Piiphein

Piiphein (Luzula) umbes 80-liigilisest perekonnast kasvab Euroopas 31 liiki. Kuuluvad loaliste (Juncaceae) sugukonda. Kevadeti tuleb puhmikust välja puhastada kuivanud lehed ja õisikuvarred. Paljundada saab seemnetega või jagamise teel. Sobivad pinnakatteks suurema grupina.

Lumi-piiphein (Luzula nivea) moodustab hõredaid mättaid varjulises metsaaias. Kohev puhmik kasvab kuni 45 cm kõrguseks. Igihaljad tumerohelised lehed, ääres hõbejate udejate karvadega on veidi kaardus. Õitseb juunis-augustis varte tipus olevate efektselt tumedate lehtede taustal helendavate õitega. Kasvab looduslikult Lõuna-Euroopas. Väga vähenõudliku taimena kasvab nii päikeselisel kui varjulisel kohal.

Karvane piiphein on meie piipheintest kõige tavalisem. Miks on tema nimeks hein, sellest saab ilmselt igaüks aru, kes teda näeb. Ta on esmapilgul täiesti heintaime välimusega. Tema lehed on samasugused kitsad ja pikad nagu heinakõrtel. Õisik on piipheintel siiski teistsugune ja vili on hoopis kupar. Nii on piipheinad sugulased hoopis lugadega. Kui teile meenub, kuidas näeb välja hariliku loa õisik, siis karvase piipheina oma on enam-vähem samasugune. Ta on ainult palju hõredam. Karvase piipheina õisikus asuvad väikesed läikivad kastanpruunid õied tavaliselt ühekaupa.

Oma tagasihoidlikus hiilguses särab karvane piiphein metsaalustes juba üpris varakevadel. Sageli on maapind alles külmunud, kui juba pistavad piipheinad oma õisikututid mullast välja. Lehed võivad neil aga elada isegi ületalve. Nii võib loodusesõber varakevadel tuua piipheina tuppa lillepotti kasvama, ise lootes, et kaevas välja kuldtähe või siniliilia. Viimaste lehed on siiski palju lihakamad ning enamasti täiesti paljad.

Karvase piipheina lehed on aga igati taime nime väärt. Need on rohkete pikkade karvadega, mis on sama õrnad kui udusuled ja hõljuvad kergelt ka vaikses tuules. Pehmete karvadega on kaetud nii selle taime lehe pind kui ka servad.

Miks on aga taime nimeks “piiphein”? Arvatakse, et “piip” on selles nimes seepärast, et üksikud õieraod taime õisikus on piibutaolise hoiakuga. Siiski rohkem on ilmselt tegu laenuga soome keelest. Nimelt piipheina nimi soome keeles on “piippo”. Eestlaste seas on aga laiemalt levinud nimed “kirbulill” ja “kirbuhein”. Need sobivad talle väga hästi. Kui te vaatate taime üksikut õit ja ei tee seda just luubiga, siis veendute ka ise. Piipheina õied on täpselt samasugused läikivad kastanpruunid ja samasuured nagu väikesed kirbud. Kuid rahvasuust pärinevad ka nimed, mis viitavad karvase piipheina kasutamisele ravitsemises. “Peavaluheinast” olla valmistatud rohtu peavalu vastu. Selleks keedeti taime ummukses ja joodi saadud vedelikku. “Piimasoonerohtu” tarvitati aga siis, kui lehmad hästi piima ei andnud. Rohud keedeti pajas ja saadud vett anti loomadele juua.