Põõsasmaran

Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) rahvapärased nimed: kannarpik, kollane kanarbik, portsud, põõsas-hanijalg. Kuulub sugukonda roosõielised (Rosaceae), perekonda põõsasmaran. Mitmeaastane heitlehine ja rohkesti harunev ühekojaline põõsas. Kahesugulised viietised kuldkollased õied. Õie läbimõõt 1,5-3 cm ning õiekate kaheli. Paiknevad okstel üksikult lehekaenaldes või väikeste tipmiste hõredate kobaratena, vahel kännastena. Õitseb juunist augustini. Tihedalt pikkade karvadega kaetud seemned. Kujult munajad, kõverdunud tipuga või on kogu seemnis sirbikujuliselt kõver. Tuullevija. Lehed on toiduks mõnedele metsloomadele, seemned lindudele. III kategooria kaitsealune taim. Ohustab kasvukohtade ülesharimine, kinnikasvamine või metsastamine, samuti ehitustegevus. Kasvab keskmiselt 1 m kõrguseks, kuid võib vahel küündida kuni 1,5 m-ni. Kasvab tiheda püstise heitlehise põõsana Põhja- ja Loode-Eesti loopealsetel, kohati lausaliselt. Koguareaal on ulatuslik, kasvades Põhja-Ameerikas, Ida-Aasias ja Euroopas, puududes Venemaa Euroopa-osas.

Noored võrsed on siidkarvased, vanemad paljad, pruunid. Lehed paaritusulgjad 5 lehekesega, hallikasrohelised. Lehekesed süstjad, 1-3 cm pikad, 1 cm laiad, mõlemalt poolt siidkarvased. Õied kuldkollased, üksikult või väheõielistes kännastes. Õitseb pikalt juunist septembrini. Valgusküllast kasvukohta ja lubjarikast mulda armastav liik. Kasutatakse sageli haljastuses pinnakattetaimena ja grupiti, kuid on vägagi vaadeldav soolotaimena. Eelistab heaks kasvamiseks vett hästi läbilaskva pinnasega kuivapoolset lubjaka mullaga paika. Talub hästi põuda ega vaja kasvuaegset erilist hooldamist. Lõikamisega ei tasu ka kiirustada, pigem piirduda kuivanud okste väljalõikamisega ja võra kevadise nö harjamisega, et eemaldada eelmise aasta seemnised.

Aretatud on väga rikkalikult sorte: ‘Abbotswood‘ – valged õied, tihe põõsas, hekkideks; ‘Beesii’ – kuni 0,5 m ,hõbedased lehed ja erekollased õied; ‘Daydawn’ – kuni 1 m, oranzid õied, rohelised lehed; ‘Fridhem’ – püstine tugevakasvuline põõsas, ‘Goldfinger’– alla 1 m , kuldkollased õied; ‘Hachmann’s Gigant’ – suured helekollased õied; ‘Longacre Variety’ – madal, tihe, väävel-kollased õied; ‘ Pink Queen’ – madal, puhkedes roosade, hiljem kreemikate õitega; ‘Red Ace’ – madal, puhkedes erepunaste, pärastpoole oranzide õitega; ‘Sandved’ – kõrge põõsas, valged õied; ‘Sunset’ – oranzid õied; ‘Tangerine’ – laiuv, kõrge pronksjate õitega põõsas; ‘Tilford Cream’ – madalam, ümar põõsas, kreemid õied; ‘Farreri’ – normaalse kasvuga, kuldkollased õied; ‘Goldstar’– madalam põõsas, õied eriti suured ja leekivkollased; ‘Goldteppich’; ‘Jackman’; ‘Klondike’; ‘Kobold’; ‘Princess’ – keskmise kõrgusega, õied punakasoranzid, hiljem oranzkollased.

