Roos

Roos (Rosa) kuuluvad roosõieliste (Rosacea) sugukonda ja on kibuvitsaliste (Rosoidea) alamsugukonna kibuvitsade (Rosa) perekonna kultuurteisendid ja sordid.  Praeguste rooside eellaste jäljed ulatuvad ligikaudu 20.mlj. aastat tagasi ning neid loetakse üheks vanimaks taimeperekonnaks Maal. Rooside algkoduks peetakse Sise- ja Edela-Aasiat. Roose kasvatatakse peamiselt ilutaimena, kuid ka vitamiinirohkete viljade saamiseks. Roosi kroonlehtedest saadakse roosiõli, viljadest ja kroonlehtedest valmistatakse ka keedist ja veini.

Perekonda Rosa  kuuluvad suvehaljad ja mõningad igihaljad põõsad, mis on kujult püstised, ronivad, või roomavad. Roosi võrsetele on iseloomulikud seal asetsevad okkad ja erilised paaritusulgjad liitlehed. Roosi õis koosneb põhivormis viiest kroon- ja tupplehest (nn. lihtõieline roos, 6-20 kroonlehega on pooltäidetud õis, 21-40 kroonlehega täidisõis ning enama kroonlehtede arvuga õit nimetatakse tihedalt täidetud õieks ehk ülitäidisõieks). Lihakas ebavili on enamasti punane, harva kollane või must.

Roosid armastavad päikesepaistelist kasvukohta. Nad kasvavad ja õitsevad seal paremini. Enamus sorte talub ka poolvarjulist kasvukohta. Varjuline kasvukoht roosidele ei sobi, sest seal võivad roose kahjustada mitmesugused haigused ja nad ei hakka õitsema. Roosid eelistavad viljakat ja toitainerikast mulda. Kõige paremad on lubjarikkad viljakad liivsavimullad. Täiesti sobimatuteks loetakse nii kuivi kui ka liigniiskeid muldasid. Roose ei tohi istutada ka tuultele avatud kasvukohale. Roose kahjustavad ka külm tuul ja lehetäid.

Roosiliike paljundatakse peamiselt seemnetega, -sorte aga vegetatiivselt (pookides, pistikutega, võrsikutega ja ka meristeemmeetodil).

Sortide rohkuse, keeruka põlvnemise ja omaduste kiire muutumise tõttu aretustöös ei ole seni õnnestunud luua kõiki nõudeid rahuldavat kultuurrooside liigitust. Seetõttu on sarnaste omadustega sordid koondatud sordirühmadesse. Sordi nimele lisatakse tavaliselt koos aretaja nime ja aretusaastaga ka kuuluvus sordirühma (TH,F,Pol jne.). Eristatakse üle 50 sordirühma.

Levinumaid sordirühmi:

Teehübriidroosid (TH) on aretatud alaliselt õitsevate hiina e. teeroosi õite korduva ristamise teel teiste roosirühmadega. Nende võrsetele moodustub tavaliselt 1-3 õienuppu ja neil on täidisõied. Võivad õitseda korduvalt ning mõned sordid kannavad edasi ka teelõhna. Kasvavad 0,6-1 m kõrguseks ning neid tuleks kindlasti talveks katta. Tuntuimad sordid: ’Gloria Dei’ (Meilland,1945) –õied lõhnavad, kollakaskreemikad, äärtest ereroosad. Õied taluvad suurepäraselt vihmaperioode, põõsas on tugevakasvuline, suurte, tumeroheliste läikivate lehtedega. On haigukindel, vaid mõnikord kahjustab lehti roosi tahmlaiksus. Seda sorti võib leida ka nime alt ’Peace’. ’Le Rouge et Le Noir’ (Delbard,1972) – õied tumepunased, veidi sametjad, välimistele kroonlehtedele tekib lehesoonestik., lõhn meenutab vaniljearoomi. Kasvukõrgus 75 cm.

