka seebi lõhnale. Sort: ’Rubra Compacta’ – tiheda padjandina kasvav punaseõieline sort. Eesti oludes saab probleemideta kasvatada isegi sisemaal ega pea ilmtingimata talvekatet kasutama.

Hariliku seebilille (S. officinalis) juuri (sisaldavad sapoiine) on tarvitatud isegi seebi aseainena peente siidkangaste pesemiseks ja rahvameditsiinis rögalahtistina. Harilik seebilill erineb basiilikulehisest seebilillest sellepoolest, et temal on püstised kuni 40 cm kõrgused varred, seega ei lamandu. Kasvutingimuste suhtes on seebilill vähenõudlik, kasvab nii viljakal, kui ka väheviljakal aiamullal. Rikkalikuks õitsemiseks eelistab päiksepaistelist kasvukohta. Paljundatakse jagamisega ja seemnetega. Annab isekülvi. Paljundada ja istutada võib nii kevadel, kui sügisel. Seebilill sobib suurepäraselt kasvatamiseks haljasaladel rühmadena, sest on pika õitsemisajaga ning õitseb rikkalikult. Püsilillepeenardesse eriti sobiv pole, sest kasvab väga kiiresti laiali, tungib teiste liikide sisse ja teda on sealt raske kätte saada. Ilus ka lõikelillena. Peamisteks kasvuaegse hooldamise võteteks on väetamine, närtsinud ja õitsemise lõpetanud õite eemaldamine, vajadusel umbrohu kitkumine ja põuaperioodidel kastmine. Hilissügisel, kui taim on elutegevuse lõpetanud, on soovitav lõigata maapealne osa tagasi, kuid võib seda ka mitte teha. Viimasel juhtumil asendab varre risu talvekatet. Haiguste levimise seisukohalt, kui ikkagi aega on, oleks parem varrerisu koristada ära ja leida talvekatteks muid võimalusi. Sordid: ’Rosea Plena’ – kõrgekasvuline roosade täidisõitega sort; ’Rubra Plena’ – täidisõied on avanedes punased kuid vananedes muutuvad tume roosaks pleekides hiljem veelgi heledamaks. Eesti oludes normaalse talvekindlusega