LISAINFO: Põõsasmaran on Loode-Eesti paepealsete niitude taim. Seal esineb ta sageli massiliselt. Põõsasmaranat mujal Eestis ei kasva ja tema kasvukohti ohustab nii ehitustegevus, metsastamine kui alade kinnikasvamine, siis on ta võetud ka looduskaitse alla. Kaunid on põõsasmarana hõbedaste karvadega kaetud lehed, kuid eriti tema kuldkollased ja suured õied. Nende läbimõõt ei jää palju maha õunapuu õitest. Põõsa rohketel okstelgi on neid tihti niisama palju kui õunapuul õisi. Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Alles lõpetavad toomingad õitsemise ja alustavad sirelid, kui põõsasmaran juba kolletab. Marjulised lähevad aasale maasikaid korjama ja ikka vaatab neile vastu kuldne põõsasmaranaväli. Lõpuks valmivad viimaste marjadena soos jõhvikad ja juhuslikult looniidule sattunu märkab oma imestuseks, et põõsasmaran ei olegi veel õitsemist lõpetanud. Üpris kiiresti valmivad pisikesed piklikud seemnised. Nagu karvasele taimele omane, on needki pikkade heledate karvadega. Need on tegelikult lendkarvad, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale jõuda. Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Millegipärast on teda aga praegu veel suhteliselt vähe aedades näha. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal. Tema üldine levik on aga maailmas laiali pillatud väikeste tükikestena. Sageli ei ole taimede välimus eri kohtades üldse mitte sarnane, kuid siiski kuuluvad nad ühte liiki. Põõsasmaran kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas, kuid katkendlikult. Ühe sellise väikese kasvukohajupi moodustavad ka Eestis kasvavad põõsad. Tegelikult ei olegi aga päris kindlalt teada, kas meie põõsasmaranad on ikka Eesti põlisasukad. Tema kasvualad on vähemalt viimase saja viiekümne aasta jooksul pidevalt laienenud ning ta kasvab sageli massiliselt, lausa teisi taimi välja tõrjudes. Nii arvataksegi, et Eesti levila võib olla tekkinud kultuuris kasvanud metsistunud taimedest.

Sügisesed õites põõsad kaunistavad igaühe aeda

2. oktoober 2012 04:30 Eesti Päevaleht

Urmas Laansoo, Tallinna Botaanikaaed

Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) kuulub suurde, 330-liigilisse marana perekonda ja koos vaarika, maasika ning õunapuuga roosõieliste (Rosaceae) sugukonda. Euroopas kasvab 79 liiki maranaid, mõne liigi looduslik leviala on Lõuna-Ameerikas. Eestis kasvab kollaste õitega põõsasmaran vaid Loode-Eesti kuivadel loopealsetel ja ta kuulub looduskaitsealuste taimede hulka. Aiataimena on põõsasmaran vähenõudlik ja pikka aega õitsev taim. Esimesed õied puhkevad põõsal jaanipäeva paiku ja neid jätkub kuni hilissügiseni või lume tulekuni. Väga põuasel ja palaval suvel võib õitsemine katkeda, kuid taime kastes või vihmasaju järel õitsemine jätkub. Põõsasmaran on sordiaretajate seas populaarne. Sordilised taimed erinevad üksteisest põõsa kõrguse, laiuse, õie suuruse ja värvuse poolest. Kõige erilisemad põõsasmaranad on täidisõielised või erepunaste, roosade ja oranžide õitega. Kuulus valgeõieline põõsasmarana sort on kuni ühe meetri kõrguseks kasvav „Abbotswood”, keda ka haljastustaimena sageli kasvatatakse. Pooleteise meetri kõrguse heki saab sortidest „Goldfinger” ja „Sandved”, vaid 20–60 sentimeetri kõrguseks kasvavad põõsasmarana sordid „Golden Dwarf”, kahvaturoosade õitega „Pretty Polly” ja helekollaste õitega „Tilford Cream”. Leplikud taimed Põõsasmaranad on leplikud taimed. Nad kasvavad ka vähem viljaka pinnasega aladel ja taluvad hästi põuda. Samal ajal aga vajavad taimed rikkalikuks õitsemiseks päikesepaistelist kasvukohta. Taimi võib kasvatada üksikult peenras või murus, madala hekina või rühmana istutatuna. Vanu põõsaid võib kevadel noorendada oksi lõigates. Igal aastal põõsasmaran siiski tagasilõikamist ei vaja. Rammusas mullas või liigselt väetades kipub põõsasmaran lamanduma ja ülearu lopsakad taimed haigestuvad kergemini seenhaigustesse.