Floribundroosid (F) on aretatud polüant- ja polüanthübriidrooside ristamisel suureõieliste teehübridroosidega. Esimene floribundroosi sort ’Rödhätte’ oli aretatud Dines Poulseni poolt 1912.a. Põõsas kannab varre tipul kobarõisikut. Nimetatakse ka kobarroosideks. Nende kasv on eelmistest madalam 50-80 cm), põõsas tihedam ja võrsele areneb 3-10 õienuppu. Paljud sordid lõhnavad tugevalt. Talveks tuleb kindlasti katta. Tuntumad sordid ’Bonica 82’ (Meilland,1982) – roos õitseb kaua, heleroosad õied ja põõsa oksad varjavad hästi põõsa ümbruse mullapinda, võib sügisel anda marju. Sordi ’Hans Christian Andersen’ (Poulsen,1987) põõsas on püstakas ja jõuline pikal õievarrel ripuvad suured õisi täis kobarad säravpunaste kroogitud kroonlehtedega. Õied on maheda roosi lõhnaga. Roosi nooremad lehed on punaka tooniga, vananedes värvuvad läikivroheliseks.

Polüant- ja patioroosid (Pol, P) on väikeseõieliste kobarrooside rühm, kus ühel võrsel võib leida isegi 20-50 õit. Nende kasvuvorm on laiuv-tihe ning kõrgus 30-60 cm. Eestis õitsevad tavaliselt kahe lainena, taluvad hästi tuult ja vihma. Talvituvad vähese talvekattega. Tuntuimad sordid: ’Mõrsjaroos’ (Eichfeld,1950) – õied roosad, kullerkupu vormiga, asetsevad suurtes õisikutes. Lepib poolvarjuga ning õitseb rikkalikult ka sügisel. Kõrgus 40-50 cm. ’Regensberg’ (McGredy,1979) – roosades ja valgetes toonides kahevärvilised õied. Peenraroosidest kõige varasem õitseja.

Miniroosid (Min) on väikesekasvulised 15-50 cm kõrgused tihedad põõsakesed, mida on sobiv kasutada ääris- või potiroosina. Vanemad sordid on vähenõudlikud ja vastupidavad. ’Amulett’ (Tantau,1991) – õied tumeroosad, keskmised, tihedad ja hästi täidetud. Kõrgus 30-40 cm. Põõsas laiuv, õierikas ja vastupidav. ’Charmant’ (Kordes,1999) – õied kreemikasroosad, tihedad, rosetis, heledama südamikuga, lõhnavad. Põõsa kõrgus 30-40 cm. Haigus- ja külmakindlus hea.

Pinnakatteroosid (Bod) on roomavate või kaarjate võrsetega põõsasroosid. Nad on vastupidavad ja hea vihmakindlusega. Eristatakse kaht tüüpi pinnakatteroose – madalamatel pinnakatteroosidel kasvavad varred horisontaalselt ja mõnikord võivad nende oksad mullaga kokkupuutumisel sõlmekohtadest juurduda ja teine rühm on kõrgemad ning tugevamakasvulisemad laiavõralised põõsad, millel on efektsed kaarekujulised longus võrsed. Nende kõrgus on väga varieeruv – alates 15 cm kuni meetrini. Enamik sorte on väga hea talvekindlusega, sobides avalikuks haljastuseks. Sortidest tuntuim on ’The Fairy’(Bentall,1932) Pol – kõrgus 50-80 cm, õied roosad, suurtes kobarates. Sobib ka istutamiseks potti, kus õied vajuvad üle serva. Visa ja vähenõudlik roos. ’Yellow Fairy’ (Poulsen,1989) – kõrgus 65 cm, pilkupüüdvad kollased õrnalt lõhnavad õied suurtes kobarates. ’White Fairy’ Pol – valged täidisõied. ’Rote the Fairy’, ka ’Red Fairy’ (Moore,1995) Pol – kõrgus 50-65 cm, punased pooltäidisõied.

