Pöök

Pöök (Fagus) taime nimetus Fagus esines juba roomlastel. Kreeka keeles tarvitati sõna phaegos söödavate viljadega tamme ja kastani kohta. Arvatakse, et fagus on tulnud sõnadest phagein – sööma. Seega peaks fagus tähendama söödavate viljadega puud. Pöögiliste (Fagaceae) sugukonnast pärinevasse perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega, ühekojalised ja ühesuguliste õitega, tuultolmlejad, suured puud. Isasõied tähataolistes urbades, emasõied 2…4 kaupa, ümbritsetud neljahõlmalise lüdiga, mis viljade valmides puitub. Viljad kolmekandilised pähklid, õhukese läikivpruuni puitunud kestaga. Pöögiliigid on väga varjutaluvad ja väärtusliku puiduga, samuti pikaealised, saades kuni 500 ja rohkem aastat vanaks. Pöögipähklid sisaldavad kuni 50 % rasvu, neist pressitud õli kasutatakse toiduainetööstuses ja tehnikas. Praetult kasutatakse pähkleid ka söögiks. Perekonnas on 10 liiki, millised on levinud põhjapoolkeral. Haljastuses kasutatakse liike nii pargi-, allee- kui ka üksikpuudena.

Harilik pöök (F. sylvatica) on Euroopa varjutaluvaim lehtpuu, kasvades kuni 45 m kõrguse sirgetüvelise, laiuva ja võimsa võraga, helehalli sileda koorega suure puuna. Kasvab Kesk- ja Lääne-Euroopast kuni Karpaatideni ja põhjas Sotimaani ja Lõuna-Rootsi ning Lõuna-Norrasse. Meile looduslik areaal ei ulatu. Eluiga ulatub kuni 500 aastani. Võrsed noorelt hallikaspruunid, paljad. Lehed kuni 10 cm pikad ja kuni 7 cm laiad, ovaalsed, terveservalised või nõrgalt lainja servaga, servas pikad ripsmelised karvad, pealt läikivad, tumerohelised, alt heledamad, hõredalt karvased, sügisvärvus kollane kuni punakas. Lehed jäävad osaliselt talveks puudele. Isasõied rippuvad, emasõied kerajad, püstised, tavaliselt kaheõielised, õitseb mais. Viljad punakaspruunid kolmehõlmalised pähklid, kaetud läikivpruuni kestaga, tavaliselt üheseemneline. Kuupula neljahõlmaline, kaetud naaskeljate soomustega. Toored pähklid pole söödavad, sisaldades inimestele kahjulikku alkaloidi fagiini, mis laguneb kuumutamisel ja küpsetamisel. Puit väga väärtuslik, kasutatakse spooni, vineeri, mööbli, parketi jne. tootmiseks. Suuremate puude kasvatamist Mandri-Eestis on takistanud külmad talved ja seepärast kasvabki harilik pöök Ida- ja Lõuna-Eestis madala, põõsasja puuna. Saartel ja Mandri-Eesti rannaäärsetel aladel kasvab aga suuri puid küllaga: Keila-Joa park, Harjumaal (h = 29 m ja d = 1,5 m), Karula park, Lääne-Virumaal (h = 22 m ja d = 75 cm), Kuressaare linnapark (h = 24 m ja d = 80 cm) jne. Sagedamini kohtab aga kultuuris punaselehiseid harilikke pööke (F. sylvatica f. purpurea), mis kasvavad samuti enamasti saartel ja Mandri-Eesti mereäärses osas: Harku park, Harjumaal (h = 22 m ja d juurekaelalt = 1 m), Saku park, Harjumaal (h = 24 m ja d = 50 cm, Kuressaare linnapark (h = 22m ja d = 46 cm) jne. Haljastuses suurepärane pargipuu, kuivõrd on maani ulatuva võra ja tumerohelise lehestikuga. Euroopas kasutatakse palju pügatavate, kõrgete hekkide kasvatamiseks, samuti pargipuuna. Vorme eksponeeritakse üksikpuudena. Tähtsamad sordid: ‘Ansorgei’ – nõrgakasvuline, lehed 1…2 cm laiad ja väga pikad, tumepronksjad; ‘Asplenifolia’ – põhiliigist aeglasemakasvulisem, tiheda võraga, sügavate sisselõigetega lehtedel; ‘Atropunicea’ – lehed puhkedes tumepunased, hiljem sügisel kollakaspruunid kuni oranzid; ‘Dawyck’– sammasja võraga; ‘Dawyck Gold’ – sammasja võraga, puhkedes erekollaste lehtedega, suvel helerohelised lehed; ‘Dawyck Purple’ – kompaktne, sammasja võra ja purpurpruunide lehtedega; ‘Pendula’– roheliste lehtedega leinavorm; ‘Purpurea Pendula’ – purpursete lehtedega , rippuva võraga leinavorm; ‘Purpurea Tricolor’ – punaste lehtede servad on roosa- või kreemikirjud; ‘Riversii’ – suurte, kohu suvel purpursete lehtedega; ‘Red Obelisk’ – kitsaspüramidaalne võra ja purpurja lehestikuga, puhkedes lehed roosade laikudega ja kohrutatud servaga; ‘Rohanii’ – lehed väiksemad põhiliigist, tumepunased, servas sügavate sisselõigetega; ‘Swat Magret’ – varapuhkevate, metaljaläikeliste mustjaspunaste, kuni sügiseni värvust pidavate lehtedega; ‘Tortuosa’ – vihmavarjukujulise võraga väiksem puu; ‘Tortuosa Purpurea’ – eelmise punaselehine vorm.

