Parukapuu

Parukapuu (Cotinus) perekonnas on heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega põõsad ja puud. Õied suurtes tipmistes pööristes, kollased. Viljad väikesed kuivad luuviljad. Puit kollakas. Tundlikumatel inimestel võib nahk parukapuudega kokkupuutest anda allergilise reaktsiooni, kuid otseselt liigid mürgised pole. Perekonnas 2 liiki, üks Põhja-Ameerikas ja teine Lõuna-Euroopast kuni Hiinani. Liigid annavad rikkalikult kännuvõsu, paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega, võrsikutega ja põõsaste jagamise teel.

Harilik parukapuu (C. coggygria) kasvab meil kuni 3 m kõrguse ümara võraga põõsana, pärinedes Kesk-Aasiast, Hiinast ja Lõuna-Euroopast, kus kasvab metsaservadel, hõredamas alusmetsas, võsastikes jne. Vanus võib ulatuda 100 aastani. Võrsed paljad või noorelt ka karvased, punakad, rohkelt koorelõvesid, säsi pruun. Lehed kujult varieeruvad, üsna ümarad, 3…10 x 2…7 cm, tume-sinakasrohelised, õhukesed, leheroots 2…4 cm pikk, kollaka või punase sügisvärviga. Õied ühe- ja kahesugulised, väikesed, kollased, suurtes kuni 20 cm pikkustes tipmistes pööristes. Viljad parukakujulises viljas palju väikeseid 3…5 mm pikkuseid pruune seemneid, 1000 seemne mass 6…12 g. Kasvukoha suhtes pole valiv, eelistab aluselist mulda, päikesepaistelist kasvukohta, parasniisket pinnast, talub ideaalselt linnatingimusi ja kuivust. Võrsed kannatavad vahel seenhaiguste läbi. Karmidel talvedel külmahell. Haljastusse sobib üksikasetuses tänu dekoratiivsetele viljadele ja sügislehestikule, istutada põhja ja ida poolt varjatud kasvukohta. Lehed sisaldavad kuni 30% tanniide, neid kasutatakse meditsiinis, valmistatakse gallushapet ja värvainet gallotsüaani. Parukapuu parkained annavad nahkadele kollase värvuse ja neid kasutatakse kitse, lamba ja vasikanahkade parkimiseks. Puit rohekaskollase lülipuidu ja valkja maltspuiduga, kasutatakse inkrustatsioonitöödel ja väiksemate tarbeesemete treimiseks ning voolimiseks. Lülipuit sisaldab kollast värvainet fisetiini, millega värviti lambavilla. Sordid: ’Flame’– põhiliigist kõrgemakasvulisem, puukujuline ja arvamuse kohaselt võib olla hübriid ameerika p.-ga; noortel taimedel ja tugevakasvulistel võrsetel palju suuremad lehed ning kena leekivpunane sügisvärvus; ’Pendulus’ – võrsed rippuvad; lehed rohelised; ’Purpureus’ (’Atropurpureus’) – lehed rohelised, viljad karmiinroosad, karvased, ingliskeelne nimi „burning bush“; ’Red Beauty’ – tugevakasvuline ja laiuv sort; lehed suured, puhkedes hele-purpurpunased, hiljem rohkem tumepunased, ka alt; ‘Royal Purple’ – lehed intensiivselt tumepunased, metalliläikega, õied kollakaspunased, sügisel sarlakpunased; Rubrifolius -rühm (’Foliis Purpureis’) – nii õied kui lehed purpurjad; ’Velvet Cloak’– keskmisekasvuline põõsas, sügavroosakaspunaste lehtedega, milliste värvus muutub suvel tumepunaseks ja kestab kuni lehtede langetamiseni.

Ameerika parukapuu (C. obovatus ) obovatus – äraspidimunajas. Eelmisest liigist kõrgemakasvulisem, kasvades rohkem puukujulisena, sageli kuni 10 m kõrgusena Põhja-Ameerika kaguosa mäestikumetsades ja rannajärsakutel. Võrsed pruunikaspunased, paljad, rohkete lõvedega. Lehed lai-elliptilised, 6…12 cm pikad, ümardunud tipu ja laikiilja alusega, noorelt alt karvased, noored lehed tihti pealtpoolt purpurja laiguga. Leheroots punane, sügisvärvus oranzh. Õisikud kuni 15 cm pikad. Viljad väiksemad kui harilikul parukapuul ja paiknevad kõrgemal võras, valmivad suve lõpul. Meil liik levinud pole, kuid on sama külmakindel, saastekindel ning armastab täisvalgust ja sooja kohta nagu tema Euroopa naabergi, mis annab alust arvata, et saaks meil kasvatada küll.