Põõsasroosid (S) on võrdlemisi kõrge kasvuga (1,2-1,8 m) ning võivad vajada ajutist toestust. Kaasaegsed põõsasroosid on enamasti täidisõielised ja õitsevad Eestis kahe lainena. Enamik põõsasroose vajab katmist.  ’Astrid Lindgren’ (Poulsen,1990) – heleroosad keskmiselt täidetud õied, lehed läikivad, haigus- ja külmakindel. ’Mozart’ (Lambert,1937) MskH on muskuskibuvitsa hübriidi ja teehübriidi ristand. Tal on väikesed kirsipunased valge südamikuga õied. Alustab õitsemist juulis ja õigetes tingimustes õitseb korduvalt. Kui kõiki äraõitsenud õisi pole ära lõigatud, siis kaunistavad sügisel põõsast dekoratiivsed tõrsikud.

Pargiroosid on Eesti tingimustes enamasti kurdlehise kibuvitsa (R. rugosa), näärelehise kibuvitsa (R. pimpinellifolia) ja valge roosi (R. alba) sordid. Sortidel on võimalik tuvastada kuulumist mõne kibuvitsa liigi juurde ja seetõttu on märgitud sordinime taha vastav lühend (RgH – R. rugosa;   SpnH – R. spinosissima; EgH – R.rubiginosa.). Pargiroosid on kõrgekasvulised ning vastupidavad ning ei vaja talveks katmist. ’Ritausma’ (Rieksta,1979) RgH – õied heleroosad, täidetud, keskmise suurusega. Õisikutes 3-7 õit. Põõsas jõuline ja okkaline. Hea hekiroos. Kõrgus 1,5-1,8 m. ’Robusta’ (Kordes,1979) RgH – suured veripunased lihtõied, õitseb rikkalikult, lehed läikivad, kõrgus 1,2-1,8 m .

Antiik- ja inglise roosid on Euroopas uuem sordirühm, mis kuulub põõsasrooside (S) rühma, kuid nende õied erinevad tavapäraste põõsasrooside omadest. Nende õied on suured, lamedad, tihedalt täidetud, meenutavad klassikalisi barokiajastu lossiroose ning nende lõhn on meeldiv ja tugev. Õitsevad rikkalikult, suve jooksul korduvalt ning on hea haiguskindlusega. ’William Shakespeare’ (Austin,2000) S – kõrgus 100-110 cm, õied tumepunased, tihedates keerduvates rosettides, puuviljalõhnaga. ’Clair Renaissance’ (Olesen,1997) S – kõrgus 90-120 cm, õied virsikuvärvi kreemikasroosad, suured, avatud.

Roniroosid (LCl ja R) jagunevad pärinevuse ja õitsemise järgi kahte klassi: suureõielised, sama aasta võrsel õitsejad (LCl) ja väikeseõielised, mis õitsevad eelmise aasta võrsetel korra aastas (R). ’Flammentanz’ (Kordes,1955) R – 2-3 m kõrge, õied leekivpunased, täidetud, suurtes kobarates. Talvitub ka katmata.

Roosid.

Eesti aianduses on roosid, nagu lillede kuningannale kohane, olnud esikohal juba aastakümneid. Igal endast ja oma aiast lugupidaval aiaomanikul kasvab aias vähemalt üks roos. Kui neid on rohkem, moodustavad nad roosipeenra, või kui sadu, on tegemist rosaariumi ehk rooside kollektsiooniga.

Enne kui läheme rooside istutamise, kasvatamise ja sortide juurde annaksime nõu, mida peaks arvestama roosiistikuid ostes.

