Sarapuu

Sarapuu (Corylus) perekonnas on ühekojalised, ühesuguliste õitega ja suvehaljaste vahelduvate lihtlehtedega kõrgemad põõsad, harvem kuni 40 m (C. chinensis) kõrgused hallika sileda kuni rõmelise tüvekoorega puud. Lehed tihti ebasümmeetrilised, kahelisaagja servaga kuni nõrgalt hõlmised ja üsna suured, abilehed väikesed, varisevad varakult. Isasõied moodustuvad juba sügisel rippuvate urbadena, emasõied tipmistes või külgmistes pungataolistes õisikutes, õitsedes on nähtav vaid väike punane emakasuue, õitsevad varakult enne lehtimist. Vili on pähkel, milline on kas osaliselt või täielikult ümbritsetud lehetaolise, kaussja või toruja moodustisega (kuupulaga). Pähkel peidab eneses lihakate idulehtedega seemet, milline on rasvarikas. Pähklid on väärtuslikuks toiduainetööstuse tooraineks. Looduslikest liikidest on aretatud rohkesti õhemakoorelisi ja suurema rasvasisaldusega sorte, milliseid kasvatatakse lõunarajoonides. Sarapuude juurestik on hästi arenenud, tungides sügavale maasse. Liigid annavad kännuvõsu, paljundatakse nii seemnetega, kui ka vegetatiivselt. Liikide koguarv umbes 15, pärinedes Euraasia ja Ameerika parasvöötmest. Perekonna esindajaid kasutatakse palju haljastuses, Eestis kasvab looduslikult üks liik, Euroopas 3 liiki. Eluiga liigiti erinev, võib puukujulistel liikidel küündida kuni 200 aastani.

Harilik sarapuu (C. avellana) kasvab meil kodumaise püstise ja tugevakasvulise 3…5 (8) meetrise 10…15 tüvelise põõsana alusmetsarindes ja metsaservades üle kogu Eesti, eelistades siiski lubjarikkaid muldi. Rahvapärased nimetused veel pähklipuu, sarapuu, sarakas jne. Üldareaal langeb kokku hariliku tamme areaaliga, kuid on viimasest rohkem põhjasuunas ulatuv, kasvades Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning ulatudes kuni Väike-Aasiani. Põhjas tungib kuni polaarjooneni Norras. Põõsad rohkesti hargnevad, tüve koor sile, hallikas. Kultuuristatud väga ammu. Võrsed noorelt näärmekarvased, pruunikad, pungad pruunikad kuni rohekad, ripsjalt karvased. Lehed äraspidimunajad kuni ümarmunajad, 6…12 x 5…10 cm, südaja alusega, ebaühtlaselt kahelisaagja servaga, lühidalt teritunud tipuga, pealt läiketa, rohelised, alt heledamad, õhukesed, roodudelt karvased, leheroots 0,5…1,5 cm, näärmekarvane. Emasõied kuni 5 cm pikad, karvased, isasõied peidus pungades millest ulatuvad välja vaid punased emakasuudmed, õitseb vahel juba enne lume sulamist.

Viljadeks on 2…5 kaupa koondunud pähklid on ümbritsetud pehmekestalise sametkarvase narmasja servaga kuupulaga, milline ümbritseb pähklit kas täielikult või osaliselt. Esimesed pähklid valmivad enam-vähem rukki koristuse ajaks, on kuni 2 cm läbimõõdus, hele- kuni tumepruunid, 1000 pähkli mass 1000…1200 g. Harilik sarapuu on varjutaluv, kasvades sega- ja lehtpuistute alusmetsarindes, sageli looaladel ja raiesmikel. Enamlevinud Lääne- ja Põhja-Eestis ning samuti meie kõrgustike ümbruses nii Pandiveres kui ka Lõuna-Eestis. Kiire kasv on just esimestel eluaastatel, viljakandvus algab 5….6 aastal kuid hästi hakkavad põõsad saaki andma alates 10…15 aastast. Põõsaste eluiga 60…80 aastat, viljakandvus istandikes umbes 30 aastat. Paljundada on lihtne seemnetega, ka vegetatiivselt lookvõrsikutega. Haljastuses kasutatakse kõrgemate, vabakujuliste tarade rajamiseks, kuid ka grupiti ja üksikistutusena, eriti sorte. Harilik sarapuu on maltspuiduline, puit on hajulisooneline, punakasvalge, pehme ja elastne, erikaal 0,6 g/cm³. Puidust valmistatakse tööriistade varsi, väiksemaid tarbeesemeid, sobib hästi ka voolimiseks. Pikuti lõhestatud sarapuuvitsu kasutati varem tünnivitsteks ja samuti punumistöödel. Sarapuulatte kasutati varem ka piirdeaedade (sarade) ehitamiseks. Sarapuule on omistatud kõiksugust väge ja peetud seda maagiliseks puuks. Laialt on tuntud sarapuu piksevastane võlujõud, samuti peletab sarapuuvits eemale mürkmadusid. Rahvameditsiinis on sarapuud kasutatud vähe – lehtede hautis aitab veenilaiendite ravil, isasurbade leotis puhastab nahka jne. Üksikpõõsas annab 1…3 kg pähkleid, kultuursordid isegi üle 10 kg. Pähkliaastad korduvad umbes iga 3…4 aasta tagant. Neid tarvitavad mitmed metsloomad ja –linnud, kes samas varusid kogudes sarapuud ka levitavad. Pähklituumi kasutatakse pähkliõli valmistamiseks, samuti halvaa, müsli, kommide ja pagaritoodete komponentidena. Viljade kahjurina on tuntud pähklikärsakas, kes muneb noorte pähklite sisse. Rikutud pähkel ei tule korjates kuupulast hõlpsasti lahti. Haljastuses on hariliku sarapuu kasutamine olnud aktiivne ja seda eeskätt põõsaste väikese hooldusvajaduse, dekoratiivsuse, haiguskindluse ja kättesaadavuse tõttu. Annab aga hõlpsalt juurevõsu, seetõttu tasuks kasvatamiseks jätta põõsastele rohkem ruumi.