Pilgupüüdjaks kohev parukas

Rein Sander

12. august 2010 00:00

Parukapuu on eestikeelse nime saanud viljade järgi – need katavad põõsast tihedate kohevate kobaratena.

Harilik parukapuu (Cotinus coggygria) kasvab meil paari-kolme meetri kõrguse põõsana ja viljub harva. Meie suvi on selleks liiga lühike ja jahe. Parukapuu päriskodu on lõunapoolses Euroopas, kus soojakraade rohkem.

Meil on parukapuu noorest peast külmakartlik ning vajab külmematel talvedel katet. Kubjal külmus katmata noor istik paar korda päris lumepiirini, aga siis tuli ridamisi soojemaid talvesid ja põõsas kosus. Praegu on ta paari­kümne aasta vanune ja üle kahe meetri kõrge. Karmimal talvel külmuvad ainult noored puitumata võrsetipud.

Varajane puhkeja

Parukapuu pungad pakatavad varakult, mõnel kevadel kahjustavad neid maikuu keskpaiku öökülmad. Siiski taastub põõsas kiiresti ja isegi õitseb. Väikesed kollased õied on püstistes harunevates pööristes ja puhkevad tavaliselt juuli alguses.

Parukapuu lehed meenutavad kujult kõige rohkem pistaatsia omi, tundudes natuke nahkjad. Tüüpvormi lehed on kevadel puhkedes nõrgalt punakad, suvel sinakasrohelised ja sügisel kenad kollakaspunased.

Viimastel aastatel on müügil olnud mitu punaselehist sorti: ‘Royal Purple’i’ lehed on tumepunased kogu suve, ‘Rubrifoliusel’ aga ainult puhkedes.

Sordil ‘Purpureus’ on lehed rohelised, kuid vilikond karmiinpunane. Viljad on väikesed ja üsna silmapaistmatud, koheva “paruka” moodustavad värvunud viljaraod.

Parukas puu otsas

Eemalt paistab, nagu oleks kogu põõsas kaetud koheva vahuga. Meie suves jääb parukapuu “parukas” tavaliselt nigelaks. Selle uhke vaatepildi nägemiseks tuleb sõita Riiga või – veel parem – Kuramaale. Õdusas üheksa mäe linnas Talsis (mille vana liivikeelne nimi olevat olnud Talusse) Tiguļu mäe maastikupargis võib näha võimsaid, eri toonis viljaraagudega põõsaid.

Meil parukapuu seemne valmimist oodata ei tasu, paljundada saab haljaspistikutega. Need tuleb lõigata juuni algul ja juurutada lavas – selleks kulub umbes kuu. Kui noored taimed esimese talve üle elavad, siis võib arvata, et neist saab asja.

Madalaid sorte on lihtne katta

Ka paaril järgmisel aastal ei teeks paha, kui põõsaalune sügisel korralikult multšida ja põõsas enne talve kergelt katta. Kasvupaigaks otsige parukapuule aias mõne soojem, kuivema mullaga päikesepaisteline koht.

Parukapuu punaselehised sordid on meil veel nõnda värsked, et nende talvekindluse kohta ei oska midagi ütelda. Arvata võib, et paremini peavad nad talvele vastu linnas, kus on soojem mikrokliima, kasvukoht peab olema muidugi tuulevarjuline.

Madalaid sorte ei ole raske talvekülma eest kaitsta, praegu on ju saada igasuguseid kattekangaid. Parukapuu tüüpvormil peaks aga kujundama tugeva püstise võra, mis talub paremini lumekoormat. Ühel sügisel olid meil esimese lume aegu põõsal veel kõik lehed küljes, nõnda murduski lumekoorma all ilus, umbes 7cm läbimõõduga haru.