Roosiistikute ostmine on palju kergem kui eelnevalt on kodutöö tehtud s.t. tutvutud erialakirjandusega ja interneti lehekülgedega ning veel parem kui suvistel botaanikaaedade, rosaariumite või istikuäri-puukoolide külastamisel on mõningaid märkmeid tehtud. Vähemalt peaks roosi ostma minnes endale selgeks tegema, mis värvi see võiks olla ja missuguse grupi roosi ta tahab, veel parem kui ka sordi on juba välja valitud, siis jääb juba ainult erinevate müüjate hinna ja kvaliteedi suhet võrrelda

Roosiistikute  kvaliteet on Euronormidega  jagatud  A-grupiks (kõrgem kvaliteet) ja B-grupiks (natuke madalam), kus näiteks A- grupi teehübriid rooside istikutel  on ettenähtud vähemalt 3 tugevat 25 cm haru ja B-grupi taimedel peaks siis olema vähemalt 2 haru. Kuid Eestis veel esialgu selliseid rangelt piiritletud norme ei ole välja töötatud ja meie põhjamaisesse kliimasse oleks neid raske sobitada. Eestis toodetud istikud võib põhimõtteliselt jagada kaheks suureks grupiks:

1)     Roosi noortaimed – mis on poogitud talvel või silmastatud eelmisel suvel ja ajatatud kevadmüügiks kasvuhoones. Taimed kasvavad kuni 1 liitrises kilest istikukotis (“tuutus”), on 1-2 harulised (kääbusroosidel rohkem harusid), kusjuures hargnemine peaks algama mitte kõrgemalt kui 5cm pookekohast.  Müügiajal on istikud tihti täis õitsemises, kuid targemad ostjad peaksid valiku tegemisel suutma näha ja objektiivselt hinnata ka selle õiebuketi alla jäävat istiku tugevust, okste hargnemist, pookekoha kokkukasvamist jt. elujõulise istiku tunnuseid. Juurekael peaks olema võimalikult lühike ehk pookekoht ei tohiks olla kõrgemal kui 3-5cm. Meil võib tihti turgudel näha liialt kõrgele  poogitud taimi, millel aktiivne juurestik (juurestiku taime toitev osa) jääb aeda istutades liiga sügavale õhu- ja toitainetevaesesse keskkonda. Pookekohal peaks haavandkude ehk kallus pookealuse äralõigatud juurekaela poolenisti või täielikult katnud. Et roniroosid oleksid ühtlasemalt arenenud ja transpordikindlamad on korralikud puukoolid sidunud pikad võrsed bambustoki külge (bambustokid peaksid olema vähemalt 50 cm pikad).

Istiku valimisel tuleb rohkem tähelepanu pöörata ka juurtele, et ei oleks ainult ühte suurt juurt nn “porgandjuurt”,  vaid pookealusel oleks eelneval kasvuperioodil juured läbilõigatud, mis annab roosiistikule vähemalt 3-5 tugevat kõrvaljuurt, mis suudavad suuremalt pinnalt rahuldada ka väga nõudliku ja rikkalikult õitsva roosi toitainete vajadusi.  Samuti peaks kindlasti jälgima ka valgete juureotsade olemasolu, sest nende järgi on ka võimalik taime seisukorda hinnata. Tavaliselt mida pikem on juurte valge osa, seda aktiivsemas kasvufaasis juured on ja sealt edasi on lihtne tuletada, et ka kogu taime kasv on siis jõulisem.

 2)     Roosi konteinertaimed –  taimed suuremad, kasvavad 2-8 liitrises konteineris. Tavaliselt peenra- ja pinnakatteroosid 2 liitrises ning roni-, pargi-, ja kõrged põõsasroosid 3-5 liitrises konteineris. Roosid üldjuhul poogitud (või silmastatud), poogend 1 kuni 2-aastane, pookekoht täielikult kinni kasvanud. Pargiroose võib edukalt ka pistikust paljundada, ka sellel juhul on põõsas ühtlaselt välja arenenud.  Konteineristikud on vähemalt 2-3 harulised.

Üldkvaliteedinõuete alla käib ka loomulikult tingimus, et müüdavad taimed oleksid haigus- ja kahjuritevabad. Kindlasti ei tohiks esineda lahtist jahukastet ja lehetäide ning elava kedriklesta  kolooniaid.