Sordid: ’Alli’ – suurema vilja ja õhema koorega kodumaine sort; ‘Aurea’ – kollaste lehtedega kõrgem põõsas; ‘Contorta’ (f. contorta; var. contorta) – keerdoksine sarapuu; leitud hekist kasvamas; korgitserlikult keerdus okstega nõrgakasvuline põõsas, dekoratiivseim enne lehtimist, kuid dekoratiivne kogu vegetatsiooni vältel, külmahell; ‘Fuscorubra’ – purpurpunased lehed ja pähklid, seemnest paljundades on osa järglastest erineva intensiivsusega punaste lehtede ja viljadega, tihti tugevamakasvuline põhiliigist; ’Glomerata’ – pähklid koondunud 7…..10 kaupa, väikeseviljaline; ’Hall’s Giant’ – suure saagikusega, hiljavalmivad suured paksukoorelised pähklid; ‘Heterophylla’ (f. laciniata; f. urticaefolia; f. quercifolia) – lehed sügavate sisselõigetega; ’Pendula’ – oksad püstised, tipud rippuvad; ’Piliciensis’ – lehed alt halliviltjad, viljad väikesed, kuupula lühike; ’Microphylla’ – põõsad madalamad ja lehed umbes poole võrra väiksemad põhiliigist; ’Red Majestic’ – nagu’Contorta’, kuid lehed punased, külmahell; ’RedZellernut’ – 2…..3 m kõrgune põõsas, lehestik jääb punaseks puhkemisest kuni sügiseni, pähklite koor ja kuupula punased; ’Variegata’ – lehed osalt kollakasvalgete servadega, osalt samavärvi laikudega; ’Zimmermannii’– lehed alusel kokkukasvanud, torbikukujuliselt kokkurullunud.

Kõrgetüveline sarapuu (C. colurna) – soodsates oludes kuni 25 m kõrguseks kasvav ja kuni 1 m diameetriga suur kuid siiski aeglasekasvuline puu, on pärit Balkanimaadelt, Väike-Aasiast ja Kaukaasiast, kasvades mäestikumetsades koos teiste laialehiste puuliikidega nii puistute I kui ka II rindes kuni 1700 m kõrguseni üle merepinna. Tüve koor eraldub plaatidena, korkjas, võra tihe, ovaalne. Võib saada kuni 200 aastaseks. Võrsed kollakashallid, hajusalt näärmekarvased, vanemad võrsed kaetud nõrgalt korkja koorega. Lehed laimunajad, 7…12 x 5….9 cm, südaja alusega, lühidalt teritunud tipuga, tömpsaagja kuni nõrgalt hõlmise leheservaga, pealt tumerohelised, läikivad, noorelt karvased, alt roodudelt karvased, leheroots 2-5 cm pikk, näärmekarvane, sügisvärvus kollane. Emasõied 6…12 x 0,3…0,6 cm, rohekaskollased. Viljad paiknevad 3…8 kaupa, kuupula pähklist pikem, narmasjas, pealt näärmekarvane. Pähkel kuni 2 cm pikk, kest väga paks. Mulla suhtes nõudlik, eelistades kasvada viljakatel aluselistel muldadel. On varjutaluv, ning peab vastu linnasaastele. Euroopas ja Ameerikas kasutataksegi liiki haljastuses alleepuuna. Ei anna juurevõsu. Kasutada haljastuses võiks senisest enam, kuivõrd on tegemist suhteliselt dekoratiivse, põuakindla ning haigustevaba puuga. Eestis on olemas vanemaid eksemplare, millised viljuvad, kuigi liik on laisk viljuja. Pähklite koor on paks ja tugev kuid tuum on maitsev. Seetõttu on muistses Roomas puid juba ammu kasvatatud viljapuudena. Puit tugev ja ilusa tekstuuriga, roosakasvalge. Kasutatakse mööblitööstuses, treimistöödel, kuid ka ehitusmaterjalina elamuehituses. Sordid: ‘Granat’– puhkedes purpurpunaste, hiljem rohekaspunaste lehtedega, kasutatakse alleepuuna; ’Te Terra Red’ – püramidaalne madalam puu, lehed puhkedes punased, hiljem pronksjad.