Talv läbi täies lehes pöögid

31. jaanuar 2011 Maakodu

Tapio Vares

Üks väheseid, kelle pärast tasub mul praegu oma aia tahaotsa sumbata, on pöögid. Nende tihe küpspruun lehestik paistab juba kaugele, pakkudes üldises valevuses ja vitsaraagudes silmale mingitki pidepunkti.

Tegelikult hoiavad ka valgepöögid lehti küljes, ent nende suvejäänukid on krimpsu-rulli tõmbunud, poripruunid, pigem nagu närused kasukariismed.

On ka tammesid, kes lehti talvel kinni hoiavad, kuid neid jagub mu kodukanti vist üksainus. Pöök jääb siiski meie talvede kõige n-ö leherikkamaks lehtpuuks. Ent see on maksev vaid noorte, paari-kolme meetri kõrguste puuhakatiste puhul. Nõnda nagu valgepöögil, kaob pöögilgi vanemaks saades see aastaringne lehtede küljes hoidmise komme ära. Kuid siis on nad juba nii toekaks sirgunud, et pakuvad ka raagunult silmailu – seda oma silehallide tüvede ja graatsiliste okstega.

Talvist küpspruuni pöögilehestikku saab aga aias hoida ka aastakümnete jooksul: tuleb rajada pöögihekk. Paari-kolme meetri kõrgune hekk püsib lehes kevadeni välja. Alles mai lõpul, noorte siidroheliste lehtede ilmumisel poetavad nad üsna vastumeelselt vana kasuka maha. Kuskil Inglismaa aiaraamatus on kirjutatud, et talvise pöögiheki lehtede tuules krabisemine mõjub liiga nukralt. Nojah, neil seal sahisevad talv läbi igihaljad eukalüptid ja muud säärased. Meie tingimustes, kui talvetuiskudes okaspuud oigavad kumedalt, mõjub pöögilehtede krabisev sahin vägagi vaheldust toovalt.

Pöögil jagub üldse palju häid omadusi, üks erilisemaid on tema sügisvärvus. Tavaline roheline põhiliik rüütab end oktoobri lõpul külluslikesse hõõguv-võikollastesse toonidesse. Suvel süngelt mustendanud punalehine vorm näitab erinevaid punaseid ja oranže varjundeid. Ainus miinus: tavaliselt jõuavad sügiskülmad enne seda värvipidu ette ja seega on meie kliimas pöökide sügisilu rohkem nagu õnneloos.

Kuid kevadist pöökide puhkemist näeb täies ilus igal aastal. Noores siidises helerohelises lehes põhiliigi esindajad ja erksalt punavad-kumavad aedvormid on pilt, mida alati pikisilmi oodata.

Pöögi puhul on siiski väike aga: Ida-Eestis võib ta olla üpris külmaõrn. Kuid korralikke puid leidub suisa Luua pargis (aastaid hiljem kipun küll suisa kahtlema, kas ikka oli see imelugu seal võimalik). Igatahes kaitstud kasvukohtades tasub katsetada sealkandiski. Ühe meeldivaima leiuna on mulle meelde jäänud kaunis ja huvitavate liikidega Olustvere park Viljandimaal, kus täisealised pöögid loovad pargiansamblis toredaid aktsente.

Lääne-Eestis pole pöök parkides seevastu sugugi väga haruldane. Just neil puudel tasub sügiseti silma peal hoida, et saada kohalikku seemet külmakindlamate istikute jaoks. Tõsi, seemnesaaki ei küpse sugugi mitte igal aastal ja igal pool. Näide 2008. aasta sügisest, kui Keila-Joa pöökide alused olid pähkleid täis, samas Kärdlas valitses ikaldus. Ka võivad saadud järglased olemuselt üksjagu varieeruda. Hea näide on mul kahe saare emapuude erinevustest. Saaremaa põhjaranna Triigi pöögi järglased on heakasvulised, suurte laiade lehtedega, ent kole varapuhkevad, mistõttu kannatavad lagedal kasvades noorest peast kevadiste öökülmade käes päris kõvasti. Kärdla rannapargi pöökide järglased puhkevad aga hiljem ja on seega märksa hiliskülmakindlamad. Ometi hukkus üks neist Virumaale Alutaguse metsade serva viidult ühe läinud kümnendi mõrvartalve tagajärjel. Nii et pöögihekki rajada tasuks igal juhul kohalikust seemnest.