Kasvukoha valik on tihti keeruline, sest põhireegel ütleb, et roosid vajavad võimalikult viljaka pinnasega  päiksepaistelist kasvukohta. Tegelik praktika on näidanud, et paljud sordid tulevad väga hästi toime ka maja ida ja lääne poolse seina ääres ja mõningad sordid       (eriti pargiroosid) on pinnase suhtes palju leplikumad. Üldiselt armastavad roosid keskmisest natuke savikaid muldi. Kuid kindlasti ei tohiks põhjavesi olla väga kõrgel (alla 60 cm maapinnast) ja kaitstud peaksid roosid olema ka külmade põhjatuulde eest. Uue, tuulisel kohal asuva kõrghaljastuseta maja puhul võiks algul rohkem pargiroose soovitada. Samuti jäävad roosid kiduraks suute pindmise juurestikuga  puude (kask, kuusk) lähedale istutades, sest seal on keeruline hoida niiskusrežiimi ja ka toitainete puudujääk on tavaline. Roniroose ja ka teisi roose kivist maja seina äärde istutades peaks istutuskaugus seinast olema vähemalt 50-60cm, kuna kivist vundament juhib külma talvel sügavamale. Lähemale istutades peaks mulla vundamendist isoleerima penoplastplaadiga.

Kasvupinnase ettevalmistus on tark teha kohe korralikult, siis on tulevikus hoolt tunduvalt vähem. Kuigi enamus taime toitvast roosijuurestikust asub 20-25 cm sügavusel tuleks istutusauk või roosipeenar läbikaevata vähemalt 2 labida sügavuselt (~40cm). Kusjuures alumisse kihti tuleks lisada hästi kõdunenud kompostmulda (istutusauku 1-2 pange, 1 m2 4-5 pange). Mineraalväetistest võib istutusauku õitsemist soodustavat superfosfaati (100g/1m2) lisada või ka mõningaid teisi aeglaselt lahustuvaid väetisi, nagu kaalium sulfaat ja mõningad koorivabasid kompleksväetiseid.

Ka mulla happesust (pH-d) peab jälgima, sest vale pH on roosidel põhiline kloroosi põhjustaja. Roosid vajavad nõrgalt happelise kuni neutraalse (pH 5,5-7) reaktsiooniga mulda.

Kes ei viitsi roosi istutuskohta korralikult ette valmistada, sellele soovitaks proovimisest loobuda, ja valida kasvatamiseks näiteks vähenõudlikud põisenelad.

Istikute ettevalmistus istutamiseks on teema, mida tuleb kindlasti eraldi käsitleda, sest selle kohta küsitakse roosiistikute müüjatelt kõige enam. Kui istutusaugu pinnas on korralikult ettevalmistatud, siis teha labidaga ette auk. Lõigata läbi istikut ümbritsev kilekott ja harutada õrnalt lahti juured. Ei ole hullu kui mõned valged juured kahjustada saavad, palju halvem kui juured jätta nii nagu nad väikses potis kasvasid. Pookelint tuleks lõigata poogendi vastasküljelt terava noaga läbi, kuid ei ole vaja ära võtta. Juured laotada istutusaugus võimalikult laiali. Rooside istutussügavuse kohta on Eestis levinud erinevaid seisukohti (näiteks et pookekoht peaks jääma mullapinnale, et poogend ei juurduks  jne), kuid  siiski on praegu valdav seisukoht, et pookekoht peab jääma istutamisel 3-5 cm mulla sisse. Selline istutussügavus tagab parema talvekindluse ja põõsa  hargnemise. Tüviroosid istutatakse  sama sügavale kui nad kasvasid potis.

Õitsvad noortaimed on istutamisel soovitav tagasi lõigata, et taim saaks õitsemise asemel keskenduda juurdumisele. Muld vajutada taime ümber korralikult kinni jättes kastmiseks väikse lohu. Lehtedega istikuid peaksite olema valmis katma hiliste öökülmade eest, selleks sobib näiteks puust kast või veeämber. Eesti tingimustes  ei ole üldjuhul soovitav enne maikuud lehtedega taimi istutada.