Põõsasmaranate kingitus aednikule

20. juuni 2013 09:35  Maaleht

Ahti Tiirmaa

Valgamaal Rebase talu puukoolis kasvab neli toredat põõsasmarana seemikut, mida tasuks lausa edasi paljundada. Olen kogunud erilisemaid puittaimi oma talu dendroaeda Kuutsemäe lähistel Meegaste külas alates 2003. aasta kevadest. Ilupõõsastest on minu lemmikud põõsasmaranad, enelad ja põisenelad. Põõsasmaranaid on mu kollektsioonis 58 sorti, nii vanu tuntud kui ka uusi põnevaid aretisi. Lisaks neile olen ise leidnud põnevaid seemikuid, mis vääriksid ilupõõsana aias ja haljastuses kasutamist. Olen neile pannud ka nimed, kuigi sordiks pole nad veel muidugi tunnistatud. Juba juuni algul olid tänavu peaaegu täisõites ‘Madleanell’ ja ‘Arula valge’. Üllatavalt vara, aga ilmselt nad alustavadki varem kui teised liigikaaslased ja õitsevad seega pikemalt. Kõige hinnalisemaks pean ‘Madleanelli’, mis on nime saanud mu tütre järgi. Tegu on sortide ‘Joulina’ ja ‘Primrose Beauty’ seemikuga, millel on rohkem küll ‘Joulina’ tunnuseid. ‘Madleanelli’ omapäraks on eelkõige lehestik: tumeroheline ja hästi peenike. Õied tunduvad väikeste lehtede kõrval suured, kuigi on tegelikult keskmise läbimõõduga. Õie värvitoon on samuti huvitav: see pole ei kollane ega beež. Põõsa kõrgus täisealisena on 0,6–0,7 meetrit. Puhasvalgete õitega ‘Arula valge’ on sordi ‘Mounth Everest’ seemik. Nime sai ta kodukant küla Arula auks. Tema õis on keskmisest natuke suurem, kuigi põõsal õisi vaadates see nii ei tundu, kuna lehed on tavapärasest veidi suuremad. Arvan, et põõsas kasvab 0,9–1 meetri kõrguseks. ‘Arula’s Cream’ on hallikate lehtedega, teda hindangi just lehestiku värvi tõttu. Õis on midagi kreemi ja beeži vahepealset. Kasvukiiruse alusel arvan, et täiskasvanud põõsas jääb 0,8 m kõrguseks. Seemikutest kõige erilisem on aga kindlasti ‘Golden Arrol’, mis on sirgunud sordi ‘Fridhem’ seemnest. Tema õis on pisem kui teistel minu aia ligi kuuekümnel sordil. Õis on kuldkollane ja tõesti imeväike. Lehed on rohelised ja keskmise suurusega. Kasvu arvestades jääb täiskasvanuna põõsa kõrguseks ilmselt 1,1–1,2 meetrit, kindlasti on ta ülejäänud kolmest kõige kõrgem. Lisaks põõsasmaranatele olen leidnud ja külvanud ka põisenela seemneid. Sealtki olen leidnud nii mõnegi huvitava lehevärviga seemiku. Nende täpsem selekteerimine jääb lähitulevikku, aga usun, et uudiseid tuleb. Minu põõsasmaranaid ning paljusid muidki mitte päris tavalisi puid ja põõsaid saate oma silmaga näha, kui tulete laupäeval, 6. juulil Rebase talu dendro- ja aiapäevale. Täpsem info on kodulehel www.rebasetalu.net. Toimub ka rohevahetus ja mõned loengud, muu hulgas räägime ka mesindusest.