Istutustihedus roosipeenras sõltub sordi kasvutugevusest, kuid tinglikult saab istutustihedust määrata ka sordirühmade järgi. Madalad peenraroosid ja kääbusroosid istutage üksteisest 20-35 cm (4-5 tk/m2), keskmised peenraroosid ja pinnakatteroosid 40-50 cm (3-4 tk/m2), kõrged põõsas- ja roniroosid 50-75 cm (2-3 tk/m2) kaugusele. Pargirooside vahe võiks olla vähemalt 100cm.

Lõikamine on rooside puhul väga tähtis, et saada ilusa kasvukujuga, rikkalikult (optimaalselt) õitsvaid põõsaid, mis talvituksid edukalt ka meie karmis kliimas.

Värskelt istutatud taimed tuleks tugevalt tagasi lõigata (15-30 cm pookekohast), et moodustuks kompaktne põõsas tasakaalus juuresüsteemiga.

Suvel noppige äraõitsenud õied põõsastelt (v.a. dekoratiivseid vilju moodustavad pargiroosid), muidu annab taime keemiline telegraaf teada, et seemned on juba valmimas, enam ei ole vaja õitsemisele jõudu kulutada.

Sügisel  hoogsalt kasvavate võrsete paremaks talvitamiseks tuleks  põõsaid ühe kolmandiku võrra tagasi lõigata. Seda lõikust tuleks teha õigel ajal (tavalisel sügisel oktoobri keskel), et võrsed jõuaks puituda, kuid ei jõuaks enam uusi võrseid välja ajada. Roniroosidel tuleks sügisel kergelt kärpida vaid lopsaka kasvuga võrsete tippe ja mahapainutamisega püüda säilitada võimalikult palju võrseid (eriti eelmise aasta puidul õitsvaid ramblerroose ja sorti Flammentanz).

Kevadel lõigake ühele kõrgusele tagasi põhiharud, mida külm on säästnud. Teehübriidroose tuleks kevadel lõigata 2.-3. tugeva pungani, kääbus- ja patioroose 15-20 cm kõrguselt, floribundroose 25-30 cm kõrguselt, kõrgeid põõsasroose 40-50 cm kõrguselt, tüviroose 15-25cm pookekohast. Roni- ja pinnakatteroosidel lõigatakse vaid külmast kahjustatud oksi tagasi. Samuti tuleks välja lõigata vales suunas kasvavaid ning nõrku oksi. Külmakindlad pargiroose ja kibuvitsasid ei ole vaja regulaarselt lõigata.

Katmine talveks on meie kliimavöötmes paratamatu roosikasvatusega kaasnev tegevus, sest enamus kultuurroose (v.a. pargiroosid ja mõned põõsasroosid ) vajavad talveks katmist. Selleks kõige lihtsam variant on mullata roosivarte ümber 20-25cm mullakuhi, virgemad  laotavad võrsetele kuuseoksad ja kõige tublimad ehitavad vettpidavast materjalist varjualused, kuid need varjualused ei tohi olla umbsed. Ohtlik on ka nn ülekatmine kui taimede varred lähevad mädanema (hauduma).

TEEHÜBRIIDROOSID (TH)

Kõikidest roosidest kõige aristokraatlikumad. Igal põõsal moodustub varre otsa enamasti üks õis, mis on omaette kunstiteos. See on tõeline “klassikaline” roos – tema pikergune, teravatipuline õienupp minnes lahti avab rohkearvulised sametilised või siidpehmed kroonlehed korrapäraselt ülespoole keeratud servadega, rulludes keskel pikaks koonuseks. Väga rikkalik värvitoonide valik ja tihti meeldiv lõhn. Enamus tänapäeval toodetavatest lõikelilledest kuulub sellesse rühma, seetõttu on teehübriidrooside sordid ka paljude inimeste jaoks Eestis need „tõeliselt õiged